Keset tuulist sügispäeva Adamson-Ericu muuseumi sattuda on meeldiv ja rahulik. Tegelikult polegi muud võimalust kui liikuda tasakaalukalt ja aeglaselt. Ehkki jah, näitus pealkirjaga „Aegluse poliitika“ – kui seda siinkohal lubamatult kiiresti üldistada – käivitub omajagu alarmistlikust eeldusest. Meie maailm, ütlevad eksponaadid, tõmbleb liiga kiiresti ja see ei ole tervislik, ka mitte produktiivne, ei meie eneste ega ümbritseva keskkonna seisukohast. Muidugi, kõik näitusele kogunenud kunstnikud sisimas teavad, et aja objektiivse kulgemise vastu pole midagi parata. (Tõsi, lätlanna Krista Vind­berga demonstreerib juba esimeses ruumis osutiteta betoonist seina­kelli, kuid see žest oli jõuline eeskätt oma ilusas naiivsuses.) Kui millegagi võidelda, siis ikkagi vaid sellega, mis meie sisemisele ajatajule osaks on saanud.

See on vana lugu, aga sealt pärit armid on endiselt alles. Kunagi ammu võeti kapitalistliku tehnitsismi poolt üle kõik meie töised protseduurid. Siis taganesime vahelduva eduga kultuurikoodide keskele, üha privaatsemasse privaatsusse, päris isiklikesse fantaasiatesse, kuid väga erinevad autorid Freudist Baudrillardini on ikkagi täpselt üles joonistanud, kuidas me ometi lõksu sattusime. Ehk teisiti öeldes: välismaailm dikteerib meile meie sisemaailma värvid ja varjud ja muidugi tempo. Ma ise pakuksin illustreerivaks mõttetööks välja ühe Theodor Adorno hilise teksti, kus ta analüüsib nähtust „vaba aeg“ (Freizeit). Adorno oli pahur, kuna inimesed olid väidetavalt söandanud küsida ta hobide kohta. Tema vastus lähtubki sellest tõrksusest. „Vaba aeg“ pole vaba, kirjutab ta, vaid allutatud bürokraatliku kapitalismi režiimile. See surve on lausa füüsiline – tal on rütm, õieti pulss, sama halastamatu nagu industriaalajastu tehastes. Adorno kirjeldab, kuidas me selle pulsi sisemiselt omaks võtame (ehk internaliseerime) ja kuidas just seetõttu „pole vabas ajas tõeliselt vaba tahet“. Ning ta otsib vastukaaluks vaba ajatunnetust (mille tähistab sõnaga Muße) pigem minevikust – sealt, kus on võimalik aristokraatlik kokkupuude näiteks kunstiga selle ilus ja sügavuses.

Näitusel osalevate kunstnike ideaalid võivad olla ja ongi mujal, kuid nad jagavad Adornoga sama stardipositsiooni – kui eemaldada ahelad, millega me oleme kiiresti tormava maailmakorralduse külge kinnitatud, saaksime jõuda uutmoodi tajukogemusteni. Kuid probleem on ilmne ja silmatorkav nagu vabaduspüüete puhul tihti – selline ambitsioon on riskantne ja potentsiaalselt düstoopilise vindiga. Vaikus ja aeglus ja uni ja kogu seda saatev pidurdus on riivamisi ju surma kujunditega seotud.

Näituse esimeses toas on märke otsesest vastuhakust, feministlikest alatoonidest. Ma ei taha, et selline retoorika kaoks, aga ma ise lähtun millestki muust – umbusust, mis mul „aegluse poliitika“ suhtes on. Ning ma ei saanud neid mõtte­käike peast välja ka siis, kui jõudsin esimese korruse kahest näituseruumist teise ja kohtusin seal erinevate kudumitega. Mulle meeldisid neist mõned rohkem kui teised (näiteks Johanna Ulfsak oma tehnikate ja värvilahendustega reedab ausat kärsitust ja sobinuks avaramasse keskkonda). Kuid kudumid, jah – siit viib ju kultuurilooline rada antiikmüütidest pärit moirade juurde, kellest üks lõnga koob, teine seda mõõdab ja kolmas lõikega katkestab. Ehk siis veel kord: me võime ju kirjeldada ebaloomulikuna kõike seda, kuidas me aega deformeerivates rütmides vangis oleme, kuid tegelikult pole aegluse deemoni vallapäästmises midagi elementaarset ega süütut.

Eelmise kümnendi algul ilmus inglise luuletaja ja filosoofi Denise Riley kõhedust tekitav raamat „Time Lived, Without Its Flow“. Autor kirjeldab seisundeid pärast oma poja ootamatut surma. Tragöödia ise on siin üks teema ja ma tõstan selle praegu eraldi. Kuid Riley peateema on tegelikult see, kuidas aeg ei liigu edasi, kuidas miski ei muutu päevast ja nädalast teise. Leinast üle­saamise loogika peaks seisnema n-ö edasiliikumises. Aga midagi sellist ei juhtu, midagi tegelikult ei muutu. Vähe sellest – ja see on ka raamatust tajuda –, ka keel justkui ei luba tegelikult midagi öelda. Ehk siis – sa ei saa seda, mida sa tunned, vormistada looks, alustada ja lõpetada. Aeg ehk venib, siis venib välja, kuid on ometi ikka sealsamas, kus oli enne.

Just selles kontekstis ongi aeglusepoliitika narratiivid – ka selle näituse omad – mulle suures jaos ebapiisavad. Nad räägivad valdavalt kahes režiimis: üheks on progressiihalusest peale pandud tehnitsitlik ahistus, mis piirab loomulikku ja elutervet, ning teine on selle viimase vabanemine, misjärel justkui põuast pääsenuna taastub kogu maailma toitev ringkäik. See võib olla minu perversne fantaasia, aga aegluse ja vaikelu kujundeid kohates mõtlen ma tihti näiteks vanglale. Rääkimata sellest, et aeglustus iseenesest on minu jaoks masinlik protsess – justnagu on seda näiteks piduri aeglane, kuid pöördumatu vajutamine.

Näitus saab otsa keldrikorrusel ja seal kohtan ma mõningast väljakutset oma mõttemustritele. Ma olen Tõnis Jürgensi installatsioone ka varem kohanud ja ainult õige pisut liialdades tahan ma öelda, et ta teeb natuke sohki. Tema kunst räägib unest kui viimasest instantsist, mida pole justkui päriselt õnnestunud mõõta ja kaubastada. See pole tõsi – ma tean, et just praegu uurib ühe Tallinna haigla arst konkreetselt minu und puudutavaid andmeid kusagilt pilvest. Kuid Jürgensil on oma jälgitav mõttepunkt, õieti rohkemgi kui üks. Näiteks näib ta vihjavat võimalusele, et magades, silmad suletud, ei näe me midagi, kuid oleme seejuures ka ise nähtamatud, kontrolli alt väljas, omamoodi vabad. Sohk või mitte, aga me võime soovi korral kaasa mängida. Või siis teistmoodi lähenedes – magaja on keegi, kes on meile kehaliselt lähedal, otse siinsamas ja käeulatuses, aga mingis mõttes on ta vaieldamatult puudu ja eemal. Taas teoreetiliseks minnes on meie ees just see „jälg“, mida kultuuri­teoreetik Walter Benjamin on oma „Pariisi passaažides“ kirjeldanud. Magaja voodis on justkui märk sellest, et teda ennast tegelikult kohal ei ole. Meil tuleb magaja äratada ja tagasi tuua, kuid temaga vesteldes saame ikkagi väga vähe teada, kus ta päriselt oli. Jürgensi bluff – kui nii tohib öelda – ongi tema osutuses, et uni ja ärkvelolek tegelikult vaevu riivavad teineteist.

Sten Saaritsa installeering on terve lavastus ja nagu tihti juhtub, ütleb see lisaks autori kavandatud asjadele ka mõndagi muud. Tema loodud muusika, tumepehme ambient, on juurtega kindlasti 1960ndate psühhedeelilistes hingustes ning lugu, mida ta üles filmituna räägib, kerib ennast meieni just samast ajast tuttavaid teid pidi. Hulk inimesi toimetab rutiinses linnakeskkonnas – kas ühistranspordis või seda oodates – ja leiab siis enese looduses neidsamu linnast kaasa tulnud liigutusi tegemas. On teie oma asi, kuidas te Saaritsa loodud maailma mõtestamist jätkata soovite. See võib paista kellelegi naljakas ja kellelegi tõsiselt kurb. Võib minna veel kaugemalegi. Sest kui seda organiseeritud aeglustust veel pikemalt meie pilgu all hoida, võiksime juba arvama hakata, et meie kangelased pole enam selles elavate maailmas, vaid hoopis tolles teises, seal, kus uni püsib ja püsib. „Jäljest“ saaksime ka sellisel juhul rääkida. Installatsiooni saatesõnad osutavad üksindusele ja võõrandumisele ja pole selliselt suunda näidates valed. Kuid seal on ikkagi ka mõnevõrra enamat.

Oma manifesteeriva pealkirja kiuste on „Aegluse poliitika“ vaevalt valmis ennast päriselt kehtestama. See on mõttekaaslastele sihitud kõne ja nood tunnevad enese esimeste vihjete põhjal ära. Ja muidugi tohib absoluutide kallal torkida nii üksikult kui ka hulgakaupa.