Prantsusmaal võeti pea maha Muhamedi pilapilte näidanud õpetajal. See on esimene lause, tegelikult Postimehes ilmunud pealkiri, mida Google otsingu peale pakkus. Sisestasin märksõna, millega jõuda lavastuse „Härra Ibrahim ja koraani õied“ taustainfo juurde. Mäletan küll seda lugu Prantsusmaal. Õpetaja rääkis oma klassi õpilastele ajakirjandusvabadusest. Tõi näiteid selle piiridest, eri vaatenurkadest. Näitas pilapilte. Ja paar moslemist õpilast nüsisid tal selle eest pea maha.
„Härra Ibrahimi ja koraani õite“ tegevus toimub samuti suuresti Pariisis. Pead seal kellelgi maha ei võeta. Ainus hetk lavastuses, mis mõnda tõsisemat moslemit võib solvata, on see, kui Ibrahim esimest korda koraani kätte võtab. Aga koraan vedeleb põrandal. Koraani ei hoita kindlasti põrandal. Minu kõige intiimsem kontakt koraaniga oli 2017. aasta mais Kabuli vanglas. Võtsin akna kohal kuivava käterätiku ja riivasin aknalauale pandud koraani. See kukkus maha. Ehmusin, vaatasin kaasvangide poole ja tõstsin koraani tagasi aknalauale. See oli ju kogemata, lohutas mind talibist konginaaber Abdulmanan – hariduselt arst, missioonilt ja taustalt USA sõdurite tapja. Aasta eest kirjutas ta mulle, et tahaks tulla Eestisse meditsiini edasi õppima. Et paljud talibid juba õppivat Euroopas.
„Härra Ibrahim ja koraani õied“ on prantsuse kirjaniku Éric-Emmanuel Schmitti jutustus, mille ta ise ka näidendiks kirjutas. Schmitt on viljakas ja palju tõlgitud autor, tema näidendeid on Eestiski lavastatud kümmekond. 1989. aasta 4. veebruari ööl, retkel Sahara kõrbesse, tabas Schmitti tema enda sõnul müstiline kogemus: ta tundis, et Absoluut ilmutas ennast talle. Sel hetkel täitis kõiki tema mõtteid vaid üks lause: „Kõik on õigustatud.“ Ta järeldas, et vajas seda vapustust, et sooritada hüpe kirjutamise juurde. Ennast agnostikuks pidanud Schmitt pöördus lõpuks kristlusse. Nõnda kirjutatakse temast Vikipeedia eestikeelses artiklis. Mida hakata peale valgustusega vormis „Kõik on õigustatud“? Täiesti omaette küsimus. Kuidas kristlasest autor praegu Euroopas lahti rullunud islami ususõda, džihaadi näeb ja tõlgendab, oleks väga huvitav teada saada. Aga läheme leebemasse aega, millesse on pandud toimuma näidendi tegevus.
Mis näidendis juhtub? Seal on Ibrahim ja Mooses, kes ennast teises pooles ka Mohammediks nimetab. Miks, sellest hiljem. (Laval kehastavad neid Raivo E. Tamm ja Robin Täpp.) Ibrahim on usutunnistuselt sufist. Sufism on islami müstiline haru, mis panustab isiklikule jumala, tõe ja armastuse otsingule. Pärit on Ibrahim ilmselt Türgist, kuigi riiki otsesõnu ei nimetata. Terve pika elu Pariisis vürtspoodi pidanud vana mees on õnnelik, sest ei kiirusta kunagi kuhugi – on soe ja sõbralik.
Mooses on kuueteistaastane juudi poiss. Elab isaga, ema lahkus pere juurest, kui poiss oli alles väike. Armastuseta kasvanud poiss: advokaadist isa meelest ebapiisav, pidevat näägutamist kogev laps. Hakkab väikest viisi suliks kasvama see Mooses. Õpib petmist ja varastamist. Paneb isale koeratoidust tehtud söögi lauale ja saab nõnda endale raha kõrvale panna.
Satub oma kodutänaval, Sinisel tänaval elava Ibrahimiga suhtlema. Hakkab tema juures poes käima. Varastab ja maksab varastatud rahaga kinni prostituudi teenused – kuni vana mees talle raha annab, et ta enam ei varastaks. Ehmatus ja kasv Moosese olemises. Kogeb vana mehe sõbralikkust ja hoolimist. Isa jätab poisile kirja, et lahkub; sõidab Marseille’sse ja hüppab rongi alla. Ibrahim teab poisile selgitada, mis selle taga on. Holokaustis tapetud vanemad, kelle hukkumist ja enda ellujäämist isa endale andestada ei olnud suutnud.
Ibrahim lapsendab poisi. Otsustab auto osta, et viia poiss läbi Euroopa oma kodumere äärde. Ostab, sõidavad. Mooses, õigupoolest Mohammed roolis. Miks nüüd Mohammed? Vahepeal on lihane ema Moosest otsimas käinud. Mooses valetab end Mohammediks ja ütleb, et teab küll Moosest, kuid tal ei ole aimu, kus see poiss on. No ja saabki Moosesest Mohammed. Jõuavad vana ja noor mees autoga peaaegu Ibrahimi kodukohta. Ibrahim jätab Mohammedi ootele ja sõidab ise edasi. Teeb avarii, jõuab enne surma veel poisiga hüvasti jätta. Surres on vana sufi õnnelik.
Mis laval toimub? Laval on tegelasi märksa rohkem kui näitlejaid. Sirmitaguse välja valgustatud varju ja häälega on laval ka Moosese rahulolematu isa, Paradiisi tänava prostituut, politseinik, poega otsima tulnud ema. Kõik need varjuteatri rollid kannab kenasti ja isenäoliselt välja Ibrahimi näol ja näoga mängiv Raivo E. Tamm. Ema on väga suurt valu ja häbi ja igatsust kandev ema – Raivo E. Tamme hääles see kõik lavale kostmas.
Robin Täpp. Guugeldan. Sünniaasta – 1998. Sugu – mees. Pikkus – 186 cm. Jalanumber – 45. Riiete suurused – M. Juuksevärv – pruun. Silmade värv – hallikasroheline. See kõik ja palju muud selgub Eesti Näitlejate Andmebaasist. Tema laval olemise, rolliloome kohta on mul väheke ütlemist. Tegelikult on see ütlemine ka lavastaja Üllar Saaremäele sihitud. Lapsemeelsust ei pea mängima lapsikult, hüpeldes ja eksalteeritud hüüete saatel. Igas teismelises poisis on tegelikult peidus ja väljendub tohutult palju pooltoone, mida vähemasti esimese vaatuse Moosese mängimisse ei mahtunud. Lootus, ootus, valu varjundid. Neid võiks mahtuda lavakõnesse. Ja rohkem vaikust. Õigustatud vaikust. Aeglustusi, aeglust – nagu õpetab näidendis sufi Ibrahim. Ei ole teismelised nii üheplaanilised hüpiknukud.
Aga teises vaatuses, eriti selle teises pooles, hakkab seda kõike väikestviisi Robin Täpi mängu jõudma. Nii et see kõik on olemas ja ootel. Lihtsalt, kui ma ei oleks lubanud Sirbile arvustust kirjutada, oleksin pärast esimest vaatust koju läinud. Kummaliselt paljude lavastuste puhul hakkab lava elama teise vaatuse lõpupoole. Mida teha? Mängida üks eelvaatus soojenduseks esimesele vaatusele enne seda, kui eesriie vaatajate ees avaneb?
Üks põnev seik veel valgustuse saamisest. Teise vaatuse keskel läks vool ära. Kogu suurest Sakala 3 majast – ka teises tiivas asuvast kaitseministeeriumist. Veidi arupidamist publikuga, mõned väikesed iseseisvad lambid põrandale ja mäng läks toredasti lõpuni.
