-
Nii näib see vähemalt möödunud ja sel aastal rullunud nullindate kirjandusdebati põhjal. Kui lugeda nullindate kirjanduspildi üldistamise üritusi, muuhulgas ka väga austatud kirjandusautoriteetide omi, siis kumab sealt mure nullindate hõlmamatuse pärast. Mureliku algtooni sätib paika Berk Vaher möödunud aasta 19. juuni Sirbis: „Kas need „nullindad” mitte polnudki „nullindad” ka selles mõttes, et uut ja jäävat sugenes nende aastate jooksul kirjandusse üsna vähe, kõik oluline pärineb justkui varasemast,…
-
Lugu ühendab tänapäeva ja mineviku inimese – kirjutaja ning tema vaarvanaema XIX sajandi keskpaigast. Ühendab nad veresideme tõttu justkui üheks inimeseks, haarates vahepealsete põlvkondade esindajad järjepidevuse kandjatena kaasa. Enese samastamine (või peaaegu samastamine) esivanematega on üks väga ürgne arusaam, mis mõjub praegu, tänapäeva ratsionaalses ja tehnitsistlikus maailmas, ootamatu ja avastuslikuna. Põlvkondade samasooliste esindajate mõtteline ühteliitmine oli lihtsam maailmas, kus elati põlvkondi ühes ja samas kohas, inimeste…
-
2.
„Julia, alasti” kohta võib sissejuhatavalt öelda: vana hea Hornby. Tegeletakse tõsiste teemadega, aga mitte liiga tõsiselt, mistõttu antipaatia korral võib raamat tunduda pealiskaudse ja liiga muretuna, sümpaatia puhul aga lõbusa, elujaatava ja lohutust pakkuvana. „Julia, alasti” pakub juba varasemast Hornby loomingust tuttavaid teemasid: muusikahullus (mis toob paralleeli „Elu edetabelitega”), egoistlikuvõitu mees ja tema kohmakas suhe siira lapsega („Ühest poisist”) ning pisut nukralt ja samas ka omajagu…
-
Aunimekirja kuuluvad raamatud võiksid anda ettekujutuse lastele kirjutamise ja lasteraamatu väliskuju ideaalist nüüdisajal. Iga maa saab esitada oma kirjaniku, kunstniku ja tõlkija. Aunimekirja võetud valik oli näha kongressihoones kolmel suurel riiulil: kirjanikud, kunstnikud ja tõlkijad. Kokku on aunimekirja teoseid 164, siinkohal ülevaatlikult mõnest suundumusest jutu- ja pildiraamatus. Kirjanike riiulil oli tegu ennekõike juturaamatutega, s.t fantaasiakirjandus, laste- või noorteromaan, sekka ka mõni lühijutukogu, mitte ühtki luuleraamatut. „Seltsimees…
-
Peaaegu iga aasta, kui Rootsi Akadeemia Nobeli kirjandusauhinna saaja välja hõikab, on sellele järgnenud pettumuseavalduste laine. Nii Eestis kui välismaal. Enamasti seepärast, et laureaat on laiale üldsusele (suhteliselt) tundmatu. Väga sageli leitakse, et määramise taga on mittekirjanduslikud eelistused. Üsna üldiseks on kujunenud arusaam, et poliitika mängib preemiasaaja puhul suuremat rolli, kui kandidaatide looming. Kui vaadata viimase kümne aasta (2000– 2009) laureaate, siis mulle endale olid määramise…
-
Sõna või asi
„„Marmelaad”” on alles teine Lauri Kitsniku isikkogu – see fakt võib tunduda pisut kummastav, teades Kitsniku kirjandusliku „kohalolu” kestust. On ju küllalt autoreid, kellel sama pika loometegevuse jooksul on valminud juba neli või viis raamatut. Tõsi, „„Marmelaadi”” tiitelleht väidab, et kõnealune tekstivalik on päris tükk aega maitset kogunud, „settinud” vähemalt neli aastat. Kõige selle juures on „„Marmelaad”” samas küllalt miniatuurne – mitte (eriti)…
-
Edaspidiseks arutlemiseks olen valinud üsna spetsiifilise, ent tähendusliku küsimuste ringi, nimelt ühe omapärase mälumetafoori kujundi – lühiühenduse ehk lühise, mida on kasutatud nii mõlemas väitekirjas kui ka Mihkelsoni romaanides. Eneken Laanes nimetabki lühist „Ahasveeruse une” jutustaja mälupraktika metafooriks (vt „Lepitamatud dialoogid”, lk 185). Kuna füüsikaliselt tekib või tekitatakse lühis elektriseadme eri pingega osade vahel, siis on lühis Laanese jaoks ühteaegu nii ühendus kui ka katkestus (samas,…
-
Augustis suri ootamatult hea sõber. Sa ei viitsi seda juttu vist kuulata ja mul pole õige sest Sulle pikalt rääkida (ta ise ei tahaks), aga ta läks ajal, mis oli ta elus ehk kõige õnnelikum. Ta leidlik looming jõudis heade lavastajate käe all suurematele lavadele, ilus tydruk, keda ta mitu aastat õnnetult armastas, taipas lõpuks tema siirast ja helget, nad kolisid linnalähedasse tallu ja elasid koos…
-
Lihtne ja inimlik
Kuigi mina Jaan Pehki isiklikult ei tunne, ei suuda ma kuidagi läbivalt rääkida härra Pehkist ja isegi mitte Jaan Pehkist või Pehkist. Kisub ikka sinna Jaani poole. Ja seletust sellele tuleb otsida ilmselgelt tema loomingust kiirguvast inimlikust lihtsusest. Autor ei tekita enda ja lugeja vahele mitte mingisugust distantsi. Jaan Pehki tekstid on kõige paremas mõttes lihtsad, vahetud ja sõbralikud. Mõnikord ka pisut kurjustavad,…
-
Meedias levinud hoiakuid arvestades ei jää Raun nüüdisaegsest diskursusest kindlasti kõrvale. Keele poolest vähemalt mitte. Leiame temagi tekstidest mõne „puhtalt maakeelseks” väänatud sõna: „ambrella”, „unitaas ”. Viimane, tõsi küll, on jäänuk ühest teisest ajast, kuid „ajarattal on tuuleveski tiivad”, nagu Raun teab (lk 52). Ma ei pea teda küll tuulenuusutajaks, kuid eks aeg nõua oma.
Ja autoril on samas välja pakkuda ka värske liitsõnamoodustis „alevisaunasein” (lk 12).…
