Maarja Kangro „Minu auhinnad“ kinnitab, et auhindade mõju on erakordselt kehaline: kirjaniku organism hakkab nõristama nektareid, mis annavad talle eluisu tagasi.

Eda Ahi: „Ukraina-aasta meenutas, et kipume võtma paljusid hüvesid iseenesestmõistetavalt. Seal mõistad, milline kaal ja tähendus võib olla kirjandusel ja selle lugemisel.“

Ühiskonna ja ajaloo tõmblused on sama paratamatud kui aastaaegade vaheldumine.
Kerti Tergem: „Nii nagu veini kohta võib öelda hea aasta, saab öelda ka Eesti kirjanduse ekspordi kohta, et Eesti Vabariigi juubeliaasta oli suisa suurepärane.“

Rein Põdra „Maailm on imeline“ on ühtaegu mälestusteraamat, ajalooline romaan ja ühe ajastu dokument.

Läbilõige eelmisel aastal ilmunud eesti autorite lühiproosast kinnitab, et novelli nimetuse alla saab sokutada väga eriilmelisi kirjutisi.

Vaikimisi on riigi kultuuripoliitika eesmärgiks eriti viimasest finantskriisist saadik olnud ülemaalise raamatukoguvõrgu väljasuretamine.

Mehis Heinsaarel on meeldivalt pisike poeetiline jalajälg – umbes 25 kirjutamisaasta kohta alles teine luulekogu.

Mitmekülgne raamatukogu, ennekõike ju avalik ruum, tundub spordiplatside, anticafé’de või jõlkudes süvahängimise kõrval tõsiseltvõetava alternatiivina.
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2018
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.