$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

„Armastus, valed, veri“ pole ainult järjekordne võimestav uustöötlus neo noir’i žanris – režissööril on ka omajagu nihilistlikku kõrvalpilku vaadata, kuidas tema kaks kangelannat kuristiku poole kihutavad.

LGBT+ filmifestival „Festheart“ on saanud läbi aastate tähelepanu mitme rünnaku sihtmärgina, kuid väärib märkamist ennekõike tugeva programmi eest.

Teresa Vieira: „Ida-Euroopa filme on festivalidel üha rohkem, sest need on järjest paremad, aga oluline on ka inimestega suhelda, toimuvaga kursis olla.“

Idee sellest, et ka rikkad nutavad, ammendab end kiirelt, aga ehk tuleb mõelda „Marcello miost“ hoopis kui Marcello Mastroianni portreefilmist?

„Emalõvi“ on südamega tehtud film ajatul teemal, aga pealkiri eksitab, sest emalõvi üleelulist vaprust siin filmis ei näe.

Bluri kõrgajast on valminud ja saaks teha veel mitu raju dokumentaali, ent „Blur. Lõpuni välja“ vaatleb hoopis kätte jõudnud aega, mil tuleb armsaks saanust lahti lasta.

Tundmatus annab „Mina, kaptenile“ huvitava lisakvaliteedi. Võõrapärasus muudab kujutatu müütiliseks, millele aitab kaasa ka erakordselt kaunis kaameratöö ning vägagi paslik Aafrika rütme kasutav helitaust.

Kunstilise tervikuna ajab Taani ulmedraama „Igavesti“ endale seatud lati maha, kuid väärib tähelepanu ambitsioonikuse tõttu rääkida ühtaegu inimlikust armastusest ja globaalsetest keskkonnamuutustest.


Omaette teosena on filmile „Sülita mulle näkku“ keeruline praegu alla kirjutada, kuid Vainokivi käekirja ja stiili austajatele on sel kindlasti oma väärtus olemas.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.