-
Teet Kallase raamatust „Heliseb-kõliseb. . . .” kuulsin ma üsna hiljuti. Umbes aasta eest. Siis ostsin kohe, selle vana, 1972. aasta must-rohelise eksemplari, millel on miskipärast kaks ümbrispaberit sattunud ja mille tiitlipöördele on keegi pastakaga kirjutanud maagilised numbrid ja sõnad „3-3 Olip” ja paar rida edasi püüdliku käekirjaga „Noorte elust-olust. Türil 20. 01. 73 HS”. Nojah.
Teose lugu
Otseselt ei ütle see kõik mitte midagi – lihtsalt seda, et antud eksemplar…
-
Mall Jõe eelmine, mullu Tänapäeva kirjastuses välja antud raamat „Kõnelesid” oli peale kolme erandi aastail 1979–2006 ajakirjanduses ilmunud usutluste kogu. Sellisena justkui käesoleva artiklikogu eeltöö, kuivõrd puudutas osalt ka neid autoreid, kellest siin juttu. Ja kui mitte otse, siis kaudselt, iseeneslikult valitud või „tulnud” käsitlusmeetodi osas ikka, sest meie väikses kultuuriruumis on teose autori tundmine tundliku lähenemise korral pigem voorus kui tekstist eemale tiriv puudus. Nii…
-
Maailmas on pisut segased ajad, miski on muutumas, muidugi – miski on alati muutumas, aga seekord, nagu ajaloos vahel ikka ette tuleb, on miski muutumas nii, et senine elukorraldus, mõttekulg, ajaloolõng tuleb edaspidi mõistmiseks ära tõlkida, ära seletada, sest mingi üsna põhimõtteline side või sarnasus varasemaga on kadunud. Muidugi, see võib olla vaid mu enese sisima psühholoogilise konstitutsiooni heiastus, nii nagu seda maailma näha tahan. Muidugi,…
-
Ajal, mil turism ja reisimine üha populaarsust koguvad, sedavõrd, et telekanalid tuntud nägusid lausa mööda ilma ringi sõidutavad, on ka kirjarahval põhjust uhke olla: nendegi sekka kuulub vähemalt üks tõeline rännumees. Kui mõni telekanal peaks kord kaaluma uue reisisaate loomist, siis oleks ilmselt küll üks pädevamaid kandidaate kirjanik Olev Remsu – kui palju ikka on eestlasi, kes oleksid näinud maailma rohkem kui see Tartust pärit rännumees.…
-
Tõtt-öelda on mul raske mõista mõnede lugejate ja arvustajate rõõmsat üllatust: ohhoo, Lii Unt on kirjutanud päris hea raamatu. Sest minu meelest on ta alati väga hästi kirjutada osanud. Veel tosin aastat hiljemgi mäletan tema lugusid Pühapäevalehest – noidsamu, kus kolumnisti nägu asendas üksainus silm. Tollases kontekstis mõjusid need värskelt kui sõõm värsket allikavett. Neid oli rõõm lugeda.
Et aga ajakirjanduslik hakklihamasin vajab oma konveiertootmiseks alati värsket…
-
„Lakoonia”, järjekorras neljas „Värske raamatu” sarja väljaanne, on väga iseloomulik noorluule eksemplar, mille autor Paavo Piik vaevalt et tundmatu nimi on. Piik on kirjandusajakirja Värske Rõhu autorkonda kuulunud pea algusest saadik ning õieti on „Lakoonia” tema teine raamat – 2006. aastal ilmus debüütkogu „Kummuli linnad” (Tuum). Nüüdseks, kaks aastat hiljem, on linnad vahest õigeks pööratud – muidugi eelnevate keerdumiste ja keerustumistega –, ent püsib öeldu tihedus,…
-
ta loeb eneseabiraamatuid
ja peab mu luulet veidraks
Paavo Piik („Lakoonia”, lk 32)
1.
Milleks-on-vaja-luulet-probleem ei ole ainult ühiskondlik nähtus ja küsimus kunstide ja „pragma-maailma” (nn tootva jõu) suhtest, vaid ka ühe inimese individuaalne identiteedi-traagika. Kirjanik olemine sisaldab endas teatavat parasiitluse taaka: Eesti ühiskonnas ei ütle naljalt keegi pääle kultuuritegijate endi (ja poliitikute, aga seda vaid peokõnedes), et süvakultuuri, eriti tolles loovamas ja veidi hullumeelsemas/piiripealsemas servas (kuhu luule, kui see…
-
Kujunditemängu, soojuse ja hoiaku poolest ei erine „Inimene on rohi” Mathura eelmistest kogudest, tema käekiri on ikka tuttav ja puudutab lugejat sügavalt. Mulle endale on Mathura muutunud eriliselt lähedaseks autoriks pärast tema eelmist väljalaset, Kaido Kirikmäega koos tehtud audiokogu „Külaturul paadisadama ääres”, mille kohta mullu Värskes Rõhus kirjutasin: „Juba esimesest palast „Palvelaul” alates oled plaadi võimuses. Oletades, et kuulad seda kõrvaklappidega diivanil lebades, vajud peagi une…
-
Inglise kirjanik Jasper Fforde on loonud maailma, kus eksisteerib Walesi Sotsialistlik Vabariik, mille krimikroonikas räägitakse suurtest rahutustest Chichesteri linnas, sest sadakond neosürrealisti kogunes tähistama sürrealismi seadustamise neljandat aastapäeva ning neid ründas kivirahega mitusada rafaeliiti, kes ise sealjuures renessansi loosungeid karjusid, ning kus tänavanurgal putkas automaati kümnepennist pistes võib kuulata katkendit mõnest Shakespeare’i näidendist. Kui ma mai lõpus end küll tänapäevasest Walesist leidsin, siis tundus sellegipoolest, et…
-
Tänapäeval me peaaegu üldse ei kipu arutlema selle üle, milline mõju on religioossel usul või selle puudumisel autori, eriti kaasaegse autori loomingule. Paistab, et „Jumala surmast” – kui seda filosoofide poolt populaarseks muudetud kujundit kasutada – on saanud enamasti vaikimisi eeldatav tõsiasi. Võiks vist ka öelda, et usk on tänapäeval kas midagi äärmiselt isiklikku, millest pigem vaikitakse (kas pole üheks valvevastuseks, kui kellegi usu kohta küsitakse,…
