$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: vertical
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

$menuu_nimi: Ulemine_paremal
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Mehed ja naised. Liiga hea, et olla tõsi

Margit Adorf
Vaatamisi 53
2 minutit

Mehed ja naised. Liiga hea, et olla tõsi

Peategelased jooksevad oma eluga rappa, vajuvad vaikselt ära, närtsivad liigsest armastusest.

Mängufilm „Kurb valentinipäev” („Blue Valentine”, USA 2010, 112 min), režissöör ja stsenarist Derek Cianfrance, stsenarist Joey Curtis. Osades Michelle Williams, Ryan Gosling, John Doman jt. Linastub kinos Sõprus.

Homsest hakkab kinos Sõprus jooksma „Kurb valentinipäev” ja see film ongi väga kurb. Mitte nukker teostuse mõttes, oo ei – kogu piin ja ängistus on meisterlikult edasi antud. Ma ei soovita seda filmi vaatama minna armunud paaridel, kindlasti pole see film niisugune, mida südamesõbraga vaadata valentinipäeval. Linateost võiksid vaatama minna mehed ja naised, olgu siis elu ja armastuse käest kõrvetada saanud või mitte, peaasi, et süda on omal kohal. Südametuil ei ole selle filmi juures asja, ei nemad seda mõista ega lähe ekraanil lahti harutatav kooselu agoonia neile korda.

Arvan, et võin julgelt öelda: see on lakooniline film. Näitlejaid on vähe, linaloo jaoks rohkem eriti polegi vaja kui kaks: peaosades on Michelle Williams (Cindy) ja Ryan Gosling (Dean). See on õigupoolest nõretav armastuslugu, milles üks osapool pulbitseb algusest lõpuni ülevoolavast armastusest, teine aga võtab kõike algusest alates otsekui paratamatust, kuigi esialgu on armastuseotsija lähenemiskatsed talle ka meeltmööda. See pole mingi traagiline Romeo ja Julia lugu, see pole ka kahepoolse tohutu kire kustumise lugu – põrkuvad eluga leppimine ja ideaalid. Pole teemaks, et kõik mehed on sead või naised maod, on üsna flanelline-argine lugu igatsusest, millest roomab välja äng ning on lugu kaht sorti armastusest, mida kokku lappides klappi ei tule.

Lihtsalt: Dean kohtab Cindyt. Armub. Nad ei ole tuttavad, mees hakkab otsima võimalust kohtumiseks, vanurite hooldekodu kaudu saab see võimalikuks. Cindyl on oma kutt olemas, üsna jobu mees, nii et Dean mõjub tema kõrval nagu päiksekiir sombusel päeval. Igatahes on Cindy võlutud. Paraku lõpeb võlumine sellega, et noor naine jääb rasedaks ega tea, kumb mees on isa. Asi võtab õnneliku pöörde ja Cindy abiellub armastava Deaniga. Siit alates lõpeb sissejuhatus ja algab nüansirohke argielu, abielu karilejooksmine. Naine on teinud ratsionaalse valiku, see öeldakse ka filmis otsesõnu välja: „Kui mees abiellub, siis tahab ta seda teha ühe tüdrukuga, sellepärast et on lõpuks kohanud tüdrukut. Ta oleks täielik idioot, kui temaga ei abielluks. Aga tundub, et tüdruk langetab abieluotsuse lihtsalt selle järgi, missugune on parim väljavaade … Hea töökoht … Ta ootab terve elu Printsi Valgel Hobusel, kuid valib lõpuks lihtsalt selle, kellel on hea töökoht ja kes ei lase jalga.” Nii juhtub „Kurvas valentinipäevas”. Cindy abiellub nunnu poisiga, kuid tunneb end juba algusest alates süüdi, naine näib kannatavat kroonilise depressiooni käes, mees poeb nahast välja, püüab taevast alla tuua kuu ja tähed või vähemalt nii palju, kui on tema võimuses, kuid naine ei ole rahul. Mees on tema jaoks liiga romantiline, liiga maast lahti, polegi õieti mingi mees, vaid on mingi roosa udu ning naine arvab, et niimoodi ei saa ju elu võtta. Kuhu jääb kahe jalaga maa peal olemine? Lisaks ei suuda ta mõista, mida mees temas näeb ja tahab …

Tundub, et elu võiks olla liiga hea, et olla tõsi ja see hirm nöörib hinge ning lämmatab lõpuks armastuse. Mõlemad on omamoodi üksi, sest nad armastavad eri lainel. Näitlejad esitavad oma armastajarolle nii filigraanselt, et kinolinal nähtu jääb veel kauaks hinge kriipima. Kõike toetab suurepärane helikujundus ning märkimisväärselt hea ja üdini stiilipuhas tonaalsus, kunstnikutöö, valgustus. Stsenaarium on lihtne ja rusuv, kõik on sedavõrd ehe, et kohati tekib tahtmine niisugune film üldse ära keelata või vahepeal käima panna minuti jagu mingit toredat roosamannat, et mitte lasta publikul hakata ängistusest lämbuma. Filmis jooksevad peategelased oma eluga rappa, vajuvad vaikselt ära, närtsivad liigsest armastusest, kus pluss ja miinus teevad kokku ümmarguse nulli. Ei saa ikka panna kokku romantikut ja realisti, fanaatikut ja leplikku, õnnelikku ja õnnetut. Õigupoolest püüab naine mehele selgeks teha, et ei vääri teda, mees võiks ja peaks tegema midagi hoopis muud, kui olema transamees, ta võiks olla kunstnik või muusik või … Midagi enamat igatahes. Seda arvab naine. Ja ta ei usu, et mees on niisamagi õnnelik. Sest tema ei ole niisama õnnelik, temagi võiks ju olla midagi hoopis muud, kas arst või jurist või kirjanik või … Igatahes, midagi hoopis muud, midagi hoopis muud!

Jah, „Kurb valentinipäev” on film igatsusest, armastusest ja sellest, kuidas leplik on õnnetu, sest ei suuda leppida. Õnn on kärbitud õnnetu enese poolt. Kui mõne filmi kohta saab öelda „hingemattev”, siis „Kurb valentinipäev” on kindlasti üks neist.

Sirp