-
Mäletan, et kümme aastat tagasi ütlesite kord, parafraseerides tuntud lendsõna „elu algab 40selt”, et tegelikult algab elu 60selt. Kas arvate endiselt nõnda?
Ei arva. Olen praegu veendunud, et tõeline elu algab 70selt.
Nali naljaks, aga kas homne 70. sünnipäev tundub mingis mõttes olulise rajajoonena?
Ei tundu. Aga pean tõepoolest ütlema, et oma 60ndates aastates olen teinud väga palju tööd, vahest rohkem kui kunagi varem. Üldse ei välista, et 70ndates…
-
Lastekirjandust on mitmesugust, ja teadaolevalt pole see ka eriti selgepiiriline žanr, kuna esindatud on kõik täiskasvanutegi kirjanduse žanrid nagu luule, ulme, novellid, psühholoogilised romaanid jne. („Kõik, mis inimmeel kord mõelnud on. . . .”) Kahtlemata teevad lastekirjanikud tänuväärset tööd, lõbustades ja arendades lapsi ning „ergutades nende fantaasiat”.
Väidetakse, et hea lastekirjandus peaks olema filosoofiline, õpetlik, mõtlemapanev ja arendav. Praeguse aja värvilisemate lasteraamatutega (milletaolised täiskasvanute raamaturiiulil sopakateks ja bestsellereiks lahterdataks) saab…
-
Mis on see tõlkes kaduma minev ja mida sealt lootust leida? Käesoleval kümnendil on luule tõlkimine eesti keelde elamas läbi renessanssi nii XX sajandi teise poole rahvusvaheliste suurnimede loomingu tutvustamise kui ka juba varasemate, kuid eri põhjustel seni iseseisva tõlkekoguta jäänud autorite taastulemise näol. Küllap on selles leidmisrõõmus üsnagi tagaplaanile jäänud esitatud küsimuse kahe poole vaheline dünaamika. Pealtnäha Rainer Maria Rilke tõlkekoguna välja pakutav vihik „(:)joosepi…
-
Asjaolu, et Runnel järjepidevalt avaldab värsket loomingut, annab aga kinnitust, et kirjaniku kutsumus pole kustunud. 2005. aastal ilmunud „Sinamu” järel (mis pälvis siiski üksjagu tähelepanu ja tunnustust) on sel kevadel lugejani jõudnud sümpaatse väljanägemisega „Armukahi”. Tegu on miniatuurses vormis armastusluulega, millesse aga segatud tilk kurbust ja ehk teine nördimust. Kindlasti on raamatus ka nostalgiat. Nostalgilise moega on seejuures ka raamatu kujundus – suveleitsakus maamaastik, vanamoeliselt tuhmis…
-
„Hundipäikese aeg” on kurjem ja tugevam lugu. Kindlasti ka läbikirjutatum. Jätsin alguses rumala peaga läbi vaatamata raamatu lõpus oleva selgitusnimestiku, mis on tegelikult ju üsna üldhariv õppetükk. Tuleb kohe öelda, et lapsepõlve lemmikraamatutest kerre ja ajju harjunud komme saada vajalik kommentaar otse kontekstis, lehekülje allservas, tundub endiselt hea mõttena. Ei tea, kas näeme siin kiirküljendamist, mille käigus õigete asjade õige lehe(külje) pääle sokutamine tiba keerulik tundub…
-
Hiljuti andsid kaks eri põlvkonda kuuluvat kirjanikku kumbki välja romaani, kus keskmes mälestuste ja meenutuste teema. Need on Aimée Beekmani „Proovielu” ja Aita Kivi „Lähedal”.
Tegu ei ole muidugi ainsate teostega viimaste aastate kirjanduses, kus vaadeldakse möödanikku või käsitletakse omaette teemana mäletamist. Rääkimata Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse unest” ja „Katkuhauast”, võib öelda, et Kivi „Lähedal” sisaldab mitmeid paralleele Maimu Bergi jutukoguga „Unustatud inimesed”. Hoopis omamoodi kõneleb mälestustest veel…
-
Teie raamatuid on tõlgitud ligi 40 keelde. Mainisite ennist, et „Kukotski juhtum” on ilmunud isegi Hiinas. Mis reaktsioone see seal esile kutsus?
Hiinaga on kõik ülimalt mõistatuslik. Näiteks eesti keelest ei saa ma kohe üldse aru. Selles ei ole midagi Euroopa suurtest keeltest, mõni võõrsõna välja arvatud. Aga kui jõuad Hiinasse, siis lakkad aru saamast mitte üksnes keelest, vaid ükskõik millest.
„Kukotski juhtum” on Hiinas ilmunud piraattrükisena. Selge…
-
Vene kirjanduses on seda ennegi ette tulnud ja tõesti imeilusalt. Näiteks surnutega rääkimine, mida juhtub nii mitmelgi korral ka ühe vene nõukogudeaegse haritlasperekonna saagat esitavas „Kukotski juhtumis”: „See oli tõepoolest ainuke luksus, mida Vassilissa endale lubas: sõita siis, kui hing seda igatses /—/ nunn Anatolia hauale, teha kõik korda, värvida üle ja rääkida tema, ainsa sugulashingega” (lk 103). Üks ilusamaid surnuga rääkimise ilukirjanduslikke hetki pärineb Boriss…
-
Seetõttu oli allakirjutanul eriti hea meel kätte võtta Küllo Arjaka äsja ilmunud uurimus Konstantin Konikust. Kuigi tegemist on Eesti oma aja silmapaistva poliitiku ja haridustegelasega, teatakse teda niivõrd vähe, et on sobinud arvukates mälumängudes küsimuseks: „Kõik me teame, et Päästekomitee kaks liiget olid Päts ja Vilms. Kes oli aga Päästekomitee kolmas liige?”. Konstantin Koniku unustusse vajumise põhjuste üle võib lõputult arutada. Ilmselt polnud lihtsalt tegemist oma…
-
Siinkohal võiks teha ettepaneku koondada ühtede kaante vahele muidki allikad, mida aastatel 1918–1920 Eesti-Soome sillataladeks on peetud. Heino Arumäe on ühe selletaolise algatuse arhiividokumente publitseerides mõni aeg tagasi teinud. Ühte kogumikku mahuksid siis nii Gustav Suitsu nägemus Eesti-Soome töövabariigist, Konstantin Pätsi ühise riigi ettepanek, ideed ühisest kuningriigist, Oskar Kallase päevaraamatud, mitmed ajalehtede-ajakirjade artiklid, mälestused, päevikud ning muidugi Hindrik Prantsu lugu.
Täienduseks sobiksid sinna viimase aja uurimused,…
