Margus Kasterpalu on „Vereliini“ lavastanud varemgi, Olustvere mõisa küünis kümme aastat tagasi (Ugala teatri suvelavastus). Toona mängisid isa ja poega vastavalt Meelis Rämmeld ja Rait Õunapuu. Uus lavastus on vaiksem, väiksem, täpsem ja kompaktsem. Kui kümne aasta eest mängis isa Rice’i Peeter Jürgens ning muusikalise poole kujundas Ain Agan, siis nüüd mängib Jaak Lutsoja akordioni ja kehastab ka isa Rice’i. Heli on peene sõnaga öeldes diegeetiline, tuleb tegevuse seest ning kogu lavastus käib klõpsti kokku ja lahti nagu mängutoos.

Muusika. Vähe on maailmas neid asju, mida ma sallin veel vähem kui lõõtsamuusikat, aga Lutsoja nagu ei mängigi akordioni, ta võlub pillist välja terve orkestri, mõned linnud-loomad juurdegi. Lavastuse lõpus leiab Pääru Oja tegelane Thomas endast uuesti üles elu jooksul hangunud kire ja mängib kitarri. Olen kunagi Oja kuulnud koos Indrek Kruusimaaga musitseerimas, aga nii lähedalt pole ma teda kitarri mängimas näinud.

On oma võlu selleski, kui ei mängi mitte Oja, vaid ühekäeline tegelane Thomas, kes lavastuse alul pilli kätte võtab – ja loobub. Et siis lõpus mängida esmalt hammastega, siis ühe käega ja lõpuks mitte ainult kahe käe, vaid kogu hingega. Andekat muusikut tahaks alati veel lähemalt vaadata, tahaks kohe nina keelte juurde pista ning uurida, kuidas ikkagi täpselt ta selle vibrato’ga mu seest välja kakub tunded, mille ise olin ammu unustanud.

Lugu. Mark Doherty „Vereliin“ („Trad“) on lihtsa narratiiviga lugu. Isa näägutab saja-aastast poega, et tollega perekond lõpeb, pojale meenub, et tal võib-olla ikkagi on poeg, ning koos minnakse suguvõsa viimast liiget otsima. Isal pole ühte jalga, pojal ühte kätt ning väga kiiresti nad ei liigu. Esmalt surnuaiale, kus vanamutt Sal nad isa Rice’i juurde juhatab („kellel on kõik ristirahvas raamatus kirjas“). Isa Rice’i abil selgitataksegi välja, et pojal on poeg, samuti Thomas, ja isa saab rahus surra.

Ega palju ei juhtu ja juhtumiste ootuses pole seda tükki väga mõtet vaadata ka. Olulisem on, mida näitlejad nii vähesega teevad. Võrreldes Olustvere lavastusega on Saueaugul kõik lähemal, kaasa arvatud näitlejate ilmed. Üks ilusamaid stseene on, milles surnuaial kerkib Sali asemele poja ema Lilly lummutis (mõlemat mängib Maria Teresa Kalmet) ja Tõnu Oja muutub järsku ainult oma pilku kasutades vähemalt sajand nooremaks. Korraks mõtlen, et näe, ilusal naisel on ainult roll valges kleidis heljuda ning ilus olla, aga tegelikult see sobib. Sobib väga hästi, sest toob esile Tõnu Oja miimika. Isa ja poeg on mõlemad nii karva kasvanud, et peamiselt pilgud ja hääl on need, millega mängida saab, aga sellest täiesti piisab. Isa ja poeg jutustavad lugusid kaugetest aegadest, manalasse varisenud legendaarsetest iirlastest, segavad teineteisele vahele, puterdavad ning mugistavad naerda ning – maitse asi, ehk – mõjuvad ehedamalt kui Rämmeld ja Õunapuu. Mõnevõrra ka loogiline, isal-pojal Tõnul ja Päärul ongi paratamatult oma ehedam dünaamika.

Lugu ja lisandus. Üheksal juhul kümnest on läbi kukkunud püüe mingi ühe repliigi põhjal luua üldistus kogu lavastuse jaoks. Saueaugu lavastuse puhul mul see kiusatus aga on, sest lisandus teksti on kontrastne ja esiletükkiv. Samas: lavastuse teemasse sobiv, tegelastega sobiv, ja ka meie aega sobiv, nii et korraks võtab nõutuks.

Teises vaatuses ütleb poeg (ma ei tsiteeri) Iirimaa kohta, et „nüüd on ju Meta ja Amazon ja Google“. See torkab kohe kõrva, sest muidu on viited n-ö tegelikule maailmale kauged ja ähmased. Räägitakse geenidest, traadita telefonidest ning Kuu peal käimisest. Sali koomiline ja stereotüüpne märkus, kuidas jaapanlased „kõike pildistavad“, on sisse jäänud, samal ajal kui tema otsesõnu rassistlik märkus „ei saa enam aru, oled Iirimaal või kuradi Nairobis, hulguvad aina ringi ja tatistavad“ on välja kärbitud. Viide ühismeedia hiidudele toob tegelased ja narratiivi konkreetselt tänapäeva; lavastaja ütleb mu pärimise peale, et lisandus oli Pääru Oja initsiatiiv.

Isa ja poja jutustatud lood tegelevad erisuguste stereotüüpidega. Nende vana-vana-vana-…-ema jõi kord ühe inglase Smedley laua alla: kolm päeva jõid ning inglane sai kärakamürgituse. Manus Calvey kere oli aga elu jooksul ära kulunud, nii et lõpuks kündis oma armastatud põldu keele otsa kinnitatud adraga. Ilmselt ei võtnud vaaremal kolme päeva, et inglane pildituks juua, ning ka Calvey oli lihtsalt üks tubli põllu­mees, aga lugude põlvest põlve ja kaaslaselt kaaslasele jutustamine on neile folkloori peale kasvatanud.

Hooti näib, et kuigi isal on vereliini edasi kandumine hingel, vaevab teda rohkem miski muu, nimelt lugude edasi­kandumine, sest pärimus on see, mis iirlasest iirlase teeb. „See on meil geenides,“ ütleb isa ja poeg nõuab talt vastust: „Misasi see pärand on, mis sulle kogu selle jõu annab? [—] Et su lapse- lapse-lapse-laps räägiks samu lugusid, mida sina praegu mulle? Ja oled kogu elu rääkinud? [—] Kas pärand tähendab seda? Et kõik seisavad valvel ja kummardavad minevikku? Et kõik järeltulijad meenutaksid Manus Calveyt samasuguse kirega kui sina? Seda ei juhtu, paps.“

Stereotüüp. Selle kõrval Meta, Google’i jt mainimine ei seostu niivõrd tehnoloogiahiidude Euroopa kontoritega Iirimaal, kuivõrd just nendesamade lugudega, mida meie praegu ja siin jutustame. Meie lood on paar kuni paarkümmend sekundit pikad ning tänane uus on homme juba unustatud vana. Lood veerevad nii kiiresti, et neile ei jõua kasvada folkloori sammal. Ja meie unustaminegi pole mitte kultuuriline protsess oma raevu- ning nostalgiahoogudega, vaid me lihtsalt unustame, sest ei jaksa teabevoos oma tähelepanu millelegi kinnistada.

Nii tekib veider olukord: ühest küljest me küll oleme üle stereotüüpidest, nagu vabale ühiskonnale kombeks, vaatame viltu, kui keegi ütleb midagi meeste, naiste, vanainimeste või võõramaalaste kohta, ärritume. Teisest küljest me ei taipa, et mis meid ärritab, see omab meie üle võimu. Isa ja poja lõõp inglaste lolluse, joodikute ja iirlaste endi üle on poliitiliselt ebakorrektne isegi Sali neegrikommentaarita, aga just seetõttu, pärandi tõttu on nad olevikust ja inimese situatsiooni absurdsusest üle.

Lihtne oleks tõmmata „Vereliini“ ja mõne Becketti näidendi vahele paralleele, aga see üks näitleja välja pakutud lausejupp muudab teksti ning lavastuse otse antiabsurdseks. Manus Calvey, kes ise endale viimse hambaga hauakivi graveeris, on Godot. Teda ei pea enam ootama, ta on 70 aastat surnud ja temast ollakse üle nalja visates, lõõpides ja tema ellu aina totakamaid vahejuhtumeid pikkides. Isa ja poeg on igas mõttes elu absurdist üle.

Oskus lõõpida. Kaisa Ling ütles roosiaia vastuvõtu kõnes, et me ei oska enam lollakat nalja teha. „Meie naljad, lood, muinasjutud … kõik see, mis muudab meid üksteisele tuttavamaks ja lähedasemaks, on kärbunud. … Me ei oska riielda, näägelda, kanu kitkuda, ja see riid … ei loo meile ühisosa, vaid tõukab meid üksteisest aina võõramaks.“ Mul on ka etendusel tunne, et me võtame elu ikka nii neetult tõsiselt. Kuulates isa ja poja lugusid, mõtlen, et pole paremat sidekude ühiskonna kooshoidmiseks kui isekeskis ka surma üle lõõpimine. Keerulisel ajal, võiks väita vastu, on naer kohatu. Keerulisel ajal tuleb olla tõsine. Aga kuhu me selle tõsidusega jõuame, kui iga kripsu-krapsu peale nagu jänesed haaviku poole silkame?

Kümne aasta tagune „Vereliin“ tuli oma aega ja sinna ta sobis. Uus „Vereliin“ toimetab meie ajas ning kõnetab meid. Kõnetaks tegelikult ka Pääru Oja teksti­lisanduseta, aga mul on hea meel, et see repliigipude sisse jäi. Kui me muidu oleme villaseviskamise ära unustanud, käime siis vähemalt teatris kuulamas ja ehk jääb midagi külgegi.