-
1969. aasta veebruarihommikul kell viis äratas mind jõhkralt tungiv telefonihelin. Olin toona Göteborgi ajalehe filmi- ja teatritoimetaja, töökohaga selle Stockholmi toimetuses. Tollel hommikul oli telefoni otsas toimetuse sekretär, kes tahtis, et sõidaksin otsekohe Ingmar Bergmani juurde.
Bergman oli eelmisel päeval ette hoiatamata löönud näkku Dagens Nyheteri teatrikriitikut Bengt Jahnssonit, nii et viimane lendas otse kulissidesse. Episood leidis aset Draamateatri laval, kus tehti proove Georg Büchneri draamaga “Woyzeck”,…
-
Eile alustas Alajõe sadamast oma tuuri Kinolodi. Kinobussi ja Emajõe Lodjaseltsi ühistöös viiakse tänavu filme Peipsi ja Võrtsjärve ning Suure ja Väikese Emajõe kallaste asulatesse. Seekordse filmikava keskmes on rahvusvahelised lühifilmid, millele lisanduvad eestimaised linateosed.
Varem suviti mööda maad veerenud Kinobussi eesmärgiks on olnud viia nii vanu kui uusi filme vaatamiseks paikadesse, kus kino kohapeal ei ole, kuid huvi filmide vastu suur. Kui 2006. aastal kulges Kinobussi…
-
Kui kujutleda skaalat, mille ühes otsas on kunst ja teises kommerts, jääks “Harry Potter” kindlasti kommertsi valdkonda. Tegu on veel ühe näitega nähtusest, mida nimetaksin kinoseriaaliks. Jookseb ju praegugi kinodes rida filme, mis on järjed: “Kariibi mere piraadid 3”, “Shrek kolmas”, “Visa hing 4”, “Hostel 2”, “Saag 3” jne. Tegu on filmidega, mille esikosa on osutunud tavatult menukaks ning mille järg võiks seega eelduste kohaselt toota…
-
“Wonderland’i” on aga üritatud sisse põimida kõik need teemad korraga ning natuke enamgi. See on aga ühe pooleteisttunnise filmi kohta enam kui liig. Kui filmi viimases kolmandikus otsustab Holmes kurta oma naisele “Boogie Nights’ist” tuttavat probleemi, osutades nuttes oma riistale ja öeldes “see on kõik, mis mul on!”, ning kui ekraanile ilmub hetkeks kõmuajakirjade magnet Paris Hilton, siis kõlaks ka kõige kannatlikuma vaataja suust väsinud ohe. . . .
Ometi…
-
Mõistetavatel põhjustel on endisest Jugoslaaviast pärit lugudel rõhk pigem negatiivsetel emotsioonidel. Meenutagem Emir Kusturica filme, näiteks “Maa-aluseid”. Tõepoolest on tema filmid kohati ka väga naljakad, aga Kusturica nali pole mitte lunastav ja vabastav, vaid mingi eriti salakaval meetod, mille abil lõbus trallitamine pasunate saatel muundub märkamatult eriti võikaks ennast haletsevaks irvitamiseks.
Meie euroteavitajad on meile rääkinud, et iirlaste käsi käib nüüd euroliidu abiga õige kenasti, kuid ka…
-
Sedasorti teleloomingust osutus vaieldamatult kõige populaarsemaks toonase “N Liidu parima sopakirjaniku” Julian Semjonovi bestselleril põhinev 12jaoline “Seitseteist kevadist hetke” (1973), kus näitlejal Vjatšeslav Tihhonovil tuli mängida üliosavat luurepolkovnikut Maksim Issajevit ehk Max Otto von Stirlitzit. Stirlitzil õnnestus Nõukogude superagendina 17 viimast sõjapäeva karistamatult Hitleri lähikondlaste (Müller, Schellenberg, Kaltenbrunner, Himmler, Bormann) seas laveerida nõnda, et teda ei osanud keegi milleski tõsisemas kahtlustada.
“Seitsmeteistkümne kevadise hetke” järellainetuses tehti valmis…
-
Kui ma oma esimeses kollektiivis, lasteaias käisin, siis ei lootnud ma täiskasvanuna saada mitte müüjaks ega arstiks, vaid pensionäriks. Tantsida on mulle alati meeldinud, eriti just sellist karaktertantsu, nagu Dorian Supini filmikangelane Ilme Ellen Pagar armastab. Pidasin oma elukaaslasega plaani tulevaste tangokursuste asjus, aga me pole siiani tantsusaali jõudnud. Kumbki meist ei ole veel õndsas pensionieas, mil süda on rahul vähesega, soovides vaid seda, et oleks…
-
Ei maksa aga unustada, et tol ajal oli viha saksa parunite vastu alles ning 1905. aasta mõisapõletamised veel meeles. Just seetõttu oli võit Landeswehr’i üle Võnnu all 23. juunil 1919. aastal eriti magus!
Olgu selle põhjendamisega ja põhjustega kuidas on, võidupüha on pidama hakatud 1934. aastast, eriti suurejooneliseks kujunes see 1938. aastal. Võidupüha paraadi peeti Eesti Vabariigi 20. aastapäeva pidustuste raames ning seal osalesid peale Kaitseväe ja…
-
Sõjafilmid on üks neist vähestest žanritest, kus sõnavabadusele on jäetud vaid selgelt piiritletud ala. See tähendab, et tänapäeval on pea võimatu teha filmi, kus ülistaks avalikult sõda. Võime ju meenutada sõjardkultuure, kus hukkumine lahingus oli ülim saatus. Valhalla näiteks on ju tuntud kui “kindlale sihtgrupile” mõeldud puhkekodu teispoolsuses, kus sõjamehed tunnevad end valküüride seltsis hästi.
Nüüd on avaliku ruumi normid muutunud. Vähemalt pärast Esimese ja Teise…
-
On möödunud kuus aastat filmist “Minority Report”, kus selgeltnägemist harrastav mõrvarühma juht, detektiiv John Anderton kasutab precog’ide abi tuleviku mõrvade ärahoidmisel ja kus elektroonilised ämblikud jälitavad inimesi, et neil siis silmalaud avada ja identifitseerimiseks silmaiirist kontrollida. Arvasin, et selle küllaltki õnnestunud filmiga on tulevikutemaatika Hollywoodis lõppenud, kuid võta näpust. “Sopranode” režissöör, Uus-Meremaa päritolu Lee Tamahori on vändanud kriitikutelt kesist tunnustust kogunud filmi “Next” (“Prohvet”), mis oma…
