-
Millised on Parve meenutused? Kui tuleb jutuks päevikupidamine, vastab Parve: „Seal on ühte kui teist, aga seal ei ole alatust kellegi kohta, ei ole mingit tõrvamist ega mustamist. Ühtegi kolleegi pole laimatud. Võib-olla on teinekord ainult kriitilisi ütlemisi [—]. Pikantset ei ole seal üldse midagi”. Sellest põhimõttest on kantud ka Jaak Urmetile antud vastused. Tegemist on põneva sissevaatega ühte ajajärku. Klatši ja ärapanemise asemel on seal…
-
Mõtlejast luuletaja
Niisiis võiks eeldada, et tema luules kohtub intellektuaal tundeinimesega, logos hingega, vaimuloome süvakihtide tundja maailma avastava lapsega. „Kas maailm on seletatav?” küsivad nad vargsi teineteiselt, püüdes leida eneste vahele ühendusi, sõlmida sõbralikku liitu. Kas see on võimalik? Tegemist oleks ju nagu kahe erimärgilise tegevusega, erinevate algmetega, isesuunaliste identiteetidega. Lisaks näikse maailm ning eriti akadeemiline maailm, kus luuletav õpetlane päevast päeva liigub, olevat ikka esmajoones…
-
Miks on „kolama” ja „(ringi)kolaja” võtmelised? Sellepärast, et AP kuulub vaimuinimeste põlvkonda, mille (kindlasti lihtsustav) üldnimetaja on postmodernism. Viimase sõnavara hulgas, eriti selles, mis võiks seostuda reisikirjandusega või vähemalt linnaturismiga, tõuseb esile flâneur – prantsuse keelest viisakamalt tõlkides „(ringi)uitaja”, „lonkija”, „luusija”, slängilikumalt-AP -likumalt „kolaja” (eesti keel on rikas: samas tähendusväljas veel „kondaja”, „kollaja”, „loivaja” jm). Sellest postmodernistlikust tegelasest tehakse eriti palju juttu marksistliku mõtleja Walter Benjamini…
-
Mis tuli kõige suurema üllatusena?
Eeva: Ausalt öeldes olin ma mures oma hindi keelde tõlgitud luuletuste mõistmise osas. Üks mu tekst „Formica rufa” kõneleb majja sattunud sipelga tapmisest, sellest, et elusolend, keda me ei suuda massist eristada, ei oma mingit väärtust, ning ma kartsin, et mind selle karmi teksti põhjal välja vilistatakse, kuid selle asemel oli just see luuletus festivali trükisesse valitud ja noorte kunstinäituse raames…
-
2.
See teatav ebakindlus on nõnda iseloomulik ka kirjaniku enesekuvandile. Ikka on tos suhtes mingit kõhklust, hüperboolset demonstratsiooni ja edevust või depressiooni ja kõhklusi või irooniat, veiderdamist, burleski, jõhkramat rollimängu. Ega asjata pole kirjandusloo edenedes üha võimsamalt astunud tegelasena areenile kirjanik. Poeedi maailmas too „lüüriline mina”, kes oma tänapäevases, arrogantsemas versioonis enam nii lüüriline ei tundugi. Kuigi ta seda muidugi on, hetkiti vahetumalt kui kunagi varem, sest…
-
Väheste vastuste hulka kuulub W. G. Sebaldi looming.” Nii igatahes arvab Susan Sontag. Sebald sündis 18. mail 1944. aastal Wertachi külas Allgäu maakonnas Baieri-Švaabimaal nn „lihtsate inimeste” lapsena. Tema juured on mägises maas. Isa pöördus alles 1947. aastal tagasi Prantsuse sõjavangist. Lapsepõlve osas võib „Kodumaale tagasipöördumise” loos paljutki usaldada. Kuuekümnendate algul õpib Sebald mõned aastad germanistikat Freiburg im Breisgaus, aastal 1966 saab diplomi Šveitsis Fribourg’is ja…
-
See raamat ei sisalda mingeid õigustusi. Ta sisaldab üksnes ühe õigustuse, milleks oli vastuseis olukorrale. Vastuseis olukorrale, mida me ise polnud tekitanud. Olukorrale, millele vastuseis tekitas meis inimliku tunde, mida me pidime järgima. On poliitikuid, kellele Kuperjanovi haud on arusaam rahvuslusest, on poliitikuid, kellele aastalõtkuline ülikooli lõpetamine on vabadusvõitlus, aga on ka inimesi, kelle põlguses on armastus ja võimalus muutusteks.
See raamat ei ole elulooraamat. See raamat…
-
Ent pärinevad temavanusedki „surnud mees- ja naissoo kubemeist”. Kellelt võttis sõda ühe, kellelt mõlemad vanemad, kodusoojuse kaotasid kõik. Nende väikemeheiga kujundasid punalendurite heidetud pommide vilin, „jõulupuud” Tallinna taevas ja 1949. aasta märtsiküüditamise loomavagunid. Samas ei saanud ükski ajaõud ega totalitaarse surve äng neilt võtta õigust olla laps. Kas või sametpehme saepuruga mängiv „seltsimees laps” (Leelo Tungal), kes tunneb rõõmu päikesest ja enda olemasolust. Selles peitubki igavese…
-
Tänavuse programmi dokumentaalfilmid on tehtud enamasti eelmisel aastal ning pakuvad uut ja huvitavat dokumentaalfilmi ilmast. Filmifestivali korraldajate peamiseks mõõdupuuks filmide programmi valimisel on olnud see, et film peab olema ennekõike hea, publikut kõnetama ja mõtlema panema.
Propageerida tahetakse just nimelt pigem sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist dokumentalistikat ega konkureerita mitmete teiste Eesti dokifestivalidega.
Värvika programmi teemade spekter on avar, sinna mahuvad nii mitmetahulised ja kohati õudust tekitavad poliitmängud, realistlik ühiskonna…
-
Kiri
„Eeva Niinivaaraga sain tuttavaks 1947. aastal Soomes. Seal oli Põhjamaade demokraatlike kirjanike konverents. See oli suunatud muidugi Ameerika, selle ideoloogia ja propaganda vastu. Aga sellest võtsid nimekad kirjanikud ikka osa. Ühel õhtul oli Helsingi konservatooriumi saalis kirjandusõhtu. Seal paluti mind, et loeksin eesti keeles mõned värsid. Ma seda tegin ka. Kui õhtu lõppes ja hakkasime uksest välja minema, siis tuli üks tagasihoidlikult, aga väga maitsekalt…
