
Mängufilmi „Aurora“ võib vabalt kaasata ülikooli ainetesse, kus käsitletakse religiooni kujutamist populaarkultuuris.

Albert Serra: „„Üksilduse pärastlõunad“ näitab härjavõitluse kunstipärast külge. Mulle meeldib härjavõitlus, sest see on rituaal, asi iseeneses.“

„Nosferatu“ filmikeel võib jääda vastikult steriilseks eksperimendi otsijale, kuid tema hoog on sama suur ja peatumatu kui õuduste toa kriuksuval kaarikul.

Orgaanilised näitlejatööd ja eluline armukolmnurk teevad „Aurorast“ igati vaadatava filmi. Klišeelikuks jääb erapooletu religioonikäsitlus, mis väliste tunnustega mängimisest sügavamale ei tungi.

Ehkki „Tüdruk nõelaga“ on stsenaariumi ja väljanägemise poolest ajalooline draama, on see pandud teadlikult tänapäevaga resoneerima.

Matīss Kaža: „Enam pole põhjust Prantsusmaale või Saksamaale alt üles vaadata. Neid tasub võtta võrdsete partneritena, leida koostöövõimalusi ja jõuda nii laiema publikuni.“

Ülo Pikkov: „Tehisintellekti tulekuga peab filmikunst elus püsimiseks palju rohkem lähtuma autoripositsioonist, olema isiklikum.“

Praegune maailmatootmise vorm ei erista enam ruume või aegu, vaid taandab ja segab kõik mingiks massiks.

Läti edukamaid filmilavastajaid Juris Kursietis, kelle „Suursugused“ jõuab üksikute seanssidega kinolevisse, räägib Baltimaadelt maailma filmikaardile murdmisest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.