
Mati Undi muuseumi uue püsinäitusega on Tallinna kirjanduskeskus loonud silmapaistvalt hea ja moodsa kirjandusliku kosmodroomi.

Värske Rõhu peatoimetajad heidavad pilgu ajakirja kahekümnele tegevusaastale ja noorele eesti kirjandusele.

Han Kang seab romaanis „Taimetoitlane“ kahtluse alla, kas vägivallale on üldse võimalik vägivallatult vastu seista.

Niguliste kiriku raamatunäitusel valdab külastajat eriline tunne: väga paljud eesti kirjandus- ja kultuuriloost tuntud teosed on ühtäkki päriselt tema ees.

Laura Evisalu „Õiged mehed“ ei ole mõeldud pelgalt noorukitele, vaid seda võiksid lugeda ka kooliõpetajad, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid ja lapsevanemad.

Meie noortekirjanduse tase on hea, kuid avalikkuse vähene emotsionaalne toetus ja kasin vahendamine teistesse keeltesse pärsivad selle arengut.

Berit Petolai eritleb luulekogus „Hele, tuisklev ja nimetu“ harukordselt sooja tundlikkusega poeetilisi sähvatusi, mida kätkeb pisike Meoma küla Peipsi ääres.

Kuidas sai lüürilisest ja impressionistlikust Carolina Pihelgast feministlik tornaado, kelle hiljutised teosed on justkui jäämägi meie (mees)kirjandusmaastiku Titanicule?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.