-
Temaatilised luulekogud on üks põnev lugemine. Minu meelest on need sada protsenti postmodernistlikud. Neis võib tormitseda stiilide ja laadide täielik möll: ühel leheküljel romantika, teisel kaarm naturalism, kolmandal ehe sotsrealism, neljandal jumal teab mis, ja see kõik on loomulik, isegi loogiline, sidus ja asjapärane. Kuidagi teisiti nagu ei tohikski. Mis see postmodernism muud on kui stiilide segapudruks kuhjamine – või ma eksin?
Mina tean luulevalimikke armastusest, emale…
-
Jan Kaus: Palju õnne Tuglase novelliauhinna puhul! Su novellis „Sinised mäed” on ühendatud nii psühholoogiline kui ka ajalooline kirjutuslaad: esimene aitab luua veenva pildi väikese tüdruku endamaailmast ja üleelamistest, teine avaldub su novelli ajaloolises toimumiskohas. Eesti ajaloo vastu on sul olnud alati süvendatud huvi. Kumb sind ilukirjanduses hetkel rohkem kütkestab, kas psühholoogiline või ajalooline laad? On neid üldse mõtet eristada?
Andrei Hvostov: Eristada ei tahaks. Parem need…
-
(15. II, lk 19). Nominentide nimekirju saab vaadata ka aadressil www.apollo.ee. Kuna sõel on sel aastal eriti tihe ning kuna nominentide väljahüüdmise kombele võiks praegusest tunduvalt rohkem tähelepanu pöörata – ongi ju nende esitamise mõte laiema arutelu ja vastukaja tekitamine, eesti kirjanduse paremiku näitamine ühtaegu laiapõhjaliselt kui ka kontsentreeritult –, küsib Sirp mitme siinse väljapaistva kirjandusinimese arvamust auhinna kandidaatide ja võimalike pärgamiste osas, kuid oodatud oli…
-
Kapitalistliku Eesti, viie rikkaima hulka trügiva Eesti argiunelma üks nurgakivisid on kinnisvara ja esindusliku liiklemisvahendi omamise kõrval kindlasti välismaale reisimine. Ühelt poolt lähtub piiri taha reisimise prestiiž nõukogude ideoloogilisest pärandist, maailma polariseeritusest, mis tegi ideoloogilise „teise” külastamise ääretult raskendatuks. Seega, reisimine kapitalistlikku maailma muutus peaaegu imeliseks sündmuseks ning sellise suhtumise mõju pole lahtunud siiani – reisimine on praeguseski semiosfääris seotud majandusliku heaoluga, rikkusega (kuigi kas või…
-
Sven Regeneri „Berliini bluus”, mis ilmus möödunud aasta lõpul eesti keeles, on siinsel kirjandusmaastikul mõneti erandlik teos, sobitub aga üsna veatult uuemasse Saksa kirjanduspilti.
Muusiku ja kirjaniku Regeneri romaani võib liigitada popkirjanduse alla. Seda laadi teoseid on olemas ka meie kirjanduspildis, näiteks Kaur Kenderi romaanid, samuti ka Hirami „Mõru maik”, kui tuua vaid mõni suvaline näide, kuid Saksamaal tõusis 1990ndate teisel poolel selline kirjandus lausa omaette laineks.
See…
-
Minu põlvkond, see on need, kes sündisid pärast Stalini surma ja enne eestlaste tagasitulekut Siberist, kuulis tänavustest pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia saanud laureaatidest esimesena Valter Ojakääru, laule ning muusikasaateid. Ta ei olnud meie raadio- ja kõrvahariduses ainuke ega määravaim õpetaja, kuid tal puudus ning ongi puudunud toon, mida võiks nimetada karjumiseks. Ojakääru rütm on mahe.
Järgmisena tuli Rein Maran, fotograafina varemalt kui filmimehena. Praegu…
-
eile
nägin
yht väikest maad
lepalehe ja lähedase kinnistähe vaatepunktist
tolm läks silma
kruusa- või linnuteel
otsides kohta päikese all
kohta kuhu panna pea
kus kontrollida rehvide rõhku
kruusa ja kive lendas
kartul õitses tähesäras
plastmasstopsikus lõhnas hullutavalt cappuccino
Tallinna ja Taheva vahel
pole võimalik eksida
higihais hoiab õigel teel
vaos nagu surema määratud mugula
(ilu ei saa patta panna
igatsus ei kyta sauna)
ilus on maa
mille rypes valvavad vaglad
(miks ep ma otsisin võõralta ilu,
võõralta varju, tuge ja nõu?)
kahe veeuputuse vahel
mõni aeg enne…
-
Miks ja kuidas tekkis mõte koostada kogumik „Eile nägin ma Eestimaad”?
Need Juhan Liivi sõnad on ilmselgelt üks tsiteeritum ja parafraseeritum luulerida eesti keeles. Sattusin paar aastat tagasi ridamisi mitme huvitava versiooni otsa: punklaulu sõnadest ja anonüümsetest veebivärssidest kuni elavate kolmveerandklassikute tekstideni välja. Kogusin veebiarheoloogia leiud baasiks kokku ja viskasin peotäie pinksipalle õhku – tundus, et tuleb vaid kinnipüütud ja tagasipommitatud pallid õigesse ritta sättida ja raamat…
-
anna ka meile julgust
mitte karta seda
mida me ihaldame
fs
Tuleb nõustuda Hannes Varblasega, kes Paul Austeri „Oraakli ööd” lugedes sai veel kord kinnitust, et kirjaniku teosed moodustavad „üheskoos kompaktse võrgustiku, ühe intertekstuaalse terviku, milles üksikud teosed viitavad üksteisele ja loovad oma tähenduse suhetes teistega”.1 Järgnevalt üritan tollest Austeri intertekstuaalsest puntrast välja kerida vaid paari mõtteliini. Keskendun eelkõige küsimusele, mis Austerit kui sõnade armastajat – ja kui postmodernistlikku…
-
Tegu on reportaažiga, mille Waltari avaldas 1941. aastal Rootsis varjunime Nauticus all. Malmö linnas kirjastuse Förlaget Balticum poolt välja antud teoses kirjeldatakse detailselt Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liitu. Kuigi soome keeles ilmunud raamat oli mõeldud soome lugejatele, anti see meelega välja Rootsis, vältimaks tagajärgi, mille võimalustele Waltari ja WSOY jõudsid mõelda raamatu kirjutamise ajal ja eriti pärast Talvesõja lõppemist 13. märtsil 1940. Kuigi Moskva…
