63aastasena on raske haiguse tõttu meie seast lahkunud kunstiteadlane ja -kriitik Heie Marie Treier, empaatiline ja hea hing, armastatud õppejõud ning alati inspireeriv ja iga auditooriumi kaasa haaranud nüüdiskunsti mõtestaja.

Heie taastas 2000. aastal almanahhi Kunst ilmumise vahepeal katkenud traditsiooni, seda hulga mahukamas ja vaevanõudvamas kvartaliajakirja formaadis. Pöördelistel 1990. aastatel plahvatuslikult intensiivistunud kunstielu ja sama kümnendi lõpul alanud ajakirjandusäri kuhtumise korrelatsioonis õnnestus tal ehitada turvaline sadam kas „liiga pikkadele“ või „liiga võõrsõnarohketele“ kunstiartiklitele, millest väidetavalt „tavalugeja aru ei saa“. Samuti leidis seal varjupaiga „liiga kole“ kaasaegne kunst, mille vastu puuduvat laiem lugejahuvi. Heie seevastu usaldas inimesi, olles ennast säästmata kolleegide, aga ka tudengite suhtes alati hooliv ja julgustav.

Heie edukas initsiatiiv osutus eeskujuks, mis tõukas 2000. aastate Eestis käima kitsama fookuse ja väiksema tiraažiga erialaajakirjade buumi. Ajakirjadeks kujundasid ennast ümber nii mõnedki varasemad mitteperioodilised kogumikud, nagu Kunstiteaduslikke Uurimusi 2003. aastal ja pisut hiljem Eesti Kunstimuuseumide Toimetised 2011. aastal. Kuid sündis ka täiesti uusi perioodikaväljaandeid à la 2002. aastast ilmuv Muusika, samal aastal asutatud fotoajakiri Cheese või 2004. aastal sündinud linnakultuuri ajakiri Sahtel. Heie toetas kõiki seesuguseid algatusi täielikult ja printsipiaalselt.

Uurijana huvitasid Heiet võrdselt nii XX sajandi modernistlikud kunstivoolud kui ka postmodernismile järgnenud XXI sajandi kunstipraktikad. Näiliselt mängleva kergusega osutas ta oma artiklites ja loengutes laiematele seostele kunstinähtuste vahel, mis tundusid seni olevat justkui müüriga eraldatud. Uskudes, et kunstiteose tõlgendamise eesmärk on ennekõike mõista uuritava nähtuse põhiolemust, pidas Heie ennast sisimas pigem hermeneutikuks. Koolitatuna Tartu ülikoolis kantiaanluse traditsioonis – klassikaline kunstiajaloolase hariduslik taust, mille vastu ta teatud mõttes eluaeg sõdis – kujunes ta 1990. aastatel juhtivaks postmodernismist ning kriitilisest teooriast lähtuvaks kaasaja analüütikuks. Heie lähtus oma arutluskäikudes alati peale konkreetse kunstiteose ka kogu teost ümbritsevast ühiskondlikust, ajaloolisest ja filosoofilisest foonist.

Talle ei meeldinud sugugi võim: mõte kunstiteadlasest kui „tõe monopoli“ valdavast ja esteetilistes (ning eetilistes) küsimustes vastuvaidlemist mitte sallivast „maitsekeisrist“ oli talle vastuvõetamatu. Tahtmatult asetas niisugune kriitikupositsioon Heie teatavale diskursiivsele tulejoonele omas ajas olulisi näitusi korraldanud kunstnike ja kuraatoritega, olukorda, millest n-ö elusana väljuda oli teinekord vaat et võimatu. Samas oli Heie üks väheseid – kui mitte ainus – siinseid kunstikriitikuid, kes analüüsitavat alati (vähemalt mingis aspektis) kiitis või vaadeldavast ainesest head leidis. Ja see oli tema teadlik meetod ja pikaajaline strateegia, mitte juhus.

„Kullatükk“ või „kuldne inimene“, keda „tahaks üle kullata“ – kui Heie kedagi austas, siis pani ta selle sära ja helenduse sõna otseses mõttes oma kõnekujunditesse. Toimetajana nimetas ta oma lemmikautoreid teinekord „kuldkirjutajateks“, seejuures aktsepteerides, et nood talle selja taga kuluaarides alati samaga ei pruukinud vastata. Heie ei olnud kiitusega kunagi kitsi – ja kui ta kedagi kiitis, siis siiralt, teades, kuivõrd haruldaselt (võiks isegi öelda: ebaeestlaslikult) mõjub see pidevalt isekeskis rivaalitsevas ja kadetsevas kunstimaailmas. Ratsionaalne oleks olnud tuntud kunstikriitikuna kiitust jagada jaokaupa, piiratud koguses justkui defitsiitset kaupa, aga Heie ei pidanud inimsuhetes ratsionaalsust alati kõige olulisemaks. Ebaõiglusele reageeris ta tavaliselt teise põse ettekeeramisega.

„Eha on nii šikk!“ kommenteeris Heie ükskord pärast Eha Komissarovi Kumus peetud ettekannet. „Ta räägib Andy Warholist nii veenvalt, nagu oleks ise kuuekümnendatel New Yorgis kõike pealt näinud.“ Ka Heie teadis Warholist palju (ta oli 2009. aastal ilmunud „Andy Warholi filosoofia (A-lt B-le ja tagasi A-le)“ eestikeelse tõlke üks autoreid) ja Kalev Mark Kostabi kaudu tundis ta eriti hästi ka 1980. aastate New Yorgi, tollase domineeriva rahvusvahelise kunstimetropoli eluolu. Selleks et aru saada meie kaasaegsest ja XX sajandi teise poole kunstist, tuleb mõista Warholi; möödunud sajandi esimene pool kuulub aga Picassole – ja seda samuti kunstituru trendide paremaks hoomamiseks.

Ka oksjonimaastiku analüüsimisel oli Heie Eestis esimeste seas – tõsi, toimetajate tungival pealekäimisel. Ise Heie ennast tagasihoidliku inimesena kuidagi upitama ei kippunud. Oleks olnud näiteks täiesti mõeldamatu, et ta nõuab oma nime värske numbri esikaanele panemist või temalt tellitud loo esimeseks tõstmist, kuigi tema erudeeritus on tähendanud enamasti automaatselt seda, et numbri põhilugu on käes ja toimetaja võib nüüd kergemalt hingata.

Quis custodiet ipsos custodes? – kes hakkab valvama valvureid? Heie pidas kahetsusväärseks, et Eestis akadeemilisel tasandil kunstiajakirjandust eraldiseisvalt ei uurita. Kunstikriitikud tegutsevad aastakümneid seega just nagu samaaegselt allpool kahte radarilainet: vähetähtsad meediauurijate jaoks ning väheolulised ka muuseumi-, galerii- ja muidu näitusekeskse kunstielu vaatepunktist. Ometigi pole olemas toimivat kunstimaailma ilma kriitikute panuseta – avalik retseptsioon meedias on valdkonnale elutähtis.

Hea on see, et Heie jõudis ära näha, kui tema asutatud kvartaliajakirjal täitus veerand sajandit katkematut ilmumist, mida pole sugugi vähe ühegi mõõdupuu järgi. Hea on ka see, et uuritakse edasi Heie lemmikteemasid, sealhulgas näiteks Karl Pärsimäe või Louis Kahni loomingut, kunstnikest õppejõudude seni uurimata pedagoogilisi meetodeid jpm. Hea on veel seegi, et Heie mõju on pehmelt öeldes mõõtmatu. XXI sajandi Eesti kunstiväljal ei ole praegu vist ühtegi kõva tegijat, kelle nimi ei oleks kvartaliajakirja veergudelt nullindatel läbi käinud kas siis analüüsitava kunstniku või kätt harjutava noore kriitiku rollis. Heie oli see inimene, kes andis neile võimaluse, uskus neisse.

Kordumatu inimene kaob lõpuks, see on paratamatus. Alles jäävad Heie kirjutatud artiklid, toimetatud trükised, tõlked, monograafiad, lugematud tunnid kunstiajaloo lektoritööd, mis kokku võetud õpikuis, üldse väga palju kunstile pühendumist ühe elu jooksul, mille üle saab olla õnnelik, rahulik ja tänulik. Aitäh kõige eest, Heie Marie Treier!