-
Lennart Meri oma filmimeestega hõimurahvaste juures
Viimane suur, raske ja paljude piltidega kalender ongi koostatud 2012. ja 2013. aastaks. Eemalt vaadates väga pilkupüüdev trükis. Eriliseks teeb selle ka teema, sest seekord ei illustreeri kalendrilehed hõimurahvaste kultuure rahvaluulekoguja või etnoloogi vaatenurgast, vaid võimaldavad osa saada Lennart Mere filmide maailmast. Kalendri rikkalik pildimaterjal (lugesin kokku 226 fotot ja filmivõtet) pärineb filmimatkade ajast ja näitab lisaks hõimlaste eluolule ka filmitegijate…
-
Kui mõelda Chaplinile, kui meenutada teisi maailma komöödiate kullafondi filme, siis on enamik (kõik?) üles ehitatud samale skeemile : kurb lugu esitatakse lustakalt. Puhtinimlikult on õnnetuste üle naermises midagi tervendavat. Naerab ja terveneb loomulikult publik. Lustakus ise võib ulatuda helgest muigest kuni surmmusta huumorini, kuid ei tohiks kunagi olla esitatud nurga taga itsitamise võtmes.
„Kormoranides” on haletraagika pööratud jandiks, tegu on niisiis jalaga-tagumikku-naljaga, kuid autorite vaatepunkt pole…
-
Kas ja kui palju on aga läbi mängitud ohustsenaariumid, kui terrorist hoidlasse pommi virutaks või mingi maalihe või -väring tekitaks lekke Läänemerre, sest pole kuulda olnud ja ei puudutata neid teemasid ka film. Tonti pole vaja suuremaks maalida, nood asjad jäävad sordiini alla ja vaatajale peas hekseldada. Pärast Jaapani tuumajaamade jama kipuvad sellised mõtted paratamatult tulema. Jaapani ääres on Vaikne ookean, aga meil paraja maailmajärve suurune…
-
Vanglas filmitud teater
Vennad Vittorio ja Paolo Tavianid on teinud filme rohkem kui 50 aastat, nad alustasid 1954. Dokumentaalsust ja lavastuslikkust meisterlikult ühele lõuendile kandev uus teos „Caesar peab surema” näitab, et ka üle 80 aasta künnise astunud filmimehed oskavad ning suudavad olla õigel ajal õiges kohas. Film jäädvustab Rooma superturvalise Rebibbia vangla pikaajaliste või eluaegsete vangide ettekandes William Shakespeare’i näitemängu „Julius Caesar”.
Võim, valelikkus, truudus, reetmine ja…
-
Hardi Volmeri piksillatsioonitehnikas ja arvutigraafikas teostatud filmi „Olmeheidutus” vaadanuna võib rahuldunult nentida, et režissöör pole tühja loba ajanud. Nagu lubatud, näen ekraanil fantaasiat täielikult estetiseeritud ühiskonnast, kus trimmis tuharatega koduperenaised väntavad (enese esteetiliselt ideaalses füüsilises vormis hoidmiseks, aga miks mitte ka obsessiivse rohelise ideoloogia mõjul) pesumasina trumlit ja atleetvõimleja välimusega mehed sõtkuvad samadel kaalutlustel oma kondiauru jõul liikuvate Hummeri maasturite pedaale, seda kõike totalitaristliku arhitektuurikeelega tseremoniaalses…
-
I
Režissöör Payne on oma filmides ikka seganud draamat ja komöödiat, parimates neist („Schmidti teekond”, „Külili”) lõikuvad ehedalt väikese inimese lootused ja kaotused tajutud tõelusega. Maailm on korraga nii määratud kui määramatu, ahistav, aga siiski võimalustega, tihedalt läbi pikitud absurdsete situatsioonidega. Payne’i absurd on veiklev, kohati välgatab siin melanhooliat. Kriis, millesse tegelased jõuavad, on traagiline, avaldub karakterite kohanematuse ja ebakindluse kaudu aga pealispinnal koomiliselt. Väikese inimese maailmaga…
-
Ilmasõjajärgsete aastate tähtsamad filmikompaniid olid 1941. aastal Rio de Janeiros asutatud Atlântida Cinematográfica ja 1949. aastal São Paulos rajatud Cinematográfica Vera Cruz. Vera Cruz läks pankrotti varsti pärast Lima Barreto (1906–1982) seiklusdraama „Brigant” („O Cangaceiro”, 1953) võitu Cannes’is. Veelgi suurem edu saatis Marcel Camus’ Rio de Janeiro karnevali keskel toimuvat romantikasugemetega kurbmängu „Must Orfeus” (1959), mis pälvis Kuldse Palmioksa Cannes’is, parima võõrkeelse filmi Oscari ja Kuldgloobuse.…
-
Lihtsalt: Dean kohtab Cindyt. Armub. Nad ei ole tuttavad, mees hakkab otsima võimalust kohtumiseks, vanurite hooldekodu kaudu saab see võimalikuks. Cindyl on oma kutt olemas, üsna jobu mees, nii et Dean mõjub tema kõrval nagu päiksekiir sombusel päeval. Igatahes on Cindy võlutud. Paraku lõpeb võlumine sellega, et noor naine jääb rasedaks ega tea, kumb mees on isa. Asi võtab õnneliku pöörde ja Cindy abiellub armastava Deaniga.…
-
Filmi keskne tegelane Joseph (Peter Mullen) on üksikuks jäänud keskealine töötu mees. Viha, hirm ja lootusetus on see soust, milles ta podiseb. Need tunded käivad nii ta enda kui ka kogu ümbruse kohta. Ühel eriti depressiivsel hetkel põgeneb ta kohalikku kaltsukasse, kus askeldab tundlik ja abivalmis Hannah.
Hiilgava rolli teeb Hannah’ osas üllatusnäitleja Olivia Colman, kes küll brittidele tuttav mitmetest kohalikest komöödiasarjadest, aga laiale maailmale siiski uustulnukas.…
-
Tšiili režissööri Dominga Sotomayor Castillo debüütmängufilm „Teisipäevast pühapäevani” on teekonnafilm, kuid pole teps mitte lõbus retk argirutiinist punuma pistmiseks, vaid tasakaalukalt kulgev sõit ühe perekonna ilmselt viimaseks jäävaks koosolemisest. Lugu esitatakse läbi kümneaastase Lucia (Santi Ahumada) ja tema venna Manueli (Emilano Freifeld) silmade, just nimelt silmade, kuna vanemate vahel aset leidvad vestlused ja vaidlused on antud edasi selliselt distantsilt ning olukordadest (nii vaatab kaamerasilm läbi auto…
