-
Sofi Oksase romaani tuvid kaovad enamjaolt natsidest „vabastajate” vatsadesse. SS-ohvitserilt hingepidet otsiv eestlanna Juudit, kes muuhulgas teab ka tuvi rästikuks muundumise salateid (lk 170), levitab koguni ülipopulaarset tuvipraeretsepti (lk 138). Usutavasti tänasid „aarialased” teda selle eest kombekohase kõhutuulega . . . .
Originaal ja koopia
Sellist pealkirja kannab üks Vikerraadio populaarne saatesari, kuid ka parim raamatutõlge on lõpuks ikka vaid originaali koopia. Mõni parem, mõni nurjunum. Soome uuema kirjandusega ammu „sina”…
-
Jälle möödusid aastad – ja nüüd siis see meeldetuletus Siberi asjus. Kirjutasin Ulla-Lenale kirja ja tuletasin meelde meie kohtumist Göteborgis, millegipärast tundus mulle, et see oli juhtunud aastal 2007. Ilmselt olid vahepealsed kuus aastat möödunud vahetpidamatus töötegemises nagu üks päev. Tema mäletas paremini. „Ei, Anu, me kohtusime 2001 – aeg kaob, aastad lendavad.” Vahepeal oli Ulla-Lena elus olnud raske aeg: ta oli kaotanud ema ja õe,…
-
Emakeelepäeval anti pidulikult üle Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad. Proosast vääris esiletõstmist Rein Raua romaan „Rekonstruktsioon”, luules Jürgen Rooste „Laul jääkarudest” ja „Higgsi boson”. Esseistikaauhind läks Marek Tammele „Monumentaalse ajaloo” eest, vabaauhinna pälvis Lauri Sommeri „Räestu raamat”. Näitekirjandusest tunnustati Martin Alguse „Kontakti”, laste- ja noorsookirjandusest tõusis esile Jaanus Vaiksoo „Supipotikarneval”.
Tõlkeauhinnad pälvisid Märt Väljataga Wystan Hugh Audeni valimiku „39 luuletust ja 5 esseed” eestindamise eest ning Jouko…
-
Kunnuse kultuurieugeenikal on kaks põhilist normatiivset alusväidet, nimetagem neid ratsionaalsuse ja moraalsuse imperatiivideks. Ratsionaalse mõistuse kaudu piiritletakse nii klassikaline subjekt (lk 160, 2251) kui ka laiemalt kultuur (lk 105). Mõistuse kasutamises, mõistuslikus enesekontrollis, eruditsiooni kasvatamises seisneb isiklik areng (lk 129). Kunnus on tõrjuvalt kriitiline kõige suhtes, mis mõistust tuhmistab: tema vaenlasteks on liigne tundelisus ja teatraalsus (lk 114), tunnetuse aistingupõhine organiseeritus (lk 178), subjekti väljastpoolt orienteeriv…
-
Küsimus on aga selles, kas puu otsas võrsuvad kirjanikud või üksnes harrastajad, diletandid ja grafomaanid. Ilmselt vajavad need mõisted siinkohal seletamist. Grafomaan peaks olema inimene, kes kirjutab sisemisest vajadusest või sundusest. Ei saa muidu ja kõik! Seejuures võib vastupandamatu kirjutamissund anda täiesti kvaliteetseid teoseid, kui see juhtub tabama andekat ja intelligentset isikut. Mõnigi maailmakirjanduse suurteos on ikka hirmuäratavalt paks! Diletant on iseõppija või isehakanu. Autor pole…
-
Olgu selgituseks öeldud, et Interlitteraria artiklid on valdavalt ingliskeelsed, samuti on võimalik ajakirjale kaastöid esitada saksa, prantsuse või hispaania keeles. Niisiis on lugejaskond kõike muud kui „keeleliselt piiritletud”. Kas aga on Interlitteraria sellisest ilmsest rahvusvahelistest pretensioonist hoolimata peamiselt vaid Eesti kirjandusuurijate huvisfääris? Nii kaugele bibliomeetrilised töövahendid ilmselt arenenud ei ole, et seda täpselt hinnata.
Tõsi, Eesti autorite osakaal on olnud märkimisväärne ja viimastel aastatel kasvanud. Käesolevaski numbris…
-
Mis sai otsustamisel määravaks?
Nii esialgsesse, laiemasse, kui loomulikult ka lõplikku valikusse pääsesid ainult need tööd, mis kõigilt või valdavalt osalt žüriiliikmetest kõrge tunnustuse leidsid. Tihtipeale tõsteti ühe ja sama töö juures esile täiesti erinevaid aspekte, mis samuti peaks väljavalitud tööde taset iseloomustama. Kui hinnatakse kunstiteoseid, ei saa kuidagi vältida hindajate teatavat subjektiivsust. Aga kui subjektiivsed eelistused liita, siis peaks tulemus olema parimal võimalikul moel objektiivne.
…
-
Või vaadatagu viimast episoodi, kus Kersti tahab oma valeliku teo südamelt ära rääkida ja ootab Miina heatahtlikku suhtumist. Dialoog ei koosne ainult sõnadest vaid ka vaikusest nende vahel.
Kes tunneb hästi kogu Aino Perviku rohkem kui poolsajandi kestel kirjutatud raamatuid, võib hõlpsalt paljud tema teoste motiivid leida üles juba esikteoses.
Selles kirjutises keskendun aga ühele tunnusjoonele, mida Aino Perviku loomingus võib märgata algusest peale – vaikus, mõttele jäetud…
-
1. tõestus – luuletused
Meeskodanikud Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra ja Alar Pikkorainen panid nelja peale kokku ühe puhtakujulise ja trükitähelise lasteluulekogumiku „Isa sokk on matkasell”. Ilves, Pehk ja Contra, üks rohkem, teine vähem, kolmas nõela pistmata, balansseerivad oma luuleloomingus sageli kuskil seal lapsemeelsuse piirimail, kirjutavad nad siis suurele või pisikestele, ja mõlemale rühmale nende luuletused kindlasti sobivadki.
Pikkorainen, laiemalt tuntud kui kosmosemuttide, varese, makra ja kogu selle…
-
Meie mudilasraamat pole enam homogeenne mass, vaid väga erinevaid teoseid sisaldav kogum. Järjest rohkem annavad tooni pildirikkad, vähese teksti, kuid suure mõttega raamatud. Üha harvem kohtame suhtumist, et titele käib kah. Parimal juhul kannab kirjaniku suurepärast teksti, kunstniku illustratsioone ja kujundaja tööd sünergia, mis haarab kaasa ka täiskasvanu. Aino Perviku „Rändav kassiemme” (Tammerraamat) räägib, mis juhtub rändava kassiemaga, kes saab pojad. Kertu Sillaste „Pannkoogiraamatul” (Päike ja…
