-
Erandlikkus, erilisus ei saa loomingu puhul olla muud kui kiiduväärt ning Andersoni ongi siinmail pea üksnes hea sõnaga meeles peetud. Pole siin mingit snoobe ja pleebsi koondavat Andersoni-põlgust, mille vastu omal ajal astus Rain Tolk.1 Pigem paistab Anderson olevat seda sorti eesti rahva lemmik nagu Andrus Kivirähk – kui just mitte laiade hulkade, siis vähemalt kirjaoskajate seas.
Autorifilmi üldiselt üsna mõõduka populaarsuse taustal on Anderson lausa…
-
Lugusid võib jutustada mitut moodi. Teen ettevaatlikult ühe vastanduse: on inimesi, kelle arvates peaks iga lugu tegelema kui tahes kaudselt millegagi, mis puutub nii-öelda päris ellu. Narratiivid peavad meid puudutama ja seda saavad nad teha vaid siis, kui inimene leiab nendega mingi ühisosa. Nõnda toimivaid häid lugusid on jutustatud lugematu hulk ning jutustatakse kahtlemata ka edaspidi. Kui seda teha hästi, on tulemus tõepoolest ülev ning võib…
-
Nädalapikkuse suhte tõttu hämaravõitu poiss-sõbraga satub Ameerika peotüdruk Lucy (Scarlett Johansson) valel ajal valesse kohta ja leiab end Taipei maffia narkomuula rollist. Ta tabatakse ja karmi kohtlemise käigus hakkab tema kõhus lekkima sinna õmmeldud kott keelatud aine CPH4ga. Narkootikum imendub verre ja juhtub midagi ennenägematut: aine suurendab tema füüsilisi ja vaimseid võimeid sedavõrd, et Lucy suudab ühtäkki kontrollida 100% oma ajumahust, muutudes täielikuks üliinimeseks. Suure võimuga…
-
Baltimaades peaaegu puudub sotsiaalkriitiline filmikunst. Ei räägita korruptsioonist, vaesusest, immigratsioonist . . . . Euroopas tehakse seda omakorda aga tihti väga projektipõhiselt ja mehaaniliselt. Balti filmikunst tundub pigem tegelevat psühholoogiliste probleemidega.
Nõustun täielikult. On trendikas leida olulisi teemasid, võtta selle eest mõnest fondist kergelt raha ja teha film valmis. Impulss filmi tegemiseks peaks tulema ikkagi seest, mitte väljast. Ma vihkan sellist loogilist ja lihtsat rahastust arvestavat filmitegemist.
Psühholoogilisus on…
-
Kas „Õppetunnis” aset leidev armuafäär keskkooliõpilase ja õpetaja vahel põhineb su isiklikel kogemustel?
Ei, aga tõsielusündmustel küll. Ausalt öelda tean Lätis päris paljusid juhtumeid, kus õpetaja ja õpilane teineteisesse armuvad. „Õppetund” räägib pigem sellest, mis juhtub siis, kui keegi endale liiga lähedale lasta.
Algselt hakkasime koos operaator Aleksandrs Grebnevsiga tegema dokki, mis oleks meeleolult „Perekonnainstinkti” karmi, vaese ja vägivallarohke maailma vastand. Mõttena jäi sõelale ühe Riia keskkooliklassi…
-
Meie pakkusime välja, et festival võiks ise olla valija. Meie idee oli ka see, et žüriisse võiks näiteks kuuluda ka üks tudeng. See sai pärast ka teoks, kui Wim Wenders sai 1996. aastal Euroopa filmiakadeemia presidendiks. Algul olid nad kõigega nõus, sest nad kartsid, et järgmisel aastal juhtub jälle mingi jama. Prantsuse režissöör Jean-Gabriel Albicocco sai äkki kutse lõunale Cannes’i filmifestivali direktorilt Robert Favre le Bret’lt…
-
Loomingu kõrvalt uue ajastu guruna tegutseva tšiili-prantsuse iseäraku Alejandro Jodorowski zen-budismi taustaga maailmavaate seisukohalt on vahe oluline: reaalsus pole mitte konkreetne objekt, mille või kellega suhestuda, vaid püsitu ja pidevas muutumises nagu tants. Nii et korrektne tõlge on „Reaalsuse tants”.
„Igaühel on oma kujutluspilt reaalsusest,” ütleb tänavu 85aastaseks saanud avangardist. „See on pilt, mitte reaalsus. Me kõik oleme hullud, igal oma versioon reaalsusest.”1 Sürrealistina on Jodorowsky…
-
Intervjuu filmi „Parandusklass” režissööri Ivan Tverdovskiga.
Teie film „Parandusklass” („Класс коррекций”) võitis Venemaa kõige olulisemal kohalike filmide festivalil „Kinotavr” parima debüüdi auhinna ja Karlovy Varys võistlusprogrammis „East of the West” peaauhinna. Kas on märgata erinevust Vene meedia ja rahvusvahelise meedia vastuvõtu vahel? Kas seda filmi mõistetakse ühtemoodi kõikjal või nähakse rahvusvahelisel tasandil filmis karmimat Venemaa olustiku kriitikat?
Ivan Tverdovski: Ajakirjanduse reageering on muidugi erinev. Meie peame väga tähtsaks…
-
Vanameister Roman Polanski uudisteos „Veenus karusnahas” on nagu minimalismi õppefilm. Kaks näitlejat, üks võttekoht, sündmustik toimumas reaalajas. Ka lähtepunkt on lihtne: üks pealetükkiv poole kohaga „näitlejanna” ilmub pärast tööpäeva teatrisaali ja nõuab lavastajalt, et too teda uue tüki peaosas katsetaks. Lavastaja tõrgub, ent naise kangekaelsus sunnib meest lõpuks murduma ning, asudes ise vastu mängima, mässib ta ennast järjest rohkem sisse näidendi allhoovustesse ja lavapartneri salapärasse. Kõlab…
-
Jacques Demy 1964. aastal valminud „Cherbourgi vihmavarjud” on ilmselt sümboolseim valik Tartu armastusfilmide festivalile „TaRTUff”. Ühelt poolt sellepärast, et tegemist on armastusfilmide kullafondi kuuluva linatööga, teisalt seetõttu, et ka Raekoja platsi purskkaevu ilmestav skulptuur „Suudlevad tudengid” (Mati Karmin ja Tiit Trummal, 1998) kannab samasugust ajastuülest, võib-olla isegi naiivselt mõjuvat sõnumit, usku igikestvasse suhtesse nagu Genevieve ja Guy oma Cherbourgi armuloo alguses. Tõsi, „Suudlevad tudengid” on hoopis…
