-
Võtnud kord vene mehed kätte ja tahtnud teha suurt sõjafilmi Hollywoodi kaanonite järgi. Sikutasid süžeed siia ja sinna — ikka ei mingit tolku, välja sikutada ei suutnud. Siis astus kõrgendik appi: kõrgendikud on sõjas juba niisugused asjad, mida kaitsvad peategelased on võimalik surematuks teha. Mehed võtavad ringkaitsesse ja täristavad kuulipildujatega, ümberringi kukub musti kogusid nagu loogu. Filmi lõpus võib aga öelda: me tegime selle ära, meie…
-
Jalgpall veeres võiduka väledusega terves hulgas nõukogude mängufilmides. Esimest korda 1936. aastal Semjon Timošenko vändatud surematus spordikomöödias “Väravavaht”.
Too aasta polnud spordifilminduses eriline üksnes Venes, mäletatavasti peeti siis ka Berliini olümpiamänge ja selle sündmuse jäädvustas tselluloidile fenomenaalne Leni Riefenstahl. Füürer oli ihanud filmilt valge rassi ülistust, ent tulemuseks oli midagi veel ülemat.
“Väravavahi” taga on aimatud aga Stalini käppa. Nimelt oli Jossif enda jaoks just avastanud jalgpalli.…
-
Valeri Blinov on lühikese aja jooksul ekraanile toonud kaks portreefilmi: esiteks “Koguja” Mari Karminist ja nüüd “Avo” Avo Paistikust. Taustainformatsiooniks, mis meie hinnanguid ei mõjuta, olgu mainitud, et tegemist on aastatepikkuste tööde enam-vähem ühes järjes lõpetamisega ning venimise põhjuseks oli iseenesest mõista raha otsasaamine. Nagu ikka.
Mõlemad portreteeritavad on kunstnikud, ent absoluutselt vastandlikud fenomenid: Karmin on edukas ja rikas, haritud, pärit haritlase perekonnast, tema sõnal on ühiskonnas…
-
Petka Veljaminov oli sõjaaegne kidur Moskva jõmpsikas, üks sadadest tuhandeist. Armastas kodumaad, jumaldas Stalinit, viskas võimalusel koolist vehkat ja kakles väsimatult hoovis. Isa “peksis rindel fašiste”, lihtsoldatina, ehkki kunagi oli olnud uhke punane komandör. Ohvitserikuubikud kaotas mees pärast seda, kui ootamatult laagrisse kukkus. Miks isa okastraadi taha paisati, see oli Petka jaoks segane värk, ta oli vaid nelja-aastane, kui paps viidi.
Nüüd sai poiss kuueteistkümneseks ja valmistus…
-
Näitlejad Lena Headey ja Heath Ledger teevad head nägu üleüldisel muinasihalusel parasiteerivas “Vendades Grimmides”. KAADER FILMIST
Mängufilm “VENNAD GRIMMID”, Tšehhi-USA, 2005. Režissöör Terry Gilliam. Osades Matt Damon, Monica Bellucci, Heath Ledger jt. Esilinastus 30. IX kobarkinos.
“Vennad Grimmid” on väga halb film. Ainuke hea asi selle juures Gilliami tuntud hullumeelne huumor, selles vallas on eksmontypythonlane vist niivõrd andekas, et pole võimeline eksima. Valdavalt jäävad head naljad…
-
6. oktoobri Postimehe kultuuriosas oli sümpaatne paariskülg pealkirjaga “Valentin Kuik kirjutab filme, vajel jõuab mõni ekraanile ka”, mis oli pühendatud Eesti Keele Sihtasutuse üllitisena äsja raamatupoodidesse jõudnud Valentin Kuigi kuut mängufilmistsenaariumi sisaldavale kogumikule “Keskea rõõmud”. Lehes oli intervjuu raamatu autoriga ja lisatud filmikriitik Lauri Kärgi kommentaar.
Oma intervjuus vastas Valentin Kuik Tiit Tuumalu küsimusele, miks pole kõigist raamatusse jõudnud stsenaariumidest filmi saanud: “Raske öelda. Küsige seda…
-
Vabadus ahistab vene loojat
Nii läinud PÖFFi vene programmi kui ka tänavu veebruari lõpul ja märtsi algul toimunud vene filmi festivali kirju valiku põhjal võis nüüd sügisfestivalilt eeldada kunstiküpseid filme. Näib, et ressurss on kahjuks ammendunud, saak oli kesine. Kuid ei saagi ju sündida ainult häid filme. Kõik eespool nimetatud kolm festivali hõlmasid filmitootmise aastaid 2004-2005, pisikese kõrvalhüppega aastasse 2003. Patt oleks kurta, sest neisse aastaisse mahuvad…
-
Aleksandra Zavjalovat peeti deemonlikult kauniks naiseks: ta soontes pulseeris vene ja kreeka kuum elumahl, ta visklev hing kargas kord suurusehullusse, siis taandus aga kartlikusse alaväärsusse. Juba teatrikooliaegu kutsus Põrjev teda mängima Dostojevski järgi vändatavasse “Idiooti”, aga tütarlaps loobus. Otsus ei tulnud lihtsalt, ühelt poolt kiskus teda vastupandamatult kuulsa režissööri kõmulisse õukonda, teisalt pelgas ta mingi alateadvusliku hirmuga äkilist kõrglendu.
Pärast teatrikooli Leningradis suunati ta pärapõrgusse, Barnauli.…
-
Cronenbergi “Vägivalla ajalugu”
Maineka kanadalasest filmilavastaja David Cronenbergi filmilavastustes põimuvad tavatul viisil üksteisega tabud, bioloogiline õudus ja psühhoseksuaalsed teemad. Praegu 62aastast kineasti on põhjusega kutsutud Vereparuniks, kes näib oma loomingus juhinduvat Albert Camus‘ kuulsast lausest: “Vaid üks asi võib olla inimlikest kannatustest traagilisem – õnneliku inimese elu.” Cronenberg on eksperimenteerinud näiteks günekoloogilise horroriga (“Lahutamatud”), seksuaalperverssustega (“M Butterfly”), autoerootikaga (“Kokkupõrge”), virtuaalreaalsusega (“eXistenZ”) ja skisofreeniaga (“Ämblik”). Kõmulavastaja tänavune provokatiivne…
-
Eurooplane Uru (Ott Sepp) ja vend Wismuth (Mait Malmsten) seirel. KAADER FILMIST
Olev Remsu arvustas kuu aja eest Sirbis filmi “Malev” ja arvas asjast nii halvasti, et mitte ei saanud vaatama minemata jätta. Selle eest Remsule suur aitäh, see peab ikka üks vägev jõud olema, mis pärast paari viimast kodumaist kinopilti veel kinno ajab. Nii et Remsu on vägev jõud, seda talle…
