-
Nii tõlkimine kui toimetamine on ühed salapärased tööd, mille tegijad jäävad kurbtihti kirjanike varju. Ometi sõltuvad need sõnad, mida me trükimustas loeme, mis meid põnevile ajavad, hingetuks naerma või hoopis haledalt tihkuma panevad, mida me meelde jätame, salmikusse kirjutame või kohvilauas ette kanname, just nimelt tõlkija sõnavarast, sarmist ja tundlikkusest – muidugi, kui tegu on mujalt pärit teosega.
Lapsena meeldis mulle hullupööra prantsuse kirjaniku Alan Massepaini seiklusjutt…
-
Raamatu tooni annab juba kaanepilt, kus viksilt rõivil maamees on ohjest hoidmas etterakendamiseks valmis hobust, vankriaisad murul, koer õue peal toimuvat vahtimas. Kosjasõit? Kirikupyha? Simman? Laadapäev? Või on hobune just laadalt toodud ja uudistab uut kodu. Igal juhul on pidupäev ja mingi asi on korras. Sealt paistab rahulolu. Muud töö- ja ilufotod näitavad endist tausta ja samas võõritavad. Need pildid on leitud Oidsalu uuest suvekodust Roosna…
-
Elulooraamatutest
Selles mõttes on igasugused tagantjärele kirja pandud elulooraamatud aste madalam kirjandus, rääkimata veel kellegi teise abil kirja pandud eluloole tagasi vaatavatest teostest, mida ilmub mühinal. Elulooraamatus, kus teine inimene (ajakirjanik, toimetaja, kõiketeadja) selekteerib, rühmitab, toimetab jne, ei ole psüühilise hügieeni seisukohalt mingit sügavamat tähendust, kuigi rahvas loeb nagu hull ja ordeneid ning raha kõliseb. Täiesti eraldi tuleb ent vaadelda sellist teost, kus keegi loojale tõesti lähedal…
-
ÕLO oli aga otsustanud traditsioonilisema spioonivarustuse kasuks: kollakaspruun vihmamantel ja pehme viltkübar, mis andsid talle koos ta sõjaväelase vuntsidega minu vilumatu pilgu jaoks liiga britiliku väljanägemise. Aga tema teadis paremini. ÕLO oli oma ala veteran, nagu meile, ajateenistuse algajatele, nii sageli olid vaikselt meelde tuletanud ülemused Briti ohvitseridele reserveeritud Wiesleri hotellis, kus ÕLO-d võis pärastlõunati näha – alati ühes ja samas nurgas istumas, poolenisti oma Austria…
-
Ain Kaalepi „Muusad ja maastikud”, Doris Kareva „DEKA” ja Joel Sanga „Ohvitseride Maja” on tänases päevas juba või peaaegu klassika, mille ilmumist tervitan igal juhul, neile järgnevad Andres Ehini uus kogu „Udusulistaja” ning Hando Runneli „Väravahingede kriiksumist kuulnud” ja vana lemmiku Karl Ast Rumori mõtterännakute järg „Eesti mõtteloo” sarjas, millest üheski pole tulnud pettuda. Uuemat eesti kirjandust valivamalt jälgides on mind kütkestanud eelkõige Anti Saare looming,…
-
*
lugesin enne roostet
sulg hakkas sügelema
nüüd kirjutan ka
luuletuse
mitte et ma kunagi päriselt midagi kirjutand oleks
kõik on teiste pealt valesti maha viksitud
ah mis ma patran
teen parem nalja
panen kausiga roostet
ja vastupidi
nii on
minu ja tema vahe on see
et mina pole luuletaja
ja ei kirjuta luulefestivalidest
ega kirjandusõhtutest
ja ta on muidugi vilunum
toimetaja jagab kohe ära palju sa lugend
ja joonud oled
mis kasu lugejal sellest on
ei tea
ERAVALDUS
Tulin linnast. Eravaldus
ERAVALDUS! KURI KOER ! MINA EI OLE…
-
Fergana koolkonna uuenduslikkus tuli otsekohe meelde, kui lugesin Igor Kotjuhi luulekogu „Popõtka partnjorstva” („Partnerluse katse”). Nii sünnib uut luulet Venemaa läänepiiril, põhjamaise ja vene kultuuri puutepunktis. Kotjuh on rääkinud, et alul tõlkis ta kaasaegseid eesti luuletajaid vene keelde, ja alles siis hakkas ise kirjutama. Eesti modernism on vene nüüdisluulele muidugi uus lähtekoht.
Mäletan, kui lugesin 1970ndail Moskvas Svetlan Semenenko tehtud Paul-Eerik Rummo tõlkeid. Mälestus sellest prahvatas eredasti, …
-
Olgu siin kohe seda piiritlust parandatud ja avardatud: raamatust leiab näiteks ka saatesõna XII-XIII sajandi vahetusel kirja pandud Saxo Grammaticuse tõlkekatkendeile ja Anu Saluääre Laiusel peetud ettekandele „Karl XII rootsi kirjanduses”, mis seni trükis ilmumata. Samuti mahukama kirjutise teenekast tõlkijast Marta Sillaotsast, kultuuriloolise lisalugemisena täiendab seda allikapublikatsioon Sillaotsa külalisteraamatust aastatest 1937– 1944. Ning mõistagi muud harivat, mis jääb mainitud teemakeskmest kaugemale, ent on siiski kordamist ja…
-
Tuleb tunnistada 80ndate eesti muusika ainulaadset lokkavust. Rock’i toores ja sisutu, brutaalne enesekehtestussoov ühildus loovalt rahvusliku ja isiksusliku vabadusihaga. Saavutatud tulemus on rahvusvahelises kontekstis ehk kentsakas, kuid toonaseid vokaalinstrumentaalseid püüdlusi suunanud yesistatud Alliksaare latt jättis huvitava jälje kogu tollasele muusikale. Tantsupundidki (Karavan) matkisid Queeni ja Raua raamatus Veidemanni koloriitse perssesaatmisega esil õnnis padujoodik Mätas esitas hardcore-röginaid Joel Sanga ja Puškini tekstidele.
Vabaduse kümnenditel levimuusikas elitaarsed püüdlused marginaliseeruvad,…
-
Shriverilt võiks ju mõrudalt küsida, kust võtab ta moraalse kapitali sellistel justkui üksnes bioloogilist kogemust eeldatavatel teemadel rääkimiseks, aga romaan on täitnud oma ülesande, paneb küsimusi esitama ja häirib lugejat.
Lionel Shriver, Me peame rääkima Kevinist. Varrak, 2008. Tõlkinud Triin Tael. 496 lk.
Kui mulle seda raamatut arvustamiseks pakuti, kuulsin, et lugu rääkivat naisest, kellel on oma last vaja (last, kes niisiis „ei sünni armastusest”, vaid frankensteinlikust eksperimendist,…
