-
Käisin hiljuti Pärnumaal Paikuse põhikoolis, kus õpilaste arv aina kasvab, praegu õpib seal üle 300 lapse. Eks see ole omamoodi nõiaringiline olukord: lapsevanemad eelistavad töö- ja elukohti, mille läheduses asub korralik kool, koolid saavad taset hoida ja tõsta siis, kui on tagatud normaalsed „pearahad” . . . . Aga see, et piiri taga luuakse üha uusi eesti koole, on teadagi uue aja märk. Muidugi ei saa ükski neist koolidest…
-
See luuletus mõjub ehinlikumalt kui Ehin ise. „Kõzõl-Tsõk-Mulaa” algne eeskuju „Hämarus lumeväljadel” on tervelt neli lehekülge pikk ega saagi olla niisama tihe nagu Onu Thali versioon. Samas poleks õige võtta „KõzõlTsõk-Mulaad” märkiläinud paroodiana, sest selle alus – Andres Ehini luule – ei ole ju kunagi sügavtõsidusele pretendeerinud. Pigem on Onu Thal võtnud kätte ja üht Ehini luuletust mitte parodeerinud, vaid parandanud, amelioreerinud. Uno Laht pole ainus,…
-
Vaba Eesti suures kirjastamisbuumis, mis soosib tõlkeid ja õigupoolest elabki neilt teenitavast kasumist, paistab ajuti silma algteoste juhuslikkus. Ehk pidurdaks pisut seda vahutavat voogu see, kui raamatuid valitaks kriitilisema pilguga, ja juhul, kui ei leidu momendil kompetentset tõlkijat, lükataks väljaandmine tulevikku või loobutaks sellest mõttest üldse? Headest tõlkijatest on teatavasti alati puudus. Kui raamatute tootmist dikteerib trükikoja konveier, kui tõlkijale (ja toimetajale) ei jää piisavalt aega…
-
Theo Hermans: „Manipuleerimise” sõna küljes ma iseenesest ei ripu. Tollal oli see sõna tähelepanu äratamiseks piisavalt provokatiivne ja paaris tõlketeaduse arengu ülevaates isegi räägiti „manipulatsiooni koolkonnast”, viidates mainitud kogumikule. Praegu seda mõistet enam ei kasutata, mis on hea kas või sellepärast, et väljaspool tõlketeadust on manipuleerimisel negatiivseid konnotatsioone. Muide, mulle ei meeldi ka sõna „deskriptiivne”. See võeti kasutusele vastandina niinimetatud preskriptiivsele [ettekirjutavale] tõlketeadusele ja niisuguses kontekstis…
-
Aristotelese järgi olnud õnn miski, mida kõik inimesed endale soovivad, mille poole pürgivad. Väärtuste saavutamine ja nende järgi elamine on algoritm, mis teeb õnnelikuks; õnnelik elu on hea elu, mis järgib oma siseseadusi nagu kasvav taim ja merd sõitev laev. Kõigepealt on tarvis ennast tunda, et teada, mis on päriselt hää. Siiski tundub see süllogism liiga lai, mida võib ka nöökida: näiteks kõik inimesed püüdlevad täis…
-
Uuel eesti haikul on oma eripärane silpide arv, 4+6+4 traditsioonilise 5+7+5 asemel.1 Raamatu eessõnas toob Rooste sellele põhjenduseks eesti keele trohheilisuse, ehkki tõdeb sealsamas, et „kole piirav ja nüri oleks olnud sääda enesele sihiks kirjutada 4+6+4 silbiarvu pääle keni trohheusejalgu” (lk 16). Nagu väidetavalt Sinijärv on avastanud, on ka autorite nimedes silpe vastavalt 4+6+4, nii et seegi „kohustab”, ja nõnda moodustubki veidi epateeriv esimene „eesti haiku”:…
-
Kõigepealt raamatu koostamisest. „Kuldnokk kõnnib” on liigendatud nii, et alguses on lihtsalt kronoloogilises järjestuses hulk kirjutisi erinevate autorite kohta ning seejärel eraldi osadena tekstid Betti Alveri, Artur Alliksaare, Kersti Merilaasi, Kalju Lepiku, Hando Runneli, Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Juhan Viidingu ja Jüri Talveti kohta; seejärel veel kolm alaosa, kuhu on koondatud mõned pikemad üksikautorite käsitlused, arutlused luule olemuse üle koos paari luuleülevaatega ning kirjutised, mis käsitlevad…
-
*
Kindlasti on homne juubilar üks värvikamaid inimesi, keda mina ja paljud eestlased on oma elus kohanud. Selliseid mehi on kombeks nimetada legendaarseiks, kuid võin kinnitada, et Vahur Linnustel ei ole ei inglitiibu ega kuradikapju, kuigi mõnede näitajate põhjal võiks arvata, et on nii need kui teised. Paljud eestlased on saanud Pariisis tema juures peavarju, joonud tema veinikeldris end õndsaks, vaielnud temaga maailma poliitika üle.
Kindlasti võiks teda…
-
Vahest võiksin ka öelda, et selles on veidi (Juhan) Viidingut, pindmisemad märgid, mida kohati summutab rauge pehmus ja esiletõusvam isiklikkus. Ja alatasa veel midagi paljust (teate ju küll seda heli, maitset või lõhna, mis tundub väga tuttav, aga kust, ei tea?).
Siiski pole mul kavas võrrelda seda, mida väga võrrelda ei saagi. Julius Juurmaa „Kuidas joonistada küsimust” on selleks liialt omanäoline. Kui siin ongi midagi eelmistes lõikudes…
-
Maarja Kangro novellide peategelane on rahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas. Ta on midagi kirjutanud (seda mainitakse novellides „48 tundi” ning „Impotent ja surm”), vähemalt tõlkinud („Stipendiaat”) või koguni kaasaegne kunstnik („Glabro”), ülejäänud novellides jääb peategelase kultuurivaldkond täpsemalt määratlemata. Kangro tegelaskuju(de)l on piisavalt vaba aega, mille põhjal võiks eeldada vabakutselisust või siis projektipõhist töötamist. Või siis on keskendutud…
