-
Kui rääkida idamaisest valgustusest, oli üheks võtmeisikuks avangardistlik helilooja ja kunstnik John Cage. 1946. aastal nõustus ta õpetama lääne muusikat india muusikule Gita Sarabhaile, kes õpetas vastutasuks india muusikat ja filosoofiat. Seejärel käis John Cage kuulamas jaapanlase Daisetsu Teitaro Suzuki budismiloenguid. 1951. aastal sattus John Cage’i kätte raamat „Yijing”, hiina iidne õpetus, kuidas sümbolite süsteemi abil kaosest korda leida. „Yijing’i” on kasutatud märkide tõlgendamiseks ja selgeltnägemiseks,…
-
Aga meie filmipublik ei vaja mitte üksnes elitaarset kino, vaid ka meelelahutuslikumat laiatarbepilti, millel oleks sisu ja jumet. Selle asemel aga pakuti mingit kahe jalaga lonkavat kriminalistikat ning idanaabri kineastidega koostöös äpardunud pudru ja kapsaid. Ei mäleta, et see filmibürokraatide meelistöövorm ehk koostöö oleks iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajal mingit hiilgavat tulemust andnud: kõik need püüdlused ja katsed, olgu siis siirad või silmakirjalikud, on läinud nii…
-
Kontsertfilmi pealkirja laename Anti Margustelt, kelle samanimeline orelipala tollal esiettekandes kõlas. Rasked filmivõtted publikut puupüsti täis saalis, korraga kolm 35mm kaamerat, kõik kolm operaatorit õhtuülikondades! Muidu lihtsalt poleks saali direktriss meid õhtustele kontsertidele lasknud, ministrid ja muud nõukogulikud VIPid ju kohal. See pole veel videofilm, sestap valmib Olavil ja Rolfil absoluutselt täpne kaamerate käivituste ja plaani suuruste käsikiri või sünopsis, noot-noodilt, ja Rolf teeb lavakaamera kõrval…
-
Ots ja Okas
Mälu on selektiivne, nõnda meenuvadki maestrole vaid asjad positiivses võtmes. Ja miks ka mitte? Unustamine on osa isikuportreest . . . . See, et oled Itaalia ühe kunstiakadeemia liige, tuleb meelde, see, et oled Nõukogude Liidu rahvakunstnik ja Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemias, see mitte. See, et oled kujutanud Pariisi Jumalaema kirikut, meenub, ent see mitte, et oled maalinud Kohtla-Järve põlevkivitööstust kui saavutust sotsialistlikus ülesehitustöös. Noh, tõsi, Punaarmee sõdureidki…
-
Sõja rutiin
Nendel kes pole harjunud tiba lakoonilisema filmikeelega, keda pelutab sügavam ja tundeärksam käsitus, pole mõtet seda filmi vaatama minna. Siin puuduvad efektsed madinastseenid, siin pole eredalt välja joonistunud kangelasi ja antikangelasi, head ja kurja ei anna selgelt eristada. Ja kui sellest vähe peaks olema, siis puudub filmil ka happy end, õigemini see on küll olemas, kuid filmitegijad annavad väga selgelt mõista, et see on tegelikult…
-
Polnud üldse hull
Et aga „Just Film” sai nüüd teoks mugavamates saalides, tahaksin taas kord pöörduda ka vanema publiku poole: minge ja vaadake edaspidi ka neid filme! Üks tuttav tegi minu jaoks üllatava avalduse, teatas vabandades, et alustas oma selleaastast PÖFFi noortefilmide festivalil, ja lisas siis veel kord vabandades, et „polnud üldse hull”. Miks peaks olema? Okei, kui lastefilmidest kasvab mingil ajal välja, siis vähemasti PÖFFi kava…
-
Kaunid kaadrid Madridist, Sevillast ning spageti-vesternidest tuttavatest Hispaania mägi- ja kõrbealadest jõuavad vaatajani läbi meisteroperaator Christopher Doyle’i kaamera (vaatajale tuntud kui Wong Kar-wai filmide ülesvõtja). Nimetut meest abistavad tema teel mõned kunstnikud, muusikud ja boheemlased. Ja see on võib-olla kõik, mida saab selle filmi kohta öelda ja teada enne, kui te seda näinud pole. Sest peaosalise missiooni eesmärk selgub filmi vältel õrnalt ja vihjamisi, alles kõige…
-
Nicolas Winding Refeni „Bronson”
Tõsielulistel sündmustel baseerub ka kultusfilmitriloogiaga „Pusher” tuntuks saanud taanlase Nicolas Winding Refni mullune kõmulavastus „Bronson”, mida on reklaamitud kui XXI sajandi „Kellavärgiga apelsini”. Kõrvutamine Stanley Kubricku 1971. aasta meistriteosega on ilmne liialdus. Uimastiäri telgitaguste kujutamise asemel on vaatluse all kurikuulus britiuelsi kriminaal Mickey ehk Michael Peterson, endine rusikavõitleja ja pisivaras, kes kupatati 1974. aastal relvastatud postkontoriröövi eest rootsi kardinate taha (paar aastat noorema…
-
PÖFF on aastaid toonud vaataja ette suure osa Venemaa filmikunsti viimaste aastakäikude paremikust. Kui olete neid vaadanud, siis olete ehk isegi tähele pannud, et enamik neist on dateeritud mingi üheksakümnendate aastate või nõukogude ajaga. Putinlik Venemaa ilmub ekraanidele kangelasfilmides, kus vaprad eriväelased, kriminalistid, FSB -lased pahadega võitlevad ja muidugi võidavad. Eks venelastel (ja kõigil, kes nõukogude ajast tulnud) ole suur kogemus ridade vahelt lugemises. Seega, milleks …
-
Kira Muratova „Leierkastiviis”
Legendaarse ukraina režissööri Kira Muratova „Leierkastiviis” on film tugeva järelmõjuga. See on tänapäevane jõulumuinasjutt, mis lõpeb kurvalt. Lastekodust põgenenud väikesed lapsed Aljona ja Nikita seiklevad koos jõuluaegses Ukraina suurlinnas, mõlemad loodavad leida oma isa. Aljona ja Nikita on lahutamatud, nad on teineteisele toeks, nende ettekujutus maailmast ja oma tulevikust on kõigest hoolimata lootusrikas. Maailm nende ümber on aga ükskõikne, küüniline ja automatistlik ning see hoiak…
