Peenike võrk ühendab hunnikut vanu Sirpe „kunstiosakonnaga“. Osakondadeks kutsun ma meie raamatukogu teema või autorite järgi jagatud raamaturiiuleid. Mille tarvis ma Sirpe kogun? Ei teagi, harjumus, igaks juhuks. Sama küsimus on ka enamiku raamatute puhul: äkki keegi veel loeb? Ruumipuuduse tõttu seisavad need kahes reas ja kui mõni raamat on valesse kohta sattunud, on selle ülesleidmine aeganõudev.

Kunsti- ja arhitektuuri-„osa­konnas“ on hulk raamatuid topelt – ostsime Madisega, kellega juba üle kolmekümne aasta raamaturiiulit jagame, kunstiinstituudi ajal palju samu teoseid. Stipipäeva paiku müüdi ERKI raamatukogus tudengitele valdavalt saksa- ja venekeelseid kunsti- ja arhitektuuriraamatuid. Professor Rein Zobel rääkis, et Euroopa arhitektuurikoolide üliõpilased käivad õpitud objekte kohapeal kaemas: Veneetsias, Pariisis, Londonis jne – meil oli suur asi, kui leidus mustvalgeid piltegi. Nüüd ei vaata neid enam keegi, internet on kirevaid kaadreid täis. Raamatutel on aga oma lood.

Esimene, mis silma jääb, on rebenenud kaanepaberiga prantsuskeelne Modigliani teoste kogumik. Ostsin selle neljanda kursuse kevadel antikvariaadist ja marssisin õnnelikuna, raamat ühes ja barankakott teises käes, Herne tänava ateljee poole, kuni Veerenni tänaval veoauto mu teekonna katkestas. Kui opilaual teadvusele tulin, oli esimene küsimus: „Kus on mu Modigliani?“ Keegi mainis barankasid, mis olid ristmikule laiali veerenud, aga raamatust polnud mingit märki. Hiljem tuli välja, et mu kaks sõbrannat olid sattunud sel ajal samasse kohta ja üks neist, klassiõde Ruth, oli „Modigliani“ üles korjanud. Olime Ruthiga kooliajal südamesõbrannad, viimases klassis läksime aga tülli, ei mäleta miks, siis korraga oli kooli lõpp ja nii jäigi. Nüüd ilmus ta, „Modigliani“ kaenlas, taas välja. Sõprus kestab siiani.

Leonhard Lapini raamatud ja raamatud Lapinist lebavad riiuli kõrval terrassi­astmel sellest ajast, kui Leo filmile režiid kirjutasin. Lugesin siis kõik tema üllitised uuesti läbi – hea, et oli riiulist võtta! Mõtlesin, et tema tekstid on nagu kahe erineva inimese kirjutatud – kohati nii robustsed, veidi piinlikud, nilbedki ja sealsamas jälle nii peenekoelised, täpsed ja surmtõsised. Eks tas oligi mitu poolust. Kohe-kohe asun riiulit korrastama ja Lapin saab oma osakonda tagasi – mõtlen nii juba … oh õudust, viis aastat!

„Kunstiosakonna“ kohal on eesti kirjanikud. See on tuttavaid ja sõpru täis – kellest on raamat kirjutatud, kes on ise kirjutanud, kõigiga meenub mingi lugu. Näiteks vaatab mulle kohe vastu teine klassiõde – Made! „Mitte ainult minu tädi Elleni“ kaanel on autor Mudlum, aga minu jaoks ikka seesama Made, kes meid Ruthiga tädi Elleni juurde külla kutsus. Jäime sinna lausa ööks, sest Ellen elas kaugel, teispool Piritat. Eelnevalt varustas Made meid hulga salapäraste eelteadmistega, nii et veidi kõhe oli, aga põnev ka. Raamat Ellenist on mõnusas vatravas stiilis, kirjutatud just nii, nagu me tol ajal omavahel jahvatasime.

„Spordiosakonnas“ on valdavalt raamatud ratsutamisest ja maadlusest. Need viimased on eranditult kõik isa kingitud, aga ma ei avanud neist ühtegi enne, kui hakkasin otsima fakte tema matusekõne tarvis. „Hallo, surijateklassi maailmameister kuuleb,“ teatas ta telefonitoru võttes, kui oli tulnud veteranide klassis maailmameistriks. Aga mis aastal? Mis kaalus? Vabamaadluses või kreeka-rooma stiilis …? Raamatutest on abi.

„Luuleosakond“ pole suur, aga mõned teosed on siin mulle väga olulised. Doris Kareva omad näiteks, kõik südamliku sissekirjutusega. Loen autorite ja kinkijate sissekirjutusi sagedamini kui raamatuid endid. Ja ma pole meie peres ainus, kes neid armastab.

„Et sa oleksid sama tugev ja vastupidav kui betoon!“, „loeb“ paariaastane tütrepoeg soravalt iga kord, kui vanaisa kingitud betooniraamatu lahti teeb.

Üks mu lemmikuid on Dorisel ja Jürgen Roostel kirjutatud kahe peale – „Elutants“. Kui Piia Ruber selle raamatu kujunduse ideed tutvustas, olin ta peale lausa loominguliselt kade: mõte markeerida elutants vana sõduritekiga, mille Ameerika sõjaväelased andsid ühele Eesti sõjapõgenikule Saksamaal külmas barakis ja millele ta oma teekonnal leitud lõngajuppidest lilli tikkis, kuni tekk lilledega kaetud sai – see oli nii lummav, lausa geniaalne!

Üks eriline raamat on „luuleosa­konnast“ öökapile kolinud – maleva­kaaslase Andres Allan Ellmanni „Öö­trükid“. Tema luuletused on paganama head, nii sünkjasmõrkjad nagu Andres Allani varalõppenud elugi. Uni ei tahtnud pärast lugemist enam tulla, aga raamatut tagasi riiulisse panna ka ei täi.

„Noorteosakonnas“ on tolmus vaod sees – „Baskerville’ide koer“ on jalutama läinud. Sõbranna laenas tütrele – see on kohustuslik kirjandus ja raamatukogud tühjaks laenutatud. Minu kooliajal oli see lõbukirjandus, kohustuslik oli ikka midagi tüütult igavat nagu Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“. „Klassikaosakonnast“, kus seisavad Remarque’i, Hemingway, Fitzgeraldi, Hesse, Camus’, Kafka, Somerset Maughami ja teiste lemmik­autorite teosed, ei olnud meil kohustuslikus nimekirjas ühtki.

Mõned raamatud on raamatukogu vanal kirjutuslaual, mis kunagi kuulus Madise onule, matemaatik Ülo Lumistele, kes selle taga oma väitekirja kirjutas. Madise isa olevat Ülolt kord küsinud, kas maailmas on veel mõni inimene, kes saab aru, millega ta tegeleb. Onu mõelnud veidi ja vastanud, et Tšehhis olnud üks mees, aga see suri ära. Nüüd pole ka Ülo enam. Mõtlen, et me „teadusosakonnas“ võiks ju üks Ülo raamat olla, mis sest, et aru ei saa, lihtsalt mälestuseks.

Üks köide siin toob alati naeratuse näole – „Maksa- ja kaksteistsõrmiku vigastused ning vedelikuteraapia veritsus­šoki ravis“, Peep Talvingu doktori­väitekiri. Olen sellest lugenud täpselt ühe lehekülje – selle, kus autor tänab oma sõpru. Käisime Peebul külas Lõuna-Aafrikas, kus ta Kaplinnas mitu aastat trauma­kirurgina töötas ja väitekirja kirjutas, ja see reis koos sõpradega läbi võrratult ilusa ja kohati ka hirmutava maa … selle oleks võinud küll üles tähendada! Õnneks on olemas pildid ja video, mille vaatamiseks pole paraku enam tehnikat.

Kõige uuemad raamatud – umbes sadakond – on korrus allpool elutoa riiulil. Iga aasta jõulude ja sünnipäevade ajal tuleb oma kümmekond juurde, vaatan aeg-ajalt sissekirjutusi, et ei läheks meelest, kes millise raamatu on kinkinud, ja püüan lugemistempot tõsta.

Madis teeb umbes paar korda aastas juttu, et annaks osa raamatuid ära, suur hulk on loetud või siis vanematekodust kaasa tulnud nõukaaja väljaanded, mis kedagi ei tõmba. No kuidas ma saadan oma raamatud lihtsalt ära? Las nad olla natuke veel siin meie riiulil. Igaks juhuks.