
„Pimeala“ on liigutav ja kõnekas tunnistus Anna Hintsi arengust rabavalt inimliku ja üdini empaatilise lavastajana.

Kadri Koop: „Filmitegemise juures on väga raske, kui pole mingeid kontakte ega kedagi, kes suunaks. Lihtsalt on vaja võtta kaamera ja hakata tegema.“

„Surm on elavate probleem“ on skandinaavialikult tumemeelne, ent sisaldab siiski parajalt musta huumorit, et draama ajuvabadusest ka nalja pakuks.

Virve Aruoja ja Jaan Toominga „Värvilised unenäod“ on end kirjutanud eksperimentaalse filmikunsti näitena sügavale meie filmilukku.

Balti filmipäevad on elav ja vajalik traditsioon mitte ainult selleks, et tabada ühisjooni ja tunda end ühtsena röövelliku idanaabri külje all, vaid rohkem ikka selleks, et üksteiselt õppida.

Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loomingulise vabaduse leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool jääb peale?

Kahaneva kvaliteediga B-kategooria õudusjärgede seas paistavad „Maxxine’iga“ lõpu saanud X-triloogia filmid peale hea vormitunnetuse silma intelligentse sisuga.

Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loominguliste vabaduste leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool peale jääb?

Thea Hvistendahli debüüt on õuduselementidega seisundidraama, kus vaadeldakse leina kogu selle raskemeelsuses, meeleheites ja lahtilaskmisvõimetuse toodetud võltslootuses.

Maiade kultuuri eritlev dokumentaalfilm „Tule sõnumid“ on ootuspäraselt informatiivne, ehkki fakte, küsimusi ja vastandumist oleks võinud isegi rohkem olla.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.