
Irene Vallejo esseistlik uurimus „Lõpmatus papüürusroos“ on tänuväärt teejuht kirjasõna hämarusse kaduvate lätete juurde.

César Aira romaanikestes ei saa milleski lõpuni kindel olla – võib-olla veab kirjanik lugejaid jälle ninapidi.

Rosa Montero paotab kirjandusgeeniuste siseilma varjavat kardinat ning paneb juurdlema, kas parem on olla normaalne või pöörane.

Eesti ja ukraina luule sarnanevad kodumaa teema, visuaalsuse ja peidetud tähenduste poolest. Rajamets suutis ridade vahele kirjutatu ka tõlkes meisterlikult säilitada.

Ettelugemine ei ole pelgalt ajaveetmisviis, vaid kujundab väärtussüsteemi ja käitumismustri, mis kandub edasi põlvest põlve.

Merle Jantson: „Pärnus on nii palju, mille pinnalt head ja erilist kultuuri luua, ning just kultuurikihis peitub Pärnu suurim (turismi)potentsiaal.“

Asta Põldmäe novellides põimub harukordne poeesia pilgusügavusega. Maailm ärkab sada korda rohkem ellu, tõsieluline saab tõelisemaks.

Olgu luuletus argine või pidulik, madal vemmalvärss või kõrge kunstikraadiga teos – luule hoiab ja timmib keele ilu ja täpsust.

Jätkugu Jaan Malinil üha energiat koondada vinüülidele eripalgelisi hääli ja talletada ka Luuluri häälutusmaastikke!

„Oh, ma vaene Tartu liin!“ ei esinda pelgalt varauusajale tüüpilist juhuluulet, vaid ka Vene ohu diskursuse poeetilist poolt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.