Kulka maksab filmiinimeste väärikuse eest

Kulka maksab filmiinimeste väärikuse eest

Martin Aadamsoo pahameeleavaldus kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtasutuse poliitika suhtes on populistlikult eksitav. Seda teab ka minusugune kõrvalseisja, et kõik need nördimapanevad rahaeraldusartiklid, mida Aadamsoo irooniaga loendab („juubel, matus, osalemine, reis, tõlkimine”), vastavad täiesti kulka põhikirjale. See ongi see, milleks muu hulgas kulka on ellu kutsutud. Kunstirahva väärikus on asi, mille eest  tasub seista.       

Aadamsood pahandab kulka tegelemine sotsiaalhoolekandega. Aga lisaks sellele, et see on kulka põhikirja kohane, on sotsiaalhoolekanne ka „olude sunnil” tekkinud vajadus, nii nagu Aadamsoo õiglaselt mainib. Vahel on olud paremad ja saab ka ilma  kulkata hakkama. Aga maailm on ebatäiuslik ja jääbki selliseks, kuigi ennast moodsasse nomenklatuuri mänginud Aadamsoo ei pruugi seda tunnetada. Ja see, et kulka kunstirahva vähegi väärika elu ja väärika matmise pärast järjekindlalt hoolt kannab, pole kulka ja audiovisuaalse sihtkapitali nõrkus, vaid tugevus.       

  Mis aga puutub Aadamsoo upitatud rahastamisartiklisse „filmide arendamine ja tootmine”, siis selle kohta on küll audiovisuaalse sihtkapitali suhtes pretensioone. Ikka väga suur raha on läinud lisaks EFSA toetatud filmidele, justkui oleks kulka EFSA  ripats. Võiks hoopis olla alternatiiv. Mitmekesisus on ikka parem kui ühetaolisus. EFSA kiiluvees tüürimine on teinud kulka audiovisuaalse sihtkapitali osaliselt vastutavaks meie mängufilmi läbikukkumises publiku hulgas. Selle asemel oleks kulka võinud olla uute teistsuguste algatuste ja uute värskete projektide initsieerija ja toetaja. Andres Laasik

Sirp