-
Nullindaid käsitlevates artiklites on viidatud üsna sageli asjaolule, et „minevikku vaatavate mitteilukirjanduslike raamatute osatähtsus on sel sajandil Eestis hüppeliselt kasvanud” (Mart Velsker). Kalev Kesküla on kirjutanud mälukirjanduse ülemvõimust, Piret Viires maininud mälukirjandust kui perioodi iseloomustavat žanri ja Märt Väljataga leidnud, et võrreldes varasemate kümnenditega on kahe viimase aastakümne proosas järsult kasvanud minajutustuse osakaal. Rutt Hinrikus räägib lausa mälukirjanduse üleujutusest.
Kuigi need väited pole kuskil otseselt seotud kvalitatiivse hinnanguga,…
-
Doris Kareva: Kui kaua Viivi „Varjuteatrit” kirjutas – või ka ümber kirjutas?
Jaak Jõerüüt: Pealtnäha umbes aasta. Aga tegelikult kogu elu. Peaaegu alati on tõeliste kirjanike raamatud terve seni elatud elu tulemus, isegi siis, kui mõni raamat ainult ühest elupäevast räägib. „Varjuteatri” puhul võib selgelt näha, millal ja kust algas tema teekond Rooma poole – väga väikse lapsena. Ja sellest pikast ning pöörasest teekonnast kõigi tema…
-
Autori anatoomia ja omistatud tähendused
Kommunikatsiooniteaduses ja geštaltpsühholoogias on juba ammugi katseliselt tõestatud ja aktsepteeritud tõsiasja, et inimesed omistavad objektidele tähendusi sõltuvalt nende väliskujust. On loomulik, et mida enam teame autori taustast, seda enam tahame (alateadlikult) siduda tema teosed tema isiku ja reaalsete sündmustega tema elus. Aga kas selline teguviis on ikkagi õigustatud? Teadmine, et Oscar Wilde oli dändi, ei tee tema tekste kuidagi vähem tõsiseltvõetavaks,…
-
P.S. Ja üks sümpaatne ilming veel: 2010. aasta jääb usutavasti märkima eestivene kirjanduse läbilööki eestikeelses kultuuriruumis.
Vilja Kiisler:
Kirjandussaate asemel šovinistlik heietus
Pikki aastaid on hädaldatud, et Eesti telekanalites ei ole ühtegi päris kirjandussaadet. Seetõttu kruvis „Jüri Üdi klubi” ootused kõrgele – et need keskeakriisis mehe tüdimusega puruks lüüa. Tegemist on põhimõtteliselt ikka sama vana „OP!-iga”, mis ise jätkab Jim Ashileviga, keda on küll kena vaadata, aga kes…
-
Rõõmustagem meiegi, lugejad, sest lugedes selgub, et Tšiži tekstid ei eelda meilt erilisi psühhiaatria-alaseid teadmisi, need võiks liigitada populaarteaduslikeks, kuid seda enam paneb mõtlema – kas ei ole tähelepanuväärne, et kõik nii-öelda erialased mõisted, mida Tšiž kasutab (paranoia, hüpohondria, maniakaalsus, depressiivsus jne), on praeguseks juba liigagi mõistetavad või üldteada, kuuludes pea igamehe tavaleksikoni? (On see omamoodi kinnituseks, et XX sajand on olnud üleüldise psühhiaatristumise – või…
-
Olgu, lumi,
tule. Tule, tee ja ole.
Võtan sind vastu – tule mu aeda,
istu, pikuta, puhka oma mõõtmatut keret.
Toeta ennast vastu mu aialippe, nõjatu neist
üle, vaju meie autole ja majale, kata kõik klaasid oma
jääga, et sul oleks mugavam toetuda. Siruta oma sõrmed
purikatena maani, vabandust, lumeni. Kui kühveldan sind, siis
tuiska vaikselt ja märkamatult tagasi mu labidale. Tervitan sind
oma krae vahel, tuisk, higistan su lund tassides nagu kuuma päikese
all. Keeruta…
-
2.
Toomas Vint kirjutab oma blogis „Mu sõralise sõbra” (edasi: MSS) kohta: „Masendav. Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Mao ja Pol Pothi ideedega, või midagi Baader Meinhofiga sarnast, või hoopis on tegu eelmänguga Antonioni „Zabriskie Pointi” lõppkaadritele. Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja…
-
„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta…
-
Tõsi, see, et kriitikaarutelu ja Eeva Pargi proosast ajendatud artikkel kõrvuti sattusid, andis materjalile teatavat sädet. Võlgneme selle eest tänu kirjandustoimetaja heale tööle. Ka eelmises Sirbis arutelu jätkavat Berk Vaherit paistis see kooslus inspireerivat. Paraku jätkus kaasaelamist üürikeseks. Ühe mu artikli kontekstist välja kistud tsitaadi najal – milles on juttu tänapäeva kirjanduse mõnest iseloomulikult joonest –, teeb Berk Vaher järelduse, et tema sealt küll eesti kirjandust ära…
-
Rahvakirjaniku (pigem küll rahva kirjaniku, ehkki keelereeglid nõuavad siin kokkukirjutamist) tegi Andrus Kivirähast aastasadade vahetusel ilmunud romaan „Rehepapp”. Selle nimitegelase käitumise pinnalt tuletatud termin „rehepaplus” on väiklase elulaadi sümbolina kindlalt süüvinud meie argikeelde. Mõneti ülekohtuseltki, sest rahvajuttudest teada rehepapi „prototüüp” oli märksa sümpaatsem tegelane. Kuna aga Kiviräha rehepapp tegutses-toimetas just novembrikuus, võikski novembri üks paralleelnimesid olla rehepapikuu.
Kiviräha järgmine romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) on tänaseks…
