Debüütide auhindamist kaaluvad žüriid ei tohiks „Vaba pattulangemise seadusest” (VPS) kergekäeliselt mööda vaadata. Raamatu suurimaks vooruseks on fantaasiaküllasus ja mitmeplaanilisus, nimetaksin romaani koguni võimalike maailmade koondumispunktiks. Üheks võimaluseks on lugeda teost ulmeromaanina, sel juhul võiks esile tõsta sci-fi ja fantasy žanride ühendamist orgaaniliseks tervikuks. Teose põhisituatsiooniks on katastroof: maailmast on kadunud elekter. Antud maailma ümber põimuvad mitmed teised: pooldumist ning iseloomujoonte mõõtmist võimaldav kvantreaalsus, tegelaste unenägudes…
2.
„Tee” on oma lühidusest ja nappusest hoolimata väga sisendusjõuline, tugeva – ja väga sünge atmosfääriga lugu. See kirjeldab kahe nimetu inimese, isa ja poja, ekslemisi mingi kohutava katastroofi tagajärjel hävinenud tsivilisatsiooni ja looduse varemetel. Postapokalüptilise atmosfääri käivitavad McCarthy visandatud maailmas mõjusad vastandused: näiteks asetub pidev, lõikav ja taandumatu külm, mis ei tagane, hoolimata sellest, et isa ja poeg liiguvad lõuna suunas, vastu taamal lõõmavatele tulekahjudele või…
Olengi hakanud endamisi kasutama mõistet „minakirjutus”, et märkida mingit intuitiivselt piiritletavat komponenti autobiograafilise (ehk omaeluloolise) kirjutamise sees. Minu intuitsiooni lähtepunktiks on see, et autobiograafilisuse juures ei pruugi narratiivsus olla see põhiline muster, millele endast-kirjutamine püüdleks või milles „mina” n-ö selgub või tabatakse, pigem luuakse narratiivsuse abil teatav raamistik, ettevalmistav ja vooderdav sõrestik, mis võimaldab osutada ja välja joonistada teatava spetsiifilise minasuse- või isedusetaju, mingi figuuri, millesse…
Kõigepealt on Aurel ja Illimar enam-vähem sama aja lapsed (Tuglas sündis 1886, von Vegesack 1888). Nad on pärit enam-vähem samast kandist: Illimar Võnnu kihelkonnast Eesti provintsist ja Aurel teiselt poolt Koiva jõge Liivimaa provintsist. Mõlemad on mõisalapsed – üks elab küll mõisas sees, mõisniku, teine aga mõisa lähedal aidaülema peres. Arusaadavalt on mõis olnud XIX sajandil tõmbekeskus, ühiskonna- ja rahvusgruppide kohtumispaik, seda ennekõike sakslaste ja eestlaste/lätlaste…
Karl Ristikivi „Päevaraamatu” (1957–1968) enam kui tuhandet lehekülge naudivad algusest lõpuni ilmselt vähesed kirjandushuvilised. See on ränk ja depressiivne, osalt ka tühiste korduvate üksikasjadega koormatud lugemine. Olgem uhked, et Eesti kultuurikiht on nõnda rammus, et kannatab trükkida klassiku iga rea, ent midagi hullu poleks juhtunud, kui avaldatud versioon oleks olnud poole õhem praegusest. Vaieldamatult on „Päevaraamat” oluliseks täienduseks varem avaldatud kirjadele (1985/2006, 1987, 1996, 2000, 2002),…
Hiljuti ongi Sirje Olesk ennustanud igati usutavalt, „et just need [omaeluloolised] materjalid jäävad pagulaselu mõista soovijate jaoks primaarseteks, mille juurde loetakse vaid mõningaid püsimajäänud kirjandusteoseid” (Areen 6. II 2009). Ristikivi kuulub muidugi nende pagulaskirjanike hulka, kelle loomingut unustus ilmselt ei ohusta. Küll aga pakub tema päevaraamat terve rea huvitavaid ääremärkeid Rootsi eesti pagulaste eluolu kohta, mis vääriksid edaspidi kindlasti nii analüüsimist kui ajalugudes arvessevõtmist. Teated ainitiste…
Aga kuidas muidu seda saadet püstipäi lõpetada kui kasutada võimalust olla esimene, kes võtab kokku kogu kümnendi kirjanduse? Saate lõpetuseks kõneldul põhinebki siinne jutt. Muidugi võib paljugi põnevat veel poole aasta jooksul juhtuda, nii mõnigi suurteos lisanduda, aga kui see saab olema senisest midagi kapitaalselt erinevat, eks kuulu ta siis juba loomuldasa uude kümnendisse. Mingit edetabelit ega soovitusnimistut ei tule, pigem katse aru saada, mis neil…
FHO stiilist
Võrdleksin FHO ülimalt isikupärast stiili mitte näidetega kirjanduse vallast, vaid pigem ühe tema kaasaegse avangardkunstniku, venelase Pavel Filonovi töödega. Kuna Filonovil ei olnud näitusi läänes, tuntakse teda vähem kui näiteks Malevitšit. Filonovi eripäraks oli arusaam, et suured asjad tuleb kokku panna väikestest tükkidest, tema töid vaadates tekib tunne, et minnakse kõige oleva alusstruktuurideni, üldistust taotledes satub vaataja kogu aeg detailide, pisiasjade maailma. FHO puhul on…
„Viiuldaja karussellil” Muuseumirotiga pärgamisel tõsteti esile näituse „minimalistlikleidlikku” kujundust. Mis mõtteid ja tundeid tekitas tõsiasi, et võrdlemisi väikse mahuga näitus sai muuseumiaastal sellise tunnustuse osaliseks?
MAARJA VAINO: Tekitas muidugi suurt rõõmu, et ka väikesel näitusel on võimalik edu saavutada. Üldiselt aga…
Antud kontekstis: Utoopia saarel tegutsesid ka naised preestritena, püha sõna valdajatena – miski, mis XX sajandi lõpust alates ei ole tõesti enam utopism, vaid tegelikkus. Kõik muutub. Utoopiline on järjest enam, aina tungivamalt reaalne, samas kui see, mida me peame realistlikuks, osutub pärast seda, kui pöörang on toimunud, tühiseks ühepäevatõeks. Kõige kirkamaid märke ühe suure ajalooparadigma kiirest vananemisest võib eesti lugeja leida näiteks Kärt Hellerma hiljutise…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
