-
Kujunditemängu, soojuse ja hoiaku poolest ei erine „Inimene on rohi” Mathura eelmistest kogudest, tema käekiri on ikka tuttav ja puudutab lugejat sügavalt. Mulle endale on Mathura muutunud eriliselt lähedaseks autoriks pärast tema eelmist väljalaset, Kaido Kirikmäega koos tehtud audiokogu „Külaturul paadisadama ääres”, mille kohta mullu Värskes Rõhus kirjutasin: „Juba esimesest palast „Palvelaul” alates oled plaadi võimuses. Oletades, et kuulad seda kõrvaklappidega diivanil lebades, vajud peagi une…
-
Inglise kirjanik Jasper Fforde on loonud maailma, kus eksisteerib Walesi Sotsialistlik Vabariik, mille krimikroonikas räägitakse suurtest rahutustest Chichesteri linnas, sest sadakond neosürrealisti kogunes tähistama sürrealismi seadustamise neljandat aastapäeva ning neid ründas kivirahega mitusada rafaeliiti, kes ise sealjuures renessansi loosungeid karjusid, ning kus tänavanurgal putkas automaati kümnepennist pistes võib kuulata katkendit mõnest Shakespeare’i näidendist. Kui ma mai lõpus end küll tänapäevasest Walesist leidsin, siis tundus sellegipoolest, et…
-
Tänapäeval me peaaegu üldse ei kipu arutlema selle üle, milline mõju on religioossel usul või selle puudumisel autori, eriti kaasaegse autori loomingule. Paistab, et „Jumala surmast” – kui seda filosoofide poolt populaarseks muudetud kujundit kasutada – on saanud enamasti vaikimisi eeldatav tõsiasi. Võiks vist ka öelda, et usk on tänapäeval kas midagi äärmiselt isiklikku, millest pigem vaikitakse (kas pole üheks valvevastuseks, kui kellegi usu kohta küsitakse,…
-
1.
Oma kuulsas, nüüdsest tänu Indrek Koffi sujuvale tõlkele eestikeelseski versioonis kättesaadavas romaanis „Elementaarosakesed” kasutab Michel Houellebecq lääne ühiskonnale groteskset peegelpilti maalides pakse ja puhtaid värve, võõbates ja virutades mõnuga. Mõnikord – mõne lõigu keskel – võib tekkida tunne, et käes ei hoita ilukirjanduslikku fiktsiooni, mis lõpuks suundub juba ulmežanri maastikele, vaid provotseerivat pamfletti, hirmpikka esseed. Houellebecqi üldistusi ja mõttekäike võib kriitilisem lugeja pidada mõnevõrra rohmakateks ja…
-
On tähelepandav, et neoliberalismi isa Ludwig von Misese 1927. aastal ilmunud teos „Liberalismus” tõlgiti eesti keelde 2007. aastal, ajal, kui terves maailmas võis täheldada viimased veerandsada aastat trooninud neoliberalistliku mõtte mõju tuntavat nõrgenemist. Olukord tundub praegu olevat sarnane „Liberalismuse” kirjutamise ajaga. Ka viimase kahekümne viie aasta liberaliseerumist võib kokku võtta Misese enda sõnadega: „seda (see on liberalistide) programmi ei viidud kusagil ega kunagi täielikult ellu. Isegi…
-
Mäletan, et kümme aastat tagasi ütlesite kord, parafraseerides tuntud lendsõna „elu algab 40selt”, et tegelikult algab elu 60selt. Kas arvate endiselt nõnda?
Ei arva. Olen praegu veendunud, et tõeline elu algab 70selt.
Nali naljaks, aga kas homne 70. sünnipäev tundub mingis mõttes olulise rajajoonena?
Ei tundu. Aga pean tõepoolest ütlema, et oma 60ndates aastates olen teinud väga palju tööd, vahest rohkem kui kunagi varem. Üldse ei välista, et 70ndates…
-
Lastekirjandust on mitmesugust, ja teadaolevalt pole see ka eriti selgepiiriline žanr, kuna esindatud on kõik täiskasvanutegi kirjanduse žanrid nagu luule, ulme, novellid, psühholoogilised romaanid jne. („Kõik, mis inimmeel kord mõelnud on. . . .”) Kahtlemata teevad lastekirjanikud tänuväärset tööd, lõbustades ja arendades lapsi ning „ergutades nende fantaasiat”.
Väidetakse, et hea lastekirjandus peaks olema filosoofiline, õpetlik, mõtlemapanev ja arendav. Praeguse aja värvilisemate lasteraamatutega (milletaolised täiskasvanute raamaturiiulil sopakateks ja bestsellereiks lahterdataks) saab…
-
Mis on see tõlkes kaduma minev ja mida sealt lootust leida? Käesoleval kümnendil on luule tõlkimine eesti keelde elamas läbi renessanssi nii XX sajandi teise poole rahvusvaheliste suurnimede loomingu tutvustamise kui ka juba varasemate, kuid eri põhjustel seni iseseisva tõlkekoguta jäänud autorite taastulemise näol. Küllap on selles leidmisrõõmus üsnagi tagaplaanile jäänud esitatud küsimuse kahe poole vaheline dünaamika. Pealtnäha Rainer Maria Rilke tõlkekoguna välja pakutav vihik „(:)joosepi…
-
Asjaolu, et Runnel järjepidevalt avaldab värsket loomingut, annab aga kinnitust, et kirjaniku kutsumus pole kustunud. 2005. aastal ilmunud „Sinamu” järel (mis pälvis siiski üksjagu tähelepanu ja tunnustust) on sel kevadel lugejani jõudnud sümpaatse väljanägemisega „Armukahi”. Tegu on miniatuurses vormis armastusluulega, millesse aga segatud tilk kurbust ja ehk teine nördimust. Kindlasti on raamatus ka nostalgiat. Nostalgilise moega on seejuures ka raamatu kujundus – suveleitsakus maamaastik, vanamoeliselt tuhmis…
-
„Hundipäikese aeg” on kurjem ja tugevam lugu. Kindlasti ka läbikirjutatum. Jätsin alguses rumala peaga läbi vaatamata raamatu lõpus oleva selgitusnimestiku, mis on tegelikult ju üsna üldhariv õppetükk. Tuleb kohe öelda, et lapsepõlve lemmikraamatutest kerre ja ajju harjunud komme saada vajalik kommentaar otse kontekstis, lehekülje allservas, tundub endiselt hea mõttena. Ei tea, kas näeme siin kiirküljendamist, mille käigus õigete asjade õige lehe(külje) pääle sokutamine tiba keerulik tundub…
