Film

  • Livia Viitol

     
    Me istume lokaalis nooblis
    kesk arktilist hüsteeriat
    öö seljataga kokku rullib filme
    kõik hilinevad
    ka tali –
    me istume
    öömustast plüüsist tugitooles
    ja kõneleme filmikriitikast –
    kui kirjutad siis kas niisama
    või Jumalale
    mult naaber äkki küsib
    ma vastan 
    nii kuis on
    ta ütleb unustanud on mu nime
    ma ütlen huupi –
    ütlen väljamõeldud nime
    ja samas mõtlen
    äkki  t e m a  ongi siin
    sestpeale kõik on justkui filmis
    sessamas duubliteta
    sääl kõik on nagu päriselt
    ma…
Sirp