-
Kuhu peaks üks ümberriietatud naabob siis tänapäeval minema? Muide, see väga cool sõna „naabob” pärineb Muti mälestustest, kus ta kirjutab, kuidas ostis „kena pruuni villasest riidest tressidega hommikukuue”, milles kavatses hakata ülikooliloengutel käima ja „milles nägin enda meelest välja nagu naabob”, aga ema keelitas teda pisarsilmil sellest loobuma. On tähenduslik, et ka käesolevaid mälestusi kirjutades kandis ta enda sõnul seda seljas (vt lk 63). Siin aimub…
-
Millised kirjandusfestivalid või üritused praegu Tartus regulaarselt toimuvad?
Kirjandusfestivalidest kõige pikema ajaloo ja suurema ulatusega on kindlasti Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival „Prima vista”, mis 2011. aastal toimub juba kaheksandat korda. Muidugi on mitmesuguseid muid festivale, mille programmi kuuluvad ka kirjandusega seotud sündmused – esimesena meenub nt „Tartuffi” filmifestival, kus filmide näitamise vahel on üles astunud ka eesti luuletajad –, kuid niisuguseid suurüritusi, kus põhirõhk oleks kirjandusel, pole…
-
„Hullunud Tartul” kanti ette mitu spetsiaalselt selle festivali jaoks loodud teost. Kas see nii jääbki?
Kindlasti. Järgmiseks aastaks on kokkulepe mõnegi muusikuga, kui aeg ja koht täpsemalt paigas, saab konkreetsemalt kokku leppida. Tartus on mitmeid huvitavaid paiku, kus sellist üritust korraldada.
Pealkirja põhjal kujutasin ette tugevalt dionüüsilise elemendiga festivali – tegelikkuses kujunes see hoopis kargemaks ja ühtlasi kultuurilooliseks, tänu sinu vahetekstidele maja ajaloost.
Tegelikult otsisin kedagi, kes…
-
Loomulikult on erandlikke autoreid jäänud iga ühendamispüüde kõrvale ja erisus valitseb ka ühendustes endis. Oli ju Eia Uusi peamisi sõnumeid, et Purpurmusta Oru autorid, hoolimata sarnasest põlvkondlikust taustast, ikkagi erinevad. Meeldejäävaks osutus aga Uusi avaldus, kui kõrini on temal endal ja rühmitusekaaslastel nn. „kolekirjandusest” ning kuidas tuntakse vajadust millegi uue, siirama ja ilusama järele. Kas Kasemaa on siin n-ö ette jõudnud? Teised uuslihtsuse alla paigutuvad autorid,…
-
J. K.: Kui sügava ülevaate annab Methise omaelulookirjutuse erinumber omaeluloolise kirjanduse ajaloolisest arengust Eestis?
L. K.-K.: Täit ülevaadet ei anna ta kindlasti, kuna näiteks nõukogude aega pole siin peaaegu üldse käsitletud, milleks on omad põhjused.
J. K.: Millised põhjused?
Rutt Hinrikus: Mina vaatlesin omaelulookirjutuse varasemat osa kuni 1940. aastani (artiklis „Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani” – J. K.). Materjali on lihtsalt niivõrd palju, et seda ei…
-
Otsus ei vaja ilmselt pikemat põhjendamist, ent nagu Juhan Liivi luuleauhinna – mille kahekordne laureaat Triin Soomets samuti on! – puhul tavaks, otsitakse ja eeldatakse auhinnatava luuletuse puhul teatavat liivilikkust, nii kerkib kiusatus ka Ivaski ja Soometsa luule puhul otsida kui mitte just sarnasusi, siis vähemalt neid ühendavaid erinevusi. Kontrastid on sageli kõnekamadki – ja kui neid ei leidu, siis loogem neid!
Ivar Ivask (1927–1992) oli Riias…
-
Nullindaid käsitlevates artiklites on viidatud üsna sageli asjaolule, et „minevikku vaatavate mitteilukirjanduslike raamatute osatähtsus on sel sajandil Eestis hüppeliselt kasvanud” (Mart Velsker). Kalev Kesküla on kirjutanud mälukirjanduse ülemvõimust, Piret Viires maininud mälukirjandust kui perioodi iseloomustavat žanri ja Märt Väljataga leidnud, et võrreldes varasemate kümnenditega on kahe viimase aastakümne proosas järsult kasvanud minajutustuse osakaal. Rutt Hinrikus räägib lausa mälukirjanduse üleujutusest.
Kuigi need väited pole kuskil otseselt seotud kvalitatiivse hinnanguga,…
-
Doris Kareva: Kui kaua Viivi „Varjuteatrit” kirjutas – või ka ümber kirjutas?
Jaak Jõerüüt: Pealtnäha umbes aasta. Aga tegelikult kogu elu. Peaaegu alati on tõeliste kirjanike raamatud terve seni elatud elu tulemus, isegi siis, kui mõni raamat ainult ühest elupäevast räägib. „Varjuteatri” puhul võib selgelt näha, millal ja kust algas tema teekond Rooma poole – väga väikse lapsena. Ja sellest pikast ning pöörasest teekonnast kõigi tema…
-
Autori anatoomia ja omistatud tähendused
Kommunikatsiooniteaduses ja geštaltpsühholoogias on juba ammugi katseliselt tõestatud ja aktsepteeritud tõsiasja, et inimesed omistavad objektidele tähendusi sõltuvalt nende väliskujust. On loomulik, et mida enam teame autori taustast, seda enam tahame (alateadlikult) siduda tema teosed tema isiku ja reaalsete sündmustega tema elus. Aga kas selline teguviis on ikkagi õigustatud? Teadmine, et Oscar Wilde oli dändi, ei tee tema tekste kuidagi vähem tõsiseltvõetavaks,…
-
P.S. Ja üks sümpaatne ilming veel: 2010. aasta jääb usutavasti märkima eestivene kirjanduse läbilööki eestikeelses kultuuriruumis.
Vilja Kiisler:
Kirjandussaate asemel šovinistlik heietus
Pikki aastaid on hädaldatud, et Eesti telekanalites ei ole ühtegi päris kirjandussaadet. Seetõttu kruvis „Jüri Üdi klubi” ootused kõrgele – et need keskeakriisis mehe tüdimusega puruks lüüa. Tegemist on põhimõtteliselt ikka sama vana „OP!-iga”, mis ise jätkab Jim Ashileviga, keda on küll kena vaadata, aga kes…
