-
Sellesse kogumikku koondatud lood on pigem vested kui esseed, oma vaikses ringmängus kohati kohtudes ja kordudes, vastastikku kinnituseks kummardades mõtteruumi jätvad jutuveeretused, mida on ühtmoodi mõnus kuulata nii hommikul raadiost kui õhtul lõkke ääres. Ei puudu neis ka oma loits ja loitmine, palve ja põlemine, aruka arutelu algatus, kus inimesed kohtuvad näost näkku nii, et keegi pole ülemal ega alamal, et igaühe sõna maksab ja loeb,…
-
Kui palju oli liikmeid algul, kui palju on nüüd?
Iga ühingu tegutsemise eelduseks on tema liikmeskond. ERÜga liitumine on olnud läbi aegade täiesti vabatahtlik. Ühing on alati koondanud eri tüüpi raamatukogudes töötavaid raamatukoguhoidjaid. 1939. aasta lõpuks oli ühingul liikmeid 151, mis on umbes 20% tolleaegsete töötajate üldarvust. 1989. aasta alguses oli ühingu liikmeid 500, raamatukogutöötajaid 3000, seega on osalusprotsent kuusteist. 2012. aastal oli ühingu liikmeid 797,…
-
Kommunismi meile ei tulnudki, enne said riigid otsa.
Mindi poliitikasse ja viidi kivid neljakümneks aastaks kõrbesse.
Kivi ei tohi jääda kivi peale, sellise hooga teeme rahuaega.
„Ära sa, poiss, tuulest ja linnust ja puust küll kirjutama hakka,
see neile meeldiks,” loeb vanamees mulle sõnad peale.
Jalad olid harjunud võtma labürindikurve, sirgelt ei oskagi käia,
harjusime ridadega kiitma ja ridade vahel irvitama.
Nüüd näeb meie kirjutamine välja nagu tantsiksime,
või oleksime maani täis.
Ma ütlen talle,…
-
Muide, see vahe on küll tasandunud, totakas kapitalism on Soomeski võitnud ja luule tähtsus pole enam sama. Soomlased (rääkimata meist, kes me tuleme sellest kommunismimülkast) ei loe oma uuemat luulet sama moodi nagu meiegi, kuigi säälgi on ägedaid uusi autoreid. Ja päris palju.
Mingi vahe ikka on: juba staatuse saavutanud, ühiskondliku väljundiga poeetide vastuvõtt, suhtumine neisse, on hoopis teine. Mäletan üht korda, kui mu lemmikpoeete Turust Joni…
-
Kirjanikku ei huvita ainult ajalugu, vaid ka psühholoogia, see, mis paneb inimesed teatud tingimustes teatud viisil käituma ja millisel hetkel kaotab inimene oma inimsuse, moraali ja väärtuste üle kontrolli. Kirjanik näitab sõja toorust, mis juhib inimese kaosesse, kus elatakse julma ellujäämise võitlust, üks päev korraga, viimsepäeva meeleolus.
Vangilaagri sündmuste ja Sõgesilma loo kaudu kerkib eriti julmalt küsimus, mida tähendab olla naine, kes ja mis naine õieti on!…
-
Sofi Oksase romaani tuvid kaovad enamjaolt natsidest „vabastajate” vatsadesse. SS-ohvitserilt hingepidet otsiv eestlanna Juudit, kes muuhulgas teab ka tuvi rästikuks muundumise salateid (lk 170), levitab koguni ülipopulaarset tuvipraeretsepti (lk 138). Usutavasti tänasid „aarialased” teda selle eest kombekohase kõhutuulega . . . .
Originaal ja koopia
Sellist pealkirja kannab üks Vikerraadio populaarne saatesari, kuid ka parim raamatutõlge on lõpuks ikka vaid originaali koopia. Mõni parem, mõni nurjunum. Soome uuema kirjandusega ammu „sina”…
-
Jälle möödusid aastad – ja nüüd siis see meeldetuletus Siberi asjus. Kirjutasin Ulla-Lenale kirja ja tuletasin meelde meie kohtumist Göteborgis, millegipärast tundus mulle, et see oli juhtunud aastal 2007. Ilmselt olid vahepealsed kuus aastat möödunud vahetpidamatus töötegemises nagu üks päev. Tema mäletas paremini. „Ei, Anu, me kohtusime 2001 – aeg kaob, aastad lendavad.” Vahepeal oli Ulla-Lena elus olnud raske aeg: ta oli kaotanud ema ja õe,…
-
Emakeelepäeval anti pidulikult üle Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad. Proosast vääris esiletõstmist Rein Raua romaan „Rekonstruktsioon”, luules Jürgen Rooste „Laul jääkarudest” ja „Higgsi boson”. Esseistikaauhind läks Marek Tammele „Monumentaalse ajaloo” eest, vabaauhinna pälvis Lauri Sommeri „Räestu raamat”. Näitekirjandusest tunnustati Martin Alguse „Kontakti”, laste- ja noorsookirjandusest tõusis esile Jaanus Vaiksoo „Supipotikarneval”.
Tõlkeauhinnad pälvisid Märt Väljataga Wystan Hugh Audeni valimiku „39 luuletust ja 5 esseed” eestindamise eest ning Jouko…
-
Kunnuse kultuurieugeenikal on kaks põhilist normatiivset alusväidet, nimetagem neid ratsionaalsuse ja moraalsuse imperatiivideks. Ratsionaalse mõistuse kaudu piiritletakse nii klassikaline subjekt (lk 160, 2251) kui ka laiemalt kultuur (lk 105). Mõistuse kasutamises, mõistuslikus enesekontrollis, eruditsiooni kasvatamises seisneb isiklik areng (lk 129). Kunnus on tõrjuvalt kriitiline kõige suhtes, mis mõistust tuhmistab: tema vaenlasteks on liigne tundelisus ja teatraalsus (lk 114), tunnetuse aistingupõhine organiseeritus (lk 178), subjekti väljastpoolt orienteeriv…
-
Küsimus on aga selles, kas puu otsas võrsuvad kirjanikud või üksnes harrastajad, diletandid ja grafomaanid. Ilmselt vajavad need mõisted siinkohal seletamist. Grafomaan peaks olema inimene, kes kirjutab sisemisest vajadusest või sundusest. Ei saa muidu ja kõik! Seejuures võib vastupandamatu kirjutamissund anda täiesti kvaliteetseid teoseid, kui see juhtub tabama andekat ja intelligentset isikut. Mõnigi maailmakirjanduse suurteos on ikka hirmuäratavalt paks! Diletant on iseõppija või isehakanu. Autor pole…
