-
Juba filmi pealkiri mõjub ekspressiivselt ja teeb ära poeetilise eelhäälese töö. F. W. Murnau linateos ongi saksa ekspressionistliku tummfilmi üks tähtteoseid, millest on ?nitti võtnud peaaegu kogu vampiiri- ja Frankensteini-filmide paremik. Lisaks ajaloolisele väärtusele teevad selle filmi haruldaseks stiliseeritud ja ekspressiivsete (tänapäeva vaataja jaoks absurdsete) detailidega pingestatud re?ii ning vahemärkuste ebatavaliselt poeetiline, kujundlik ja jõuline keel. Viimane annab aimu sellest, mis me vahepeal (vähemalt kinos, kuid…
-
Tõenäoliselt polegi ma mitmel põhjusel õige mees seda filmi arvustama. Kõigepealt ei oska ma arvatavasti märgata filmispetsiifilisi detaile, mida oleks aga vaja teha. Teiseks ei suuda ma end enam ette kujutada inimeseks, kes pole Krossi ?Kalleid kaasteelisi? lugenud, kes näeb Krossi oma eluteed meenutamas esmakordselt.
Nimelt on Peeter Simmi film nagu Krossi memuaaridega kaasas käiv DVD ? kordab mälestuste põhipunkte, tegevuspaiku ja tegelasigi üsna autentselt. Ka saabub…
-
Aga siit saavadki kõik hädad alguse. Jaan Kross pole mingi suvaline taat, kes III aastatuhande alguses kuskilt võpsikust avastati. Jaan Kross on kirjutanud oma elust (1920 ? 1962) suurepärase mälestusteraamatu ?Kallid kaasteelised?. Esikluulekogu ?Söerikastaja? (1958), mille järgi film on saanud oma pealkirja, hõlmab praktiliselt sama perioodi. Siit ka küsimus: on?s tegemist illustreeriva õppematerjaliga neile, kes pole veel leidnud teed klassikuni? Vaevalt, film on selleks liialt lineaarne,…
-
?KUTSE IGAVESSE LINNA?, Rein Raamatu film Einar Laignast. OÜ Raamat Film 2003, ETVs 12. IX 2004.
27. veebruari Sirbis intervjueeris Tarmo Teder Eesti suuri mõtlejaid Mart Nutti ja Jaan J. Leppikut ?Igavese linna kutse? asjus. Viimasele küsimusele ?Ma ei saa hästi aru, miks see film tehti?? vastasid usutletud järgnevalt. Nutt: ?Sellest ei saa ka mina aru.? Leppik: ?Andke andeks, aga ka mina ei saa aru.?
Usklikule, kes aeg-ajalt…
-
Eile õhtul kinos Sõprus esilinastunud Peeter Simmi ?Söerikastaja? järgib Jaan Krossi mälestusteraamatu ?Kallid kaasteelised? sündmustikku valdavalt ajatelge mööda. Mõistagi mitte täies mahus ja ainet sama moodi proportsioneerides, ent ikkagi. Lugu algab lapsepõlvekoduga ja lõpeb Siberist naasmisega. Sidusa mõttelõnga ja ka suulises vormis paindliku keelekasutusega vanahärra (juba 84, küll aeg läheb!) käib taas noorusraal. Meenutab tuulega akna vahelt tuppa puhunud merepiisku ja eluolu vanematekodus Suur-Patarei tänaval. Kõnnib…
-
Revolutsioonide puhkedes olid Han?onkovi teened vene filmikunsti arendamisel juba grandioossed. Tema filmifirmasse koondusid vene varase kino suurkujud Jevgeni Bauer, Pjotr T?ardõnin, Vera Holodnaja, Ivan Mo??uhhin, Lev Kule?ov jt. Esiotsa pühendus Han?onkovi kinostuudio vene kirjandusklassika illustratiivsele linastamisele: ?Jevgeni Onegin?, ?Padaemand?, ?Surnud hinged?, ?Maskeraad?. Aastal 1911 lavastas Han?onkov koos Vassili Gont?aroviga ?Sevastoopoli kaitsmise?, mida vene allikad peavad maailma esimeseks täismetraa?iliseks filmiks. Aasta hiljem väntas Han?onkovi juures tööd leidnud…
-
Viinis filosoofi perekonnas sündinud, juurat õppima asunud, siis stuudiumi hüljanud Rappapordist sai juba noormehena saksa kinokunsti suurmehe Georg Wilhelm Pabsti parem käsi. Saksamaalt emigreerudes tegid nad koos kuulsa ?Don Quijote? Fjodor ?aljapiniga peaosas. Edasi viis tee Hollywoodi, kuid seal mindi peagi poliitilistel põhjustel raksu: Pabstile ei meeldinud assistendi kommunistlik suunitlus. Samal, 1935. aastal viibis USAs külas nõukogude kinokunsti pealik Boriss ?umjatski, kes kutsus Rappaporti hasartselt tööle…
-
Olgu, ehk ongi selles, et ?Mina, robot? praegu nii hea mulje jätab, oma osa ajastul, mil vähegi kriitikat kannatavad stsenaariumid on kassafilmide kategoorias traagiliselt haruldaseks muutunud. See suuresti arvutiefektidel põhinev actionirohke ulmepõnevik pole omasuguste seas midagi epohhiloovat nagu esimene ?Matrix? või ?Viies element?, ent on kahtlemata näide väga heast professionaalsest käsitööst. Olukorras, kus enamik suvisteks kassamagnetiteks väljapakutavaid Hollywoodi filme ei suuda reklaamiga ülesköetavatele ootustele vastata, st…
-
Kõik tolleaegsed värvifilmid võluvad oma erilise valguse ja värviga. Ma pole spetsialist ütlemaks, millist keemiat siis filmilindi valmistamiseks kasutati, kuid värvid on keemilised, mitte orgaanilised. Valge on valgem kui valge, punane punasem kui silmaga näha. Muidugi mängiti valgusega. Igasuguste kulakute salasepitsused on filmitud hämaras, kuid uue elu ehitajatel olid puhtvalged pluusid, rätikud, kitlid, isegi sidemed oleks nagu äsja Arieliga pestud ja triigitud. Rääkimata siis Stalini kipspeast.…
-
Nagu vene kultuuris ikka, jagunes rööpkino kaheks: Moskva ja Leningradi koolkonnaks. Moskva rühmitus grupeerus ajakirja Sinine Fantoom ümber, sellesse kuulusid peale Juhananovi veel vennaksed Igor ja Gleb Aleinikovid, Jevgeni Kondratov jmt. Üheks loominguliseks tähiseks kujunes Aleinikovide lühifilm ?Traktorid?, millest kujunes ?nõukogulikestereotüüpide ? nõukoguliku teadvuse, nõukoguliku lüürika, nõukoguliku paatose kunstiline ümbermäng? (Kirill Razlogov). Peagi võis Moskva rööpkinotegijate seas aduda iha väljuda põranda alt, pääseda otsati ka kommertskino…
