-
Jaak Lõhmuse kirjutatud ja Märten Vaheri lavastatud „Meie maailma nurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3” esitab Kadrioru pargi, lossi ja selle kunstikogude saamisloost ülevaate, millist ei ole varem veel nähtud. Fragmentaarium kasutab ohtralt vanu filme, seda saab Kadrioru lossi näitusekülastusele taustaks mängida. Pealkirja esimene osa on võetud Mati Undi näidendist „Vaimude tund Kadrioru lossis”, „nr 3-le” leiab seletuse 24. juuli Eesti Ekspressi TV-lisast.
Peale rikkaliku ajaloo paistab…
-
Tänapäeval teab iga lapski, et see, kes enda eest ei kõnele või kellest ei räägita, see kaob esiotsa meediasilmapiirilt ja viimaks ka inimeste mälust. Aga eesti filmitegijad justkui ei tahakski, et neid mäletatakse. Küllap nad usuvad oma filmidesse, „vsjo na ekrane”, nagu olevat Tartu raudteeklubis „Peegli” esitlusel ütelnud Tarkovski. Aga võib-olla pole nad märganud, et enamikku nende tehtud filmidest ei ole näiteks Eesti Televisioon viimase kümne…
-
„tARTuFF” pole kordagi olnud ainult filmifestival, st seal pole ainult filme näidatud. Peale filmivaatamise võib huviga osaleda ka teistel „tARTuFFi” raames peetavatel üritustel. Festivali filmiprogrammi laia haarde tunnetamiseks võivad vaatajad esimesel päeval võtta ette rännaku Setomaalt Türki, mis annab aimu kogu festivali kultuurikirevusest, sest ekraanidelt voolavad läbi ka Jaapan, India, Hiina, Tiibet, Suurbritannia, Ameerika, Afganistan, Tai, Lapimaa, Serbia, Iisrael, Saksamaa ja Norra. Kõikidel neil maadel ajavad…
-
Mõnitatud kangelased
Ta pole esimene kangelane, kes teeb teiste jaoks kõik, aga kes satub vaid pimeda jõugu ristilöömissoovitustele. Esimene selline oli Jeesus, kellest Hancocki sõbranna on neli aastat vanem. Hancock ei vanane samuti kunagi, sest ta seisab koos teemandist. 15 mm kaliibriga kuulipilduja ei tee talle absoluutselt mitte midagi.
Teame ka tegelikust elust inimesi, keda rahvas sügavalt tänama peab, keda aga headesse kohtadesse saadetakse, nagu filmis. Seda filmi…
-
On tõsi, et pealtnäha on „Pimeduse rüütel” lihtsalt järjekordne põnevusmenuk, kus headust kehastav ohvrimeelne superkangelane päästab maailma kurjuse kütkest. Ent hoolimata filmi suurest menust ja kassarekordite purustamisest, mis seda väidet justkui kinnitaksid, on uus linalugu nahkhiiretiibadega õigusemõistjast ometigi ka intellektuaalselt nauditav mõtisklus hea ja kurja vastastikuste suhete üle. Julgen lausa oletada, et kui tegu oleks olnud ajaloo esimese Batmani filmiga, võinuks nahkhiirekeebiga mees oma kultuslikku sümbolistaatusse…
-
Seto teema on Peeter Brambatile südamelähedane. Mäletame 2004. aasta filmi „Vahtsõ ilma veere pääl”, mis oli kokku lõigatud ETVs paar aastat jooksnud sarja „Veere pääl” materjalist. Režissööri „Uus päev. . . .”, mis sisaldab tsitaate eelmistest töödest, jätkab sissekäidud rada, ehk tõmbab sellele koguni joone alla.
Film on muljetavaldav. Tehtud eelkõige hingele, faktistik on nimme jäetud tagaplaanile, kuna see segaks tundeelamusi.
„Uus päev. . . .” esitab meeltliigutavaid lugusid. Ja just neid…
-
Kevadest saadik on olemas samalaadse sisuga ja samas mahus oranž tellis, kui raamatu esikaant silmas pidada. Värvitrükis mahukas ülevaateraamat aastatel 2000–2006 Eestis loodud filmidest ja olulisematest arengutest selles vallas. Kaalub kenasti üle kilo nagu eelminegi tekstitellis. Rohkem kui tuhat värvifotot sees.
Raamat, millest keegi palju ei tea
„Eesti film 2000–2006” leidis esitlemist 13. märtsil koos Eesti Filmi Sihtasutuse Uue tänava uute ruumide ajakirjanikele ja filmitegijatele tutvustamisega. 1500…
-
Ja kas Mihkel Ratas ei teinud koos Vello Lõukaga mitte filmi Rebala muinaspõldude päästmiseks pealetungiva Maardu fosforiidivabriku käest?
-
Selleks korraks on Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival lõppemas. Algust tehti kolme nädala eest Pärnu uue kunsti muuseumis ja sel pühapäeval pannakse punkt Tiibeti-teemaliste filmidega Viljandi uue kunsti muuseumis. Vahepeale mahuvad filmid veel Heimtali, Haapsallu, Rakverre, Põlva, Otepääle ja Manija saarele. Kõik igal juhul olulised paigad! Ainult Tallinn ja Tartu, kus tudengeid ja muud nooremat rahvast rohkem (kes moodustavad põhivaatajaskonna), on millegipärast kõrvale jäänud. Seitse…
-
„Vittorio De Sica Masterpiece Collection”
„Ladri di biciclette” („Jalgrattavargad”, 1948, 87 minutit), „Miracolo a Milano” („Ime Milanos”, 1951, 93 minutit), „Umberto D.” (1952, 83 minutit), („Ieri, oggi, domani” („Eile, täna, homme”, 1963, 114 minutit), „Cinema senza tempo: Cosi è la vita” („Ajatu filmikunst”, 2001, 56 minutit). Levitab Oy Future Film Ab.
Itaalia filminäitlejat ja -lavastajat Vittorio De Sicat (1902–1974) on harjutud pidama üheks itaalia neorealismi tähtsamaks režissööriks. Sellise…
