-
„Morbidaarium” läks mulle kuidagi kummalisel moel hinge. Ehk suuremas osas isiklike kogemuste pärast. Mõni rida kiskus pisara silma, teine aga ajas naerma. Seega on see väga aus raamat, võib-olla isegi liiga aus, lausa hirmutav. Mõnevõrra ohtlikki.
Birk kirjutab julmast haigusest – vähist. Vähk on vist tänapäeva katk või väga moodne haigus, mis kimbutab iga kolmandat vastutulijat. Ma arvan, et kellelegi ei meeldi näha oma lähedast piinlemas valudes,…
-
Siimu luuletusi kogumikus „Las ma istun siin kuni orkester mängib” läbib eneseiroonia, ennast mitte väga tõsiselt võttev joon. See on ju hea, huumorisoont on luuletajana vaja sama palju kui sõnade valdamise kunsti. Õnneks ei muiga ta enda üle liialt palju, mis oleks juba kerge poosetamise valda kuuluv tegevus. Mis hakkab tihti silma, on lõpprea kasutus. See niinimetatud lõpprida on luuletuse lõpus asuv tabav slogan, mis on…
-
Põhižürii koosseisus Rebekka Lotman (esimees), Marika Mikli, Triinu Tamm, Toomas Kall ja Margus Kasterpalu valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed:
PROOSA
* Kai Aareleid „Vene veri”
* Tiit Aleksejev „Kindel linn”
* Olle Lauli „Kodutus”
* Rein Raud „Hotell Amalfi”
* Peeter Sauter „Must Peeter”
* Toomas Vint „Kunstniku elu”
LUULE
* (:)kivisildnik „Liivlased ja saurused”
* Kalju Kruusa „Tühhja”
* Kaur Riismaa „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”
* Jürgen Rooste „Kuidas tappa laulurästikut”
* Mats Traat „Vastsed Harala…
-
Kohe raamatu alguses, veel enne, kui Doktor Schwarz oma lugu jutustama hakkab, pöördub ta lugeja poole provotseeriva küsimusega: „Aga kes olete Teie, Lugupeetav? Kus Teie õppisite lugema? Milleks, lubage küsida?” (lk 10). Sarnaste, naeruväärses ärkamiseaegses rahvavalgustuslikus kõneviisis pöördumiste osaks saavad Lugupeetavad ka edasiste sündmuste arengu käigus korduvalt. Enamasti kõnetab Schwarz lugejat selleks, et talle, aga ka iseendale ja tegelastele kirjandusliku olukorra halenaljakat tehislikkust ja manipuleeritust meelde…
-
Aga veel on mu ees „Täheaeg 9”. Samuti kogumik, sisaldab „Prima vista” raames toimunud ulmejutuvõistluse parimaid töid. Selgub, et meil on täiesti tundmatuid inimesi, kes kirjutavad täiesti mõnuga loetavaid lugusid. (Ja otse loomulikult on meil ka Maniakkide Tänav oma tuntud headuses.) Õiglus ja kohustus, koduste vahenditega kurja välja ajavad külamutid, superagentidest munavargad, vampiiriuurijad ja surnud nõidade pärandus – midagi igale maitsele. Novellidena, ilma sildita „ulme”, oleksid…
-
Sest ka „Vabaduse kõrgeimas määras” moodustub asukohtade muster (olulisim on kolmnurk Pärnaorg-Cartna-Handrid), milles tegelased pidevalt liiguvad. „Baiita needusega” võrreldes on see märksa kirjum, aga imiteerib ka rohkem pärismaailma. Nõnda on külanimed üldiselt eestipärased, kõrgemal tasandil aga kas fantaasiapärased või siis analoogia põhjal modelleeritud (Cartna jõukate linnakodanike hulgas on levinud nii saksapärane der Binkel kui hollandipärane van Impe, Pärnaoru valitsev aadlipere on aga romaanipärane de Fostayn, relvameister…
-
Ja kõige selle, asise ja päris olemise juures, näib ta üdini uskuvat kirjandusse, kui vahel ka kõhkleb. See peni teeb oma rajad pikkade kaartega, põikab jumalate ja inimeste hoovidesse, oi, ta tunneb palju poolakaid, tunneb ka suure ilma raske sammuga tegijaid. Mõistab nii jumala kui Darwini kohalolu, kusjuures arvata on, et mõlemad taga hästi läbi saavad, et mõlemad oma söögilaualt talle häid-paremaid konte järada jätavad.
Seepärast pole…
-
Aga mis teeb Szymborska luule nii eriliseks? Eks see isikupära, millega ta toob inimelu fragmendid iroonia ja mõru muige kaudu globaalsele ja ajaloolisele taustale: justkui kirjutaks argistest asjadest (tihti humoristlikultki), aga puudutab seeläbi ikka eksistentsiaalseid küsimusi. Talle pole Poolas isegi epigoone tekkinud, keegi pole suutnud tema luulelaadi mõjuvalt jäljendada.
Nobeli preemia määramine Wisława Szymborskale 1996. aastal tuli paljudele kirjandusinimestelegi üllatusena. Ent selleks ajaks oli ilmunud juba tema…
-
Lahutus
Laste jaoks nende elu esimene maailmalõpp.
Kassi jaoks uus isand.
Koera jaoks uus emand.
Mööbli jaoks trepid ja transport, kolksimine ja tassimine.
Seinte jaoks mahavõetud piltide heledad ruudud.
Naabritele jututeema, vaheldus vaikellu.
Autole parem, kui teda oleks kaks.
Romaanide, luuleraamatute jaoks – nõus, võta, mida tahad.
Keerukam on lugu entsüklopeedia ja videomakiga,
no ja õigekeelsuse sõnaraamatuga,
kus arvatavasti on juhiseid kahe nime kirjutamise kohta –
kas ühendada need sõnaga „ja”
või eraldada juba punktiga.
Identifitseerimine
Ta ütles – küll on…
-
Selles ei ole iseenesest midagi üllatavat, et üha hoogsamalt on hakatud kirjutama isiklikke päevikromaane: omaeluloolisusest, dokumentaalsusest, iseenda elust rääkimisest sai ilukirjanduse osa vähemalt dekaad tagasi, kui proosas kerkisid üha olulisemaks mälestuslikud teosed, esseistlikkus, vanade arvete klaarimine kirjanduse kaudu.2 Ja „viimastel aastatel on autobiograafiliste elementidega rikastatud või isegi küllastatud tekstid [—] ülekaalu saavutanud”, nagu on osutanud Cornelius Hasselblatt 2010. aasta detsembris nullindate konverentsil, nimetades sellise nüüdisaegse kirjanduse…
