-
FBI superagendid Wendy ja Frank tegutsevad Estonias, kus lokkavad kriminaalsed ja paranormaalsed nähtused.
Eesti ei ole India ja David Snowman pole kriitikaväline püha lehm. Teisalt pole Eesti Joonisfilm teleseriaalistuudio ega ?Frank ja Wendy? ?X-failid?. Nii üleilmseist kui eesti animafilmi ajaloost pärit tsitaatidest ja kli?eedest kubisevast ?Frankist ja Wendyst? jääb aga mulje, justkui üritataks muuseas rohkem või vähem kõik need olla. Sest käes pole mitte autori- ja festivalifilmi…
-
Kas vastuluure töötab ning nende mõningaid plaane ja kavatsusi on juba lahti muugitud? Kas neid ka filmitakse?
Seda pole tavaks kommenteerida.
David Snowman sulas ära seal filmis. Aga kas on lootust, et temast kerkinud aur mingites kõrgetes külmades sfäärides jälle helvesteks, uueks lumemeheks kristalliseerub?
Ei, David Snowman oli väga ajutine nähtus, mitte eluline. Aga maailmas on igasuguseid Davideid.
Kas jäid oma grupiga, oma õpilastega, oma meeskonna tööga rahule?
Jah, jäin rahule.
Ja…
-
?Seaduse järgi? oli vähimagi kahtluseta Kule?ovi loome tipp. Selles on realiseerunud kõige ehedamalt tema kui kinonovaatori, montaa?iteoreetiku ideed. Ilma paisutatud liialdusteta, küpselt ja kogenult.
Kahekümnendad aastad vene elus ja kultuuris olid imelised. Mäletate, kuis algas Aleksei Tolstoi jutustus ?Aeliita?? Plangul laperdab paberiräbal, millele kritseldatud: kes tahab sõita Marsile, palume pöörduda sinna ja sinna. Näitlejanna Galina Kravt?enko on meenutanud, kuis tema luges plikana plangult kuulutust: vajatakse kinoinsenere…
-
Vene noored kineastid peavad Nikita Mihhalkovi muidugi lupjunud fossiiliks. Samas taban nende endi töödes Mihhalkovi ilmseid mõjutusi, millest noortel tihti aimugi pole. Nikitast ja tervest ?Mihhalkovide klannist? annaks muliseda otsatult, täna heietan üksnes ta esimesest täispikast filmist ?Võõrastele oma, omadele võõras? (1974). See oli erakordselt hoogne debüüt, hoogsaim vene kinoloos. Filmi on hakatud nimetama nõukogude esimeseks vesterniks, ehkki sotsialistlikke vesterne oli püütud teha ammu ennegi (Ivan…
-
Saksamaal 6. jaanuaril esilinastunud satiiriline komöödia ?Alles auf Zucker!? (?Kõik suhkrust?) on väidetavasti esimene sõjajärgsel Saksamaal valminud film, mida vaadates võivad sakslased ja juudid üheskoos südamest naera. Kassaedukas naljafilm on ?veitsis sündinud 47aastase juudi soost näitleja ja stsenaristi Dani Levy kümnes filmilavastus. Enamik juutide saatust käsitlenud ekraanilugusid on olnud nii või teisiti seotud holokaustiga. Näiteks Steven Spielbergi ?Schindleri nimekirja? käis kinos vaatamas üllatavalt palju sakslasi ning…
-
Kord tegin pika bussisõidu läbi Poola, sõitjate nõudmisel pandi videomakki üks eesti komöödia: pool bussi rõkatas laia lõuaga naerda, teisel poolel oli piinlik mis piinlik. Ka Emir Kusturica seni viimast filmi ?Elu on ime? on põhja sajatatud, aga mulle see meeldib. Komöödiat ei defineeritagi naeru kaudu, et kas ajab kellegi puksuma või mitte. Inimeste maitse erineb tohutult, naljamaitse kõige rohkem.
Hüpped kümnest varrukast
Komöödia?anri peamiseks tunnuseks on…
-
Kirjanike liidu esimees Jan Kaus põhjendas Tuumalu tiitlit: ?Ajal, mil kultuurilt nõutakse ?atraktiivsust?, teisisõnu: üha lihtsamaid ja lühemaid sõnastusi, üha suuremaid ja ?seksikamaid? pilte ning filmiteemasid à la ?kuulsa lavastaja värske filmi massistseenis mänginud modell ostis uued kingad?, kannab Tiit Tuumalu endas positiivset nägemust filmi- ja ka üldisemalt kultuuriajakirjaniku rollist ja missioonist. Ta suudab leida operatiivselt leheruumi nii kodumaisele kui ka maailma kinole; nii oluliste filmide…
-
1960. aastatel valminud originaalsari osutus hiljem teadupärast nii populaarseks, et valmis veel terve hulk järgesid, mida eesti vaatajad seni just hästi ei tunne. Heal juhul on kellelgi olnud võimalus neid taevakanalite või muude vahendusel ajuti jälgida, kuid originaalsarja nägin vähemalt mina esmakordselt just ETVs.
On muidugi oluline, et alustati just originaalist. Kunagi jõutakse ehk ka järgedeni, kuid seni on meil unikaalne võimalus osa saada 60ndate kosmose-, progressi-,…
-
Hillitsetud tulv
Järgmise 12 kuu jooksul linastub meie kinodes rohkem täispikki eesti filme kui ühelgi aastal pärast taasiseseisvumist, nelja-viie ringis. See tähendab, et Eesti film on aasta läbi kultuuritarbija tähelepanu all, mitte ainult teravdatult üksikute reklaamikampaaniate ajal. Ehk aitab see vabaneda eesti filmiga kaasnevast masohhistlikust krambist: kas meie lapsuke suudab tähtsa eksami viiele teha või tuleb jälle rihm vöölt rebida, magusvalus pisar silmis? Käsi on aga kerge…
-
Oletada võib, et kinoskäimise lõppsumma osutub Eestiski väiksemaks kui 2003. aastal (nii oli vedaval kinomaal USAs), ja kindel on juba praegu, et Eesti filmide vaatajate arv oli mullu väiksem kui 2002. ja 2003. aastal ? ei esilinastunud seekord ju löökfilme nagu ?Nimed marmortahvlil? või ?Vanad ja kobedad?? Täpsemini öeldes, uute mängufilmide menu osutus tagasihoidlikumaks kui eeldati.
Korralik filmiaasta
Nõustun Lauri Kärgiga, kes juhatas läinud filmiaastale hinnangut andva artikli…
