-
Hiljem sain teada, et sürrealismi teoreetikud räägivad sellest, et luuletusi on kõige parem kirjutada varahommikul, kui uni veel silmis ja kui teadvus endast läbi unerähma alles esimesi märke annab. Aga ka hilisõhtune teadvuse hämunemine pidavat andma niisama häid tagajärgi. Norra psühhiaatriaprofessor Sjelderup väidab, et teadvus hõlmab meie psüühikast alla kümne protsendi. Niisiis on üheksa kümnendikku meie hingeelust alateadvuse päralt. Sellest rikkalikust varasalvest saame ammutada aga ainult…
-
Minu teema on mulle keeruline ülesanne. Olen koolist ära 30 aastat. Aeg, millal on muutunud Eesti riiklik ja ühiskondlik korraldus. Sellega ühes ka kool. Teave, mida saab õpetaja ja õpilane praegu ja kasutab õpetades ja õppides, ei ole võrreldav varasemaga. See väljendub kõigepealt arvuti ja Interneti õppetöös kasutamises, mis avardab mõõtmatult teadmisi, annab võimaluse orienteeruda teabes, sellest endal üle olla ja olulist süstematiseerida.
Et kasvava informatsiooni hulgaga…
-
Nii see oli. Postimehe intervjuus ütlesin, et olen ideoloog. Seda öeldes olin täie teadvuse juures, see polnud juhuslik lause. Sellega määrasin vanade väsinud meeste suhtumise endasse. Tohin ma oletada, et nad mäletavad (vist liigagi hästi) ideoloogiasekretär Rein Ristlaant ja unustavad lihtviisiliselt ära, et ideoloogia mõiste on tunduvalt laiem kui EKP KK propagandaosakonna tegevus? Noorema mehena võin käia raamaturiiuli juures ja tuua võõrsõnade leksikoni. Märksõna „ideoloogia” alt…
-
Teet Kallase raamatust „Heliseb-kõliseb. . . .” kuulsin ma üsna hiljuti. Umbes aasta eest. Siis ostsin kohe, selle vana, 1972. aasta must-rohelise eksemplari, millel on miskipärast kaks ümbrispaberit sattunud ja mille tiitlipöördele on keegi pastakaga kirjutanud maagilised numbrid ja sõnad „3-3 Olip” ja paar rida edasi püüdliku käekirjaga „Noorte elust-olust. Türil 20. 01. 73 HS”. Nojah.
Teose lugu
Otseselt ei ütle see kõik mitte midagi – lihtsalt seda, et antud eksemplar…
-
Mall Jõe eelmine, mullu Tänapäeva kirjastuses välja antud raamat „Kõnelesid” oli peale kolme erandi aastail 1979–2006 ajakirjanduses ilmunud usutluste kogu. Sellisena justkui käesoleva artiklikogu eeltöö, kuivõrd puudutas osalt ka neid autoreid, kellest siin juttu. Ja kui mitte otse, siis kaudselt, iseeneslikult valitud või „tulnud” käsitlusmeetodi osas ikka, sest meie väikses kultuuriruumis on teose autori tundmine tundliku lähenemise korral pigem voorus kui tekstist eemale tiriv puudus. Nii…
-
Maailmas on pisut segased ajad, miski on muutumas, muidugi – miski on alati muutumas, aga seekord, nagu ajaloos vahel ikka ette tuleb, on miski muutumas nii, et senine elukorraldus, mõttekulg, ajaloolõng tuleb edaspidi mõistmiseks ära tõlkida, ära seletada, sest mingi üsna põhimõtteline side või sarnasus varasemaga on kadunud. Muidugi, see võib olla vaid mu enese sisima psühholoogilise konstitutsiooni heiastus, nii nagu seda maailma näha tahan. Muidugi,…
-
Ajal, mil turism ja reisimine üha populaarsust koguvad, sedavõrd, et telekanalid tuntud nägusid lausa mööda ilma ringi sõidutavad, on ka kirjarahval põhjust uhke olla: nendegi sekka kuulub vähemalt üks tõeline rännumees. Kui mõni telekanal peaks kord kaaluma uue reisisaate loomist, siis oleks ilmselt küll üks pädevamaid kandidaate kirjanik Olev Remsu – kui palju ikka on eestlasi, kes oleksid näinud maailma rohkem kui see Tartust pärit rännumees.…
-
Tõtt-öelda on mul raske mõista mõnede lugejate ja arvustajate rõõmsat üllatust: ohhoo, Lii Unt on kirjutanud päris hea raamatu. Sest minu meelest on ta alati väga hästi kirjutada osanud. Veel tosin aastat hiljemgi mäletan tema lugusid Pühapäevalehest – noidsamu, kus kolumnisti nägu asendas üksainus silm. Tollases kontekstis mõjusid need värskelt kui sõõm värsket allikavett. Neid oli rõõm lugeda.
Et aga ajakirjanduslik hakklihamasin vajab oma konveiertootmiseks alati värsket…
-
„Lakoonia”, järjekorras neljas „Värske raamatu” sarja väljaanne, on väga iseloomulik noorluule eksemplar, mille autor Paavo Piik vaevalt et tundmatu nimi on. Piik on kirjandusajakirja Värske Rõhu autorkonda kuulunud pea algusest saadik ning õieti on „Lakoonia” tema teine raamat – 2006. aastal ilmus debüütkogu „Kummuli linnad” (Tuum). Nüüdseks, kaks aastat hiljem, on linnad vahest õigeks pööratud – muidugi eelnevate keerdumiste ja keerustumistega –, ent püsib öeldu tihedus,…
-
ta loeb eneseabiraamatuid
ja peab mu luulet veidraks
Paavo Piik („Lakoonia”, lk 32)
1.
Milleks-on-vaja-luulet-probleem ei ole ainult ühiskondlik nähtus ja küsimus kunstide ja „pragma-maailma” (nn tootva jõu) suhtest, vaid ka ühe inimese individuaalne identiteedi-traagika. Kirjanik olemine sisaldab endas teatavat parasiitluse taaka: Eesti ühiskonnas ei ütle naljalt keegi pääle kultuuritegijate endi (ja poliitikute, aga seda vaid peokõnedes), et süvakultuuri, eriti tolles loovamas ja veidi hullumeelsemas/piiripealsemas servas (kuhu luule, kui see…
