-
Erandeid siiski on ja Tartu kodanlaseperes 1919. aastal sündinud Erik Gunnar Verg (algselt Werg) on üks neist. Temagi kõhkleb, kui oma 1995. aastal kirjapandut sisse juhatab nendinguga: „Kes küll tahaks, et teda tembeldataks vanaks parandamatuks natsiks või, mis näib mulle veelgi hullem, kasvõi ainult paigutatakski tänapäevase neonatsliku inimrämpsu lähedale” (lk 12).
Vergi mälestused lõpevad põhiosas (hüppeid hilisematesse aastatesse tuleb tekstis ette) just koos natsismi lõpuga Euroopas aastal…
-
Andersi kujunemisaastad langesid ajajärku, mil Balti provintside ühiskondlikus mõttes tõrjus pietism välja ratsionalismi, valgustusliku kosmopolitismi asemele astusid aga romantilised rahvustunded. See üleminek on hästi jälgitav ka Emil Andersi mälestustes. Tema vanemate maailmavaade oli tugevasti mõjutatud valgustusest. Nimigi pandi pojale XVIII sajandi mõjukaima pedagoogilise teose, Rousseau’ looduslähedust ja loomulikkust soovitava „Emile’i” järgi. Ema, vaese muusikaõpetaja tütar, kelle haridusest Anders ei räägi, oli uhke, et oli kõiki oma…
-
Kirjanik
Rohkem kui teadlane, tahtis Leopold von Schroeder olla luuletaja, kirjanik: „. . . . elasin juba poisikesena, varase lapseea päevist peale, kirjanikuelu, mis tegi mind seesmiselt õnnelikuks ja rikkaks” (lk 45).
Alustanud õnnesoovisalmidega perekondlikeks tähtpäevadeks, pidas autor vajalikuks oma kümnendal eluaastal koostada teiste kirjanike eeskujul oma „Kogutud teoste” väljaande. Samal aastal sündis ka esimene näidend, tragöödia „Krahv Waltheri moondumine”. Elu sundis autorit siiski valima teadlasetee, kuid ka tunnustus kirjanikuna ei…
-
Pierre Magnan ja tema loodud kangelane, mõistatuslik Seraphin Monge, meenusid mulle Pascal Mercier’ (1944) romaani „Öine rong Lissaboni” („Nachtzug nach Lissabon”, 2004) lugedes, kuna sellegi teose sündmuste käivitajaks on inimene, keda enam ei ole. Või nagu ütleb hispaania kirjanik Adelaida García Morales: „Puuduv või nähtamatu on alati rohkem olemas kui nähtav”.
Enamiku inimeste elu kulgeb mööda traditsioonilist rada kodu, perekonna ja töö vahel, päevast päeva kordub üks…
-
+
kelles on veidigi Jumalat ütleb
öeldamatud sõnad ja neis
sünnib elu otsekui
vari valguses
ikka libisemas peegeldusest
Mae Mets
KALADE PALVE
Veel viibi, vinav veteväli sinav,
peal udupleed!
Suur sammas sammub, arutumalt ammub
härg tulles teed.
Pea tollel trombil lohv on meie lombil
ja janu suur.
Kuis muuta kurssi, et ei viiks ressurssi
meilt protseduur.
On vaja reeglit kaitsmaks vetepeeglit,
siis säiliks baas,
mis jätku jagaks, kestlikkuse tagaks,
ei kaoks oaas.
On vaja kära, et ei lendaks ära
me kodu märg.
Seis, tumesinav tromb, seis, kurjalt inav
ning…
-
„Meie suhe maailmaga on sügavalt isiklik. Ta ei tugene paljale teadmisele ega praktilisele kasutusele. Kõigil meie suhteil olmadele on lõputu meedium, loodusseadus; kõigil meie suhteil tõele on lõputu meedium, mõistus; kõigil meie suhteil, mis isiklikud, on lõputu meedium, armastus.” (Rabindranath Tagore „Hinge sosistused” Uku Masingu tõlkes ja kalligraafias, 2008, alaosa 16.) Sellest kõneleb „Higgsi Boson”, luulekogu, kus sõlmitakse seoseid ning püütakse hoomata, luulekujundeisse sättida ka moodsa…
-
Kui „Kägude öös” oli maakolkas salapärase sekti hämara asjaajamise maailmaparanduslik eesmärk väljahautud käopoegade taevasse toimetamine, siis sellele pointile pihta saada oli mul raske. Kägu on siis justkui ärahirmutatud noore inimese metafoor ja jutus loetakse käomunadele ette rahustavaid tekste. „Kägude ööga” seob uut romaani mitu niiti, näiteks refereeritakse teatud pidulikkusega, milliseid peeni sööke süüakse ja jooke juuakse, ja seda on Raua tekstides tihti. Filosofeeritakse targalt ja tarmukalt…
-
Oled osalenud paljudel kirjandusfestivalidel üle maailma. Mis torkas seekord erilisena silma?
Mulje jäi, et Granada luulefestival on üleriigiline, kogu rahva üritus – isegi kui valitsuse toetus jäänuvat seekord kesiseks. Vahest päris meie laulupeoga seda võrrelda ei saa, aga igal juhul on festivalist kujunenud Nicaragua kultuuri eredamaid märke maailma avalikkuse silmis. Nii nagu Colombias Medellín, püüdleb ka Granada sinnapoole, et teda tuntaks maailma luulepealinnana. Festival läks korraldajatele…
-
Enne aga paar üldisemat tähelepanekut. Kirjanduse aastaülevaateid lugedes jäi silma üks huvitav nüanss: näib, et arvustajatel ja kriitikutel on sageli vajadus, aga ka vabadus, määratleda kõnealune teos nii, nagu see neile subjektiivselt kõige sobivam tundub. Nii nimetab 2002. aasta Vikergallup Anton Nigovi „Harjutusi” romaaniks, Jan Kaus määratleb Loomingu proosaülevaates sama teose kui žurnalistliku päeviku. Rein Veidemann olevat aga Jan Kausi lühikese proosa kogule „Üle ja ümber”…
-
Tänapäeval enam nii ei arvata, metafoor ei puuduta mitte ainult müüte, vaid kogu keelt. Keele vaim on hea tervise juures ja müütiline tõbi ravimatu. Keele vaimuks ongi metafoor, kui metafoorselt väljenduda.
Kõnelemine on kehaline toiming. Häälikute kuuldavale toomiseks kasutatakse kopse, kõri, suulage, nina, keelt, hambaid, huuli ning kõne moodustamist juhib aju. Keel pole mitte aegade algusest kätte antud, vaid tegelikkusest välja ja läbi kasvanud matkimine. Keel on…
