-
Uut on arengubürokraatia sõnakunsti osas vähe, ka praegu toetatakse, edendatakse, levitatakse, käiakse messidel ja tehakse e-raamatuid. See kõik on juba olemas, seega võib kõik samas joones edasi minna ja kellelgi pole midagi ütlemist. E-raamatute tasuta levitamine ja autoritele maksmine on aga täiesti uus asi, siiani neid e-asju küll müüakse, aga autoritel pole raha juurde asja, vähemalt neil autoritel, kes pole müügihittidega maha saanud, eelkõige luuletajad, jutukirjanikud,…
-
Üldosas on mõnevõrra toonitatud kultuuri ja hariduse seost: „Nii formaalses kui mitteformaalses hariduses on olulisel kohal loovusõpe. Haridusvaldkonna korraldamisel arvestatakse, et kultuurierialade puhul on järelkasvu tagamiseks väga oluline alustada teadmiste ja oskuste omandamisega juba varajases eas. Kultuuriinstitutsioonide hariduslik tegevus on põimitud haridussüsteemi”. Mida selline esseistlik muljetus peaks kajastama – kas see on koostajate arusaam praegusest olukorrast või unistus 2020. aastaks? Vajame konkreetsemat ettekujutust, kuidas nende kahe…
-
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2012. aasta aastaauhindade nominendid
PROOSA
* Nikolai Baturin, „Lendav hollandlanna”
* Meelis Friedenthal, „Mesilased”
* Jan Kaus, „Koju”
* Mihkel Mutt, „Kooparahvas läheb ajalukku”
* Rein Raud, „Rekonstruktsioon”
* Urmas Vadi, „Tagasi Eestisse”
LUULE
* Kätlin Kaldmaa, „Armastuse tähestik”
* Jaan Kaplinski, „Taivahe heidet tsirk”
* Hasso Krull, „Veel ju vist”
* Jürgen Rooste, „Laul jääkarudest”, „Higgsi boson”
* Peeter Sauter, „Märkmeid vaeste kirjanike majast”
* Karl-Martin Sinijärv, „Sureliku muuga”
ESSEISTIKA
* Mihkel Kunnus, „Minu eugeenika saladus”
* Kalle…
-
Indrek Ibrus arutles, millist kultuurilist ja majanduslikku lisaväärtust võib luua 50 000 Eesti filmi ja telesaate internetis kättesaadavaks tegemine, kuivõrd võimaldaks see suurendada teadlikkuse kasvu Eesti kultuuriloost, kuidas vana uuega segades sidustada tänapäeva ajalooga. Näiteks vana ja uue kasutamine turismisektoris võiks muuta Eesti palju põnevamaks ja atraktiivsemaks sihtkohaks, rääkimata õppeprotsessist ja uute interaktiivsete õppematerjalide loomisest.
Vanade materjalide veebis kättesaadavaks tegemise taga on sageli autoriõigused, kulukas autorite leidmine…
-
Lisaks armusekeldustele vürtsitavad peakangelase käike siin-seal nõia- ja ruunimärgid, igati sümpaatne etnograafiline esoteerika. Kirpudest, täidest ega kõhu-ussidest pole ajalukku õnneks palju teateid jäänud. Seega saame end mõnuga mõtelda neisse aegadesse, mil inimestel ei piisanud ressurssi pideva näivuse loomiseks ega asendustegevusteks. Päriselt oli ka vaja elada. Kas aga meie praegu tollaseid moraali- või eetikanorme jagaksime, see on muidugi iseküsimus.
Usutavasti pole inimese mahalöömine soolakoti pärast kooskõlas ka saaga…
-
Niisiis, kogu edenedes luulemina tasapisi eemaldub iseendast ja tema pilk muutub teda ümbritsevate inimeste suhtes aina erksamaks. „Rebase matmise” tuumakamad ja terviklikumad osad ongi mu meelest „Teie” ja „Nemad”, milles jõutakse võõrastesse aedadesse, võõraste autode tagaistmeile ja võõraste magamistubade voodijalutseisse. Pinget loob asjaolu, et too kutsumata külaline ei tunne end sugugi võõrana, vaid tungib jultunult teiste inimeste privaatsusse. „Teil on ilus perekond. / Mulle meeldib teid…
-
Urhobo hõimu kuulub niisiis ka 1959. aasta 15. märtsil Minna linnas Nigeeria lääneosas sündinud luuletaja ja romaanikirjanik Ben Okri. Mõne aja pärast kolis perekond Londonisse, kus Ben Okri isa õppis õigusteadust, ja kui poiss oli seitsmeaastane, naasis perekond Nigeeriasse ning nad elasid seejärel riigi suurima linna Lagose getos, kuni Okri tosin aastat hiljem taas kodumaalt lahkus. Väidetavalt oli ta tolleks ajaks poliitiliselt kriitiliste kirjutiste pärast kantud…
-
Viimaste aastakümnete vältel on inimlikke mäluressursse üha hoogsamalt ümber istutatud hõlpsalt kasutatavaisse, aga materiaalselt hapraisse elektroonilistesse võrgustikesse. Kui midagi kiiresti teada tahta, siis on tülikas sorida omaenese ihulikus mälus. See on suure osa oma vastutusest üle andnud kehavälistele salvestusaladele. Paberkandjaile talletatud teabe leidmine nõuab jälle eelteadmisi ja võib olla aegaviitev. Kõige lihtsam on guugeldada internetis, saades suhteliselt valimata, aga seejuures totaalset infot elektroonilistes kanaleis sisalduva kohta.…
-
19. oktoobril 1987 juhatasin ma Stockholmis Metroo ühingu ülesandel kirjandusõhtut, kus esinesid Kalju Lepik, Raimond Kolk, Ellen Niit, Jaan Kross, Jaan Kaplinski ja Mati Unt, igaüks oma palaga. Seekord piirdusime rohkem tereütlemistega, kuigi õhus oli tunda muudatuste aega peatselt mõraneva raudkardina taga.
Kui ma teist korda pärast Haapsalust 28. augustil 1944 põgenemist Eestisse tagasi ja seekord Helgaga koos Tallinna jõudsin, korjas Ellen meid 14. augustil 1988 Olümpia…
-
„Mis loom see on?” tuletab kohe meelde, et raamatu autor on suur kassisõber: esilehe siseküljelt leiab noore Maie pildi koos musta kassiga (tõsi, sabaotsa ei paista). Ühes mu lemmiktekstis „Mis keeles kass naeratab?” (sisaldab ka Maie Muhu kassi Sepa Miku portree) on võrreldud Karl Ristikivi täiesti erinevate teoste „Hingede öö” ja „Semude” suhteid nende tugiteosega, Lewis Carrolli muinasjutuga „Alice imedemaal”. Tundub, et kassid võluvad väga paljusid…
