-
Peatoimetaja Lembit Remmelgas: „Tuleks propageerida õiget ideoloogilist suunda, mitte nutta taga vana ja kaduvat.” Direktor Danilovitš: „Puhas natsionalism.” Gorbunov: „. . . .see on varjatud antinõukogulikkus. . . .” Partorg Rosental: „Toomingas on poliitiliselt ebaustav, vaja säärasest inimesest lahti saada.”
Apollo 11 maandub kolme päeva pärast edukalt Vaiksesse ookeani. Õige pea võetakse käskkirjaga Peeter Toomingalt filmimisõigus.
-
Cannes’i filmifestival on nüüdseks kerinud kinopilte terve nädala. Viimaste päevade künnisel on ometigi veel raske arvata, kes on need parimad, sest keegi pole ennast juhtgrupist ette rebinud. Mahajääjad võib kergemini ära märkida, sest need on olnud selgelt teistest nõrgemad, nimetatagu ainult brasiillaste avafilmi „Pimedus”, filipiinlaste „Teenust” või ungarlaste „Deltat”. Allpool kolmest elamusfilmist.
Mälu animeerimine
Esimene väga huvitav kogemus oli Iisraeli lavastaja Ari Folmani film „Valss Baširiga”, mis linastus…
-
Looduse ja inimese vastasseis näib olevat saksa tippkineasti Werner Herzogi sundmõte. Hübriidinimese ja armutu looduse kokkupõrge oli keskne teema tema ambitsioonikates suurprojektides „Aguirre, jumala viha” (1972) ja „Fitzcarraldo” (1982). Paari aasta tagune „Grizzly Man” on tähelepanuväärne dokumentaal Alaska karude kaitsjast Timothy Treadwellist, kelle askeldamine tegi loomadele lõppkokkuvõttes pigem kahju kui kasu ning kellele loodus maksis veriselt kätte.
Inimese võitlusest ellujäämise nimel keset Laose vihmametsi jutustab pärast „Grislimeest”…
-
Kaljo Kiisk on nüüdsama meenutanud, kuidas ta Tallinnfilmi kaadrite osakonnast oma tööraamatu kätte sai: „Tulin vaikselt trepist alla, mõtlesin: vaat nii, Kiisa-poiss – 40 aastat teenistust, oleksid võinud ühe lillegi kinkida. . . .”
Filmiaktivistid on käinud Toompeal, peaminister Vähi kinnitanud kõvahäälselt, et ühte filmistuudiot suudab Eesti Vabariik üleval pidada küll.
Ei suutnud.
-
Üle kolmekümne aasta on Nõukogude massiteabevahendid tootnud vene rahva kangelasliku võitluse lugu Suures Isamaasõjas. Venemaa on selleks müüdiloomeks rakendanud oma parimad jõud nii kirjanduse kui filmikunsti vallas. Nüüdne film „Fritsud ja blondiinid” annab sellele kõigele vastulöögi ja paljastab venelaste võõraviha põhjused. Nõukogude filmis Balti näitlejatel ei lastud isegi rahulikult süüa, nagu näitab filmi ühe peategelase, Uldis Lieldidžsi kirjeldatud juhtum pelmennaja’s. Ka söögi ajal pidi rahvas teda…
-
Kogu Euroopa jaoks nii tähenduslikul 9. mail esilinastus kinos Sõprus pikk dokumentaalfilm „Fritsud ja blondiinid”. Kui nähtust elevil publik õhtul kino kõrval kulgevale tänavale valgus, näitasin ühe naisteveebi seksitoimetajale maja Vana-Posti 9, kus 1893. aastal sündis Alfred Rosenberg, kes pärast Teist maailmasõda Nürnbergis üles poodi.
Paljud Balti näitlejad kehastasid 1950.–1980. aastatel Nõukogude Liidu kunstilistes propagandamängufilmides SSi ja Wehrmacht’i ohvitsere, aga natsiriigi tippe neid mängima ei valitud.…
-
Hakkas peale.
Festivali avafilm ja ühtlasi konkursi avalöök oli brasiilia lavastajalt Fernando Meirelleselt. José Saramago raamatul põhinevat “Pimedust” (mõeldud on silmade pimedust) võib pidada sümbolistlikuks eksperimentaalfilmiks, omamoodi maailmalõpukuulutuseks. Tema filmi tegelasi tabab Valge Haigus, nende silmavalgus võetakse sellega ära ja kogu maailm mattub piimjasse hägusse. Kõik muutub muuks: ümbritseva kompamine, inimsuhted, tegutsemise ja eneseteostamise võimalikkus.
Niisiis, 61. festivali algus oli igal juhul intrigeeriv: nägelikkuse pillerkaar põrgatati lahti pimeduse…
-
Läinud aasta sügisel kuulutas kultuuriministeerium välja mängufilmide stsenaariumide konkursi soovitusega, et filmikäsikiri toetuks enne 1940. aastat ilmunud eesti kirjandusteosele. Kultuuriministeeriumi kantsleri moodustatud hindamiskomisjon pidi võitjad avalikustama hiljemalt 21. aprilliks 2008. Miks seda pole tehtud?
Meil oli eile komisjoni istung, kuid lõplikke otsuseid me veel ei teinud, kuna liikmetel oli ikka lugemata mõned käsikirjad ja komisjoni esimees soovitas veel mõningaid algmaterjale lugeda, romaane ja. . . . Tuleme kokku 2. juunil,…
-
Prantslane Luc Jacquet on loodusfilmis kindlasti oluline nimi. Mees, kes tegi filmitegemisega algust üheksakümnendate keskel, saavutas laiema tuntuse oma suurteose, 2005. aastal valminud „Pingviinide marsiga”. See film oli läbimurdeks nii Jacquet’le kui loodusfilmile üldse. Antarktika keiserpingviinidest jutustav „Pingviinide marss” võitis parima dokumentaalfilmina nii Oscari kui ka Jacquet’ kodumaa suurima filmiauhinna Césari. Kui ehk välja arvata teise prantslase, Jacques Perrini loodud film „Rändlinnud”, võib öelda, et just…
-
1930. aastate Eesti ajakirjandusest ja muidugi mõista seda aega puudutavatest arhiivimaterjalidest võib leida põnevaid paralleele tänapäevase Eesti kinematograafia-aruteludega, olgu teemaks siis patriootilise filmi tarvilikkus, Baltikumi filmikoostöö, riiklikult finantseeritud filmitootmine, kinoseadus vmt. Allpool mõningaid „lahtisi lehti” 1930. aastaist, kavatsematagi minna liiga põhjalikuks – need lood on sattunud ette muu kõrvalt, jälgides mõne konkreetse filmi või ettevõtmise, nagu viimati 1937. aasta stsenaariumivõistlus, kajastusi.
Üks 1930. aastate teise poole filmisõbralikem…
