-
Marje Ingli „Sulg” on minu teada esimene Purpurmusta kirjastusnime all ilmunud raamat ning annab põhjust rõõmustavalt suurteks ootusteks järgmistele väljaannetele. „Sulg” on sümpaatne debüüt, ja ma pean siin silmas nii raamatu sisu kui kujunduslikku külge, kuna ka viimasel on ses raamatus küllalt suur tähtsus. Tõsi, esimese hooga võiks ju autorinimest (Ingel) lähtuvalt arvata, et oodata on new age’i stiilis ingellikku hõljumist sisenduslike kujutluspiltide astraalis – kui…
-
Väitku sofistlikud paradokslejad mida tahes, tekst ei saa autorit kirjutada, ikka vastupidi. Teksti loov kirjutaja määrab sõnad, võtku ta need siis kust tahes määramatusest. Mida ei saa määrata, sellest pole mõtet rääkida. Narr oleks väita, et kusagil embrüonaalses ootuses aastatuhandeid hõljunud sõnad miski ajendi tõukel tegijat hakkavad tegema. Luuletaja tahte lainel haaratakse logosfääri paisust seal pungitsenud sõnad, mis paigutatakse loomise müsteeriumi seadusis vastavalt küpsevasse matriitsi, mis…
-
Külaskäik
Päev pilvine, ja ikka pargipingil.
Tund pikem päevast,
ööst on lühem öö
ja kõigist kestvaim koiduvaluhetk,
mil pardiparv kaob mootorrattamüras
momendil mingil, mil
on asum kuss.
Löön pilgu nagu kirve pilve kinni.
Mind kutsutakse,
nii võib näida see.
Ma käin liig harva külas.
Mul vahest käiakse.
A sahtlis muigab sõber soome puss.
Peebule ja Handole, sünnibad kel sügisel
Luuleta tuuleta, tuuluta luuluta,
kõrveta kõrveta, põleta aleta,
külmuta külmata, hulluta hulluta,
tõtt räägi tõega, kuid valeta valeta.
Kipsplaadi kantri
Vana vankriratas kipsplaadist seinal
imiteerib rahvuslikku rahvalikku unistust.
Vana…
-
T.-V. K., Praha
Katkend raamatust „Kellele taasühinemine, kellele ike”
Jälle köidavad Eesti rahvast ahelad! Kodune revanšistlik vasturevolutsioon „Eesti taasühendamise” nimel ja võõrsilt „inimõiguste ja õigluse” päästmiseks kutsutud Vene okupatsiooniväed asetasid meie rahva uuesti rõhutud rahvuse seisukorda. Jälle kärgib Toompeal armuline seltsimees – kalgim, upsakam ja jultunum kui kunagi enne.
De iure oli Venemaa alates Jeltsini võimuletulekust postkommunistlik riik, aga kas see on nii ka de facto? Kindlasti…
-
Hakatuseks avaldan tunnustust kirjastusele Jumalikud Ilmutused, mis noorusest hoolimata on kujunenud Eesti raamatuturu kvaliteediliidriks. Sarjas „JI klassika” välja antud Urmas Vadi draamatekstide kogu „Kohtumine tundmatuga” on väärikas raamat, mis peab kindlasti nii sisu kui vormi mõttes vastu üle aastakümnete.
Raamat kätkeb teoseid „Inimene, mängi!”, „Kohtumine tundmatuga” ning „Georg”. Ei tahakski neid näidendiks, stsenaariumiks või muuks seesuguseks liigitada. Kõiki kolme annab sama edukalt teatris lavastada, filmiks vändata või…
-
1.
Andrus Kasemaa debüütkogu paistab silma keskmisest tunduvalt keskendunumana. „Poeedirahu” kahtlematu tugevus ja erandlikkuski väljendub tõsiasjas, et tegu pole lihtsalt ühtede kaante vahele asetatud luuletustega, vaid koguga, kus üksikud tekstid moodustavad terviku. Veel enamgi – üksikud tekstid justkui ongi kirjutatud tervikule, kus üksik on pandud väljendama midagi üldist, üldistavat, kusjuures kaalutletult üldistavat. Luuletused kasvavad üksteisesse ja üksteisest läbi ning on rõõmustav kogeda, et luules alustaja on suutnud…
-
On väga tervitatav, et Sirp pühendas äsja Chomsky tutvustamisele koguni kaks artiklit: Tiit Kuuskmäe „Chomsky lingvistika lõpplahendus” ja Priit Põhjala „Noam Chomsky ja mõttekalt mõttetud laused” (31. X).
Esimesena nimetatud artikkel käsitleb mõnda aspekti päris tänapäevasest Chomskyst ja loetleb teoreetilisi konstruktsioone, mida 7. detsembril 80aastaseks saav teadlane oma pool sajandit kestnud teadlaseotsingutes inventuuri tehes nüüd on valmis maha kandma.
Ma soovitaksin selliste asjadega olla ettevaatlik. Ülikriitilises eas võidakse…
-
Me oleme oma aja lapsed ja aeg on poliitiline
Wisława Szymborska
Poola luule on üks XX sajandi kirjanduse imesid. Sõjajärgsest luulest kõnelemisel on saanud omaette klišeeks Theodor Adorno mõttekäik, nagu poleks pärast Auschwitzi luuletuste kirjutamine enam võimalik.1 Kui sellest aforistlik liialdus maha arvata, siis peaks öeldu mõte olema igati usutav: pärast üliränka traumat mõjub ilupüüdlus kohatuna. Poolas näikse olevat populaarsem sarnast mõtet väljendav värsirida romantik Juliusz Słowackilt: „Kui…
-
Prantslased, inglased ja sakslased vaikivad, pilk maas, venelastel on ette näidata Medvedev, ameeriklastel ainsana korralik antoloogia ning paar luulekogu; hiinlased üritavad omal delikaatsel moel Bei Daod selja taha peita ja ongi enam-vähem kõik. Poola luulega konkureerib meie tõlkeruumis ainult ameerika, aga poola draamatekstidele pole keegi lähedalegi jõudnud. Siiski, ungarlaste prosaist Márai laamendab odavmüügilettidel õige mitme raamatuga, soovitan.
Siiski on kaks asja, mis mind poola kirjanduse eesti keelde…
-
Lisaks vähemalt ühele eesti kirjanikule, keda iseloomustades kiputakse sageli kasutama määratlust „maagiline realist”, ning reale teostele, kust võib tuvastada maagilis-realistlikke motiive või vastavale kirjandusžanrile iseloomulikku poeetikat, on nüüdseks võimalik osutada ka esimesele maagilist realismi käsitlevale küllaldasele kirjandusteaduslikule kirjeldustööle. Andrus Oru artikkel „Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel” (vt Keel ja Kirjandus 2007, nr 7) on lugemist väärt materjal kõigile, kes on end tõsisemalt…
