-
Arutledes luulevideo võimaluste üle, vaatame kõigepealt, mis meil on olemas.
1. On olemas muusikavideod, mis on vaieldamatult kujunenud iseseisvaks kunstiliigiks. Seal on koos filmikunst, muusika ja kui on tegemist lauluga, siis ka heliline tekst. Viimane on valdavalt luuletekst. Seepärast on iga lauluvideo ühtlasi ka luulevideo, kuid luule ei ole seal kogumõju seisukohalt kesksel kohal. Järjest rohkematel juhtudel pole kesksel kohal ka muusika. Kõik kunstiliigid on seal vajalikud,…
-
Aadamsood pahandab kulka tegelemine sotsiaalhoolekandega. Aga lisaks sellele, et see on kulka põhikirja kohane, on sotsiaalhoolekanne ka „olude sunnil” tekkinud vajadus, nii nagu Aadamsoo õiglaselt mainib. Vahel on olud paremad ja saab ka ilma kulkata hakkama. Aga maailm on ebatäiuslik ja jääbki selliseks, kuigi ennast moodsasse nomenklatuuri mänginud Aadamsoo ei pruugi seda tunnetada. Ja see, et kulka kunstirahva vähegi väärika elu ja väärika matmise pärast järjekindlalt…
-
Uued tuuled kesköisest Ameerikast
Siiani peamiselt Vana-Euroopa ning Aasia filme hõlmanud HÕFF võtab uudsena kursi Uuele Maailmale, esitleb esmakordselt ülevaadet Põhja-Ameerika iseseisvast (independent) žanrikinost.
Tõuke selleks andis tihti ilmetu sisu ja vormiga USA õõvahittidest küllastunud kohalik levimaastik, mis on täielikult varjutanud lähiaastatel uue lainena hoogu kogunud Ameerika Ühendriikide ning Kanada fantaasiaja õõvakino. Suurepärase võimaluse olukorra parandamiseks lõi festivali programmimeeskonna ootamatu kontakt maineka filmiportaali Twitchfilm multitalendist juhi Todd Browniga,…
-
Kui Kaie enne haigust oli samastanud end oma sotsiaalse staatusega, rolliga, millega ta hakkama sai, siis Lilleorus õpetatakse teda vabanema sotsiaalsetest ahelatest, oma mineviku mõjudest ja hirmudest, et saada selleks, kes ta tegelikult on ning sellega ka oma haigusest vabaneda. Lilleoru ei ole mingi teooria ega skeemi järgi väga valmis tehtud koht. Sealse õpetaja Ingvar Villido sõnutsi on see kujunenud vastavalt sinna tulnud inimeste vajadustele, et saada…
-
Niinimetatud metsiku ida filmidest on aga juba kujunenud klišee – vaataja ootabki vene filmist ennekõike jõhkrat tapatalgut. Selles mõttes vastas ootustele ka teine võistluskavas olnud vene film, Slava Rossi „Siber, mu arm”. Kui „Katlakütjas” aetakse laipu ahju, siis Siberis söövad neid hundid. Eks inimene ole ka teisele nagu hunt. Piibellikus mõõtmes antud võitlus hea ja halva vahel Siberi hingematvalt karmi ja kauni looduse taustal väärinuks samuti…
-
Ligikaudu sajast viimases voorus eraldatud audiovisuaalkunsti sihtkapitali toetusest ainult veerand on kuidagi seotud uute filmide arendamise või tootmisega. Summad on filmitootmiseks muidugi suuremad kui pulmadeks ja matusteks.
Ei taha kuidagi seada kahtluse alla sihtkapitali nõukogu kompetentsi või aatelisust. Nõukogus on igati lahtise pea ja missioonitundega inimesed, crème de la crème, kes meil võtta on. Häda on selles, et nende õlul lasub moraalne koorem mujal tegemata asjade eest.…
-
Emotsionaalne lähiminevik
Film „Et meeldiks kõigile” oli oodatud, sest Vabadussõja mälestusmärgi rajamine ja selle ümber käinud diskussioon, on paljudel värskelt meeles. Mõni tunneb siiamaani võidurõõmu, mõni ei saa kaotuse mõru mekki suust. Kas see film toob selgust meie emotsionaalsesse lähiminevikku? Ootusele vastasid need arvukad ja võimalik, et kõige tugevamini mällu sööbinud stseenid, kus näidatakse linnulennult askeldamist mälestusmärgi ehitusplatsil ehitusjärkude kaupa.
Filmi muus osas autor üllatas. Kristina Norman ei…
-
Siis jälle mõtlen, et teen ehk autorile liiga, sest kunstilisi etteheiteid mul sellele poolsõnatule filmile pole. Miks poolsõnatule? Aga sellepärast, et räägivad ainult veefirma laborandid, kes kõik teatavad meile, et Tallinna joogivesi on kole puhas. Inimesed on vastandatud lindudele järve ja lennuvälja kohal, viimased nokka jutuks ei paota. Tinglikkuseklass on selline.
Dokumentaalis, mis peegeldab üksüheselt reaalsust, pole sihuke trikk lubatud. Aga siiski – kui üksüheselt?
Kas võime uskuda…
-
Vallo Toomla „Elisabeth von Ungern-Sternmeer”
(17 min) on romantismiajastu võtmes
ilulev draama nimipeategelase üksindusest
ja igatsusest. Tegevuspaik mingil saarel, lained
rulluvad kohinaga randa. Paruness (Kersti
Heinloo) mõisas on sisemiselt pinges, teda vaevab
mure, sest Johann on merel, pole teateid,
reis kestab väga kaua. Keskses saalis leiab aset
dialoog parunessi õega (Riina Maidre), millele
lisatud kaks kõrvaltegevust: üks tüdruk mängib
pianiinol ja teine kappab pulkhobusel edasi-
tagasi. Interjöörid ja rekvisiidid on täpselt
valitud, kuid mõisasaalis vasakul toapalmide ja
toolide taga…
-
Kellest on filme tehtud, raamatuid kirjutatud,
kes ise on oma esinemistega tundeid tekitanud
– selle inimese kujutamine seab tegija
kahtlema, mida portree loomisel näidata ja
mida mitte. Jaak Lõhmuse vooruseks on tema
filmiteema lähedus elukutsele ja selge huvi
Eesti filmiloo vastu, mis jätab mulje, et Lennart
Mere filmiaastate mõtestamine on lähtunud
sisemisest vajadusest. Vaataja juhitakse aastasse
1964, mil Meri kutsuti Tallinnfilmi ning
leidis aset ajastu märgiline sündmus, Urho
Kaleva Kekkoneni külaskäik Eestisse. Tollane
tippvisiit on võtmeks Lõhmuse filmi…
