-
Valda Raud ja Salinger
Küsimus: „Mis teie initsiatiivil on eesti keelde jõudnud? Oletatavasti moodsama aja asjad – Vonnegut, Salinger . . . .?” Valda Raud: „Vonnegut kindlasti. Salinger ei jõudnud minu, vaid Otto Samma initsiatiivil. See oli ilmunud Moskvas, väga hea tõlge. Otto ütles mulle, et võta, tõlgi sina see ära, sinu poiss on praegu täpselt nii vana, nagu oli Holden. Salinger kütkestas mind väga. Ükskord hiljem, kui siin käis…
-
Elo Lindsalu märkis vajadust lugejauuringute järele ning visandas Rein Veidemanni artiklile „Naistekad kui kohanev tekst” (2005) toetudes tüüpilise naisteka skeemi:
– sihtrühm – naised; keskendumine naise saatuse emotsionaalsele kujutamisele;
– kõnekeelsus, jutustamise lobedus;
– lugu on üles ehitatud stseenidele nagu seebiseriaalis: kohtumine, lahkumine, armumine, kõhklus, piinlemine, ootus, riid;
– pildilisus ehk visuaalsus, aistilisus; seletuste ehk logotsentrismi vältimine;
– happy end – muinasjutuga sarnane lõpp; kui ka…
-
Jan Kaus: Jutustan siinkohal omalt poolt ühe isikliku loo, mis tundub seostuvat otseselt kohalolu ja kohanematuse motiividega. Ükskord sõitsime Urmasega Läänemaalt Tartusse. Teekond oli seega üsna pikk, pealegi eksisime pisut ära, sõitsime mööda kõrvalteid. Mingil hetkel rääkis Urmas mulle ühest oma „mineviku kummitusest”, Jüri Ehlvestist ja oma mälestustest seoses temaga. Olin lummatud. Ööbisin Urmase juures (majas, millest on juttu tema novellis „Toonesepad”) ja hommikul ärgates kirjutasin…
-
Ekshibitsioon ja sõnaliha
Luuletamine tegi Maarja Kangrost „avaliku naise”. Igast tema raamatust on saanud omaette sündmus ja temast endast Eesti (kultuuri) meedia „vapilind”, kelle paraadsulestikku kirjavad kõikvõimalike žüriide auhinnad. Ja ei ütleks, et need on saadud pelgalt vapivääriliste kraaksatuste eest.
Kangro luules on olemas too sõnastamatu „sim-sala-bim” (Alver) või futuristlik „zangtumbtumb” (Marinetti), mida ta otsesõnu luulendas mateeriat oma koopasse kutsudes. Kutsutu elab nüüd sõnadetagust iseelu ning kisub lugejagi…
-
Üsna sarnane lugu on aset leidnud ka meie kodumaal Eestis. Nimelt juhtus see auväärt Jaak ja Peep Aaviksoo vähe tuntud kolmanda venna Tiit Aaviksooga. Tiit õppis ülikoolis keemiat ning oli mõistlik perekonnainimene, kuni haigestus üleöö agressiivsesse tõppe, mis tema elu ja välimust drastiliselt muutis – Tiit hakkas tasapisi muunduma suureks kalanahkseks monstrumiks. Loomulikult hakati Tiitu ajapikku pelgama, varsti lausa põlgama ning tema naine, nagu Dede Koswara…
-
Viivi Luik on kirjutanud reisidelt mõned tervituskirjad kodumaistele ajalehtedele (Saksamaalt Sõnumilehele ja Itaaliast Eesti Ekspressile), nii nagu seda on teinud eesti kirjanikud Bornhöhest ja Vildest peale. Aga needki ta kirjad ei ole päris klassikalised reisikirjad. Ta on elanud pikemalt kirjanikuna Saksamaal ja Šveitsis, saadiku kaasana Riias, Helsingis, New Yorgis, Roomas. „Varjuteatris” ei ole lineaarselt kulgevat lugu, saati siis reisilugu, vaid siin etendatakse stseene mitmetest eemalolemistest. Aga…
-
2009. aastal pälvis Herta Müller oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia; autor kujutab Nobeli komitee põhjenduse kohaselt „kodumaatuse maastikke poeesia tiheduse ja proosa asjalikkusega”.
Keele piiratus ja keele jõud
Poeetiline keel ei ole Herta Müllerile eesmärk omaette, see ei teeni mingil juhul poeetilist ülepaisutamist, vaid tekib püüdest olla keelepildis täpne ja jõuda, nagu autor oma essees „Iga keele silmad on isemoodi” („In jeder Sprache sitzen andere Augen”) toonitab,…
-
2009. aastal pälvis Herta Müller oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia; autor kujutab Nobeli komitee põhjenduse kohaselt „kodumaatuse maastikke poeesia tiheduse ja proosa asjalikkusega”.
Keele piiratus ja keele jõud
Poeetiline keel ei ole Herta Müllerile eesmärk omaette, see ei teeni mingil juhul poeetilist ülepaisutamist, vaid tekib püüdest olla keelepildis täpne ja jõuda, nagu autor oma essees „Iga keele silmad on isemoodi” („In jeder Sprache sitzen andere Augen”) toonitab,…
-
2009. aastal pälvis Herta Müller oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia; autor kujutab Nobeli komitee põhjenduse kohaselt „kodumaatuse maastikke poeesia tiheduse ja proosa asjalikkusega”.
Keele piiratus ja keele jõud
Poeetiline keel ei ole Herta Müllerile eesmärk omaette, see ei teeni mingil juhul poeetilist ülepaisutamist, vaid tekib püüdest olla keelepildis täpne ja jõuda, nagu autor oma essees „Iga keele silmad on isemoodi” („In jeder Sprache sitzen andere Augen”) toonitab,…
-
Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks. Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline…
