$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Animafilmifestivali „Animist“ võistlusprogramm näitas, et igast hajusast nägemusest on võimalik vormida animateos.

Quentin Dupieux’ uus komöödia „Kärbes“ naerutab, kuid südamesse ei poe.

Riina Sildos: „Eesti audiovisuaalsel valdkonnal on väga tugev sisuline potentsiaal. Kui Eesti filmi rahastusest kaob nüüd kolm miljonit, siis vajume tagasi ühte draamažanrisse „Kaks inimest pimedas toas“.“

„Suitsiidisalk“ on läbinisti meelelahutuslik koomiksifilm, aga vaatajale püütakse liialt selle äkilisust tõestada.
„Riigikogu direktoris“ on elustatud küll Eesti iseseisvuse taastamiseni viinud sündmused Ülo Nugise isiku kaudu, aga filmina on teos jäänud pooltooreks.

Haapsalu õudusfilmide festivalil linastus ka kaks Eesti Z-kategooria filmi, millega püüeldakse ehk hoopis millegi muu kui kvaliteedi poole.

„Kratt“ on selline perefilm, mis ei pane kedagi igavusse surema. Ei mingeid laulvaid printsesse, küll aga üks seestunud sugulane, törts veresauna ja üks viimase aja žanrifilmide kõige rajum eksortsismiseanss.

Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini.

„Supernoova“ ja „Nomaadimaa“ näitavad, et elu eksisteerib ka väljaspool võitjate maailma.

Rao Heidmets: „Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.