Tehisaru pole kuradist, aga see meeleheitlikult kiiresti sisse tuua on. Küsimuses pole kratt ise, vaid tema ähmis sisse palumine õuest tuppa, enne kui õiged võlusõnad tema vaoshoiuks on omandatud ja pähe õpitud. Rahvajutu kratt ei küsi süüa, nõuab ainult tööd. Tehisaru, vastupidi, on erakordselt ablas. Rüüpab elektrit mehe eest ja joob Peipsi tühjaks paari sõõmuga, nii nagu härjapõlvlane Kalevipoja kapsaleemepaja. Too härjapõlvlane õiendas tulenevad vajadused vist nurga taga. Tehisarukratt aga laseb Läänemerre, nii et kalad vaaguvad. Rohkem tuuletuuslari tütre moodi, kes lootis Kalevipoja ära uputada. Kalevipoeg teadis, mida teha, meil on tehisaru võtmekoht veel ära tabada.
Jah, see vesi. Johan Wolfgang Goethe võluri õpipoisi häda oli, et luuast loodud kratt tassis liiga palju vett kohale. Tehisarukratile on nõidusõpilase käsk kogemata määranud vastupidise kõrvalvajaduse: tõmbab maa kuivaks. Isehakanud õpilasi on kaheksa miljardi jagu, kust aga võtta nõiameister, kes ütleks „Luud, see luud, mis olid, ole!“ ja jama katkestaks? Besen, Besen! Seid’s gewesen!
Kordan, hukatuslik pole tehnoloogia, vaid selle ülepeakaela arendamine: ulatuslik olme ja mõtteviisi muutus, mille tööstusrevolutsioon teostas paari sajandiga, seda kordas 1900ndate lõpu elektrooniline pööre poole sajandiga ja selles suunas liigub tehisaru aastakümnega. Eelmiste muudatuste ajal oli aega varjukülgi märgata ja kogeda, enne kui need ülemäära kuhjusid, ja neid aastakümnete jooksul mahendada. Praeguse muutuse kiiruse juures seevastu esiteks kogeme, alles tagantjärele märkame ja lõpuks mahendame üpris hilinenult.
Seega see, et aeglasemaist muutusist oivaliselt välja tulime, ei ütle midagi kiirema kohta, kus nõidusõpilased meeleheitlikult võistlevad, et teistest varem üha vägevamaid võlusõnu suust välja pudistada, ilma et oleks aega nende täpsust kontrollida. No mis sellest, kui juhisest „Seda mitte teha“ üks „mitte“ kogemata välja langeb? Peaasi et saab välja hüütud enne teisi!
Kõik eelnevad muutused tarbisid energiat ja toorainet alguses liiga palju. Aurumasinat ei saanud ulatuslikult käibele võtta enne kui tõhustus, ja sama kõige järgnevaga. Tõhustus sai hädavajalikuks, kui hakkasime oma ümbrust märgatavalt soojendama ja veevarusid mitmel pool ammendama. Edu on nähtav. Liiter bensiini viib auto mitu korda kaugemale kui 50 aasta eest. Tehisaru on järsk samm hoopis tagurpidi: hiigeltõus energia- ja veevajaduses. Möödunud aastakümne ponnistus Maa temperatuuri vaos hoida läheb tühja. Regress, mitte progress. Enneolematu olukord, võrreldes tehnoloogia kogu senise mustriga! Millest see tuleb?
Üritatakse tehnoloogiat massjuurutada liiga vara, juba selle algses arengujärgus. Tavalises järjestuses oli uue tehnoloogia levi piiratud kuni tootmise tõhusus tõusis. Massiliselt läks käiku hiljem. Praegu katsutakse sellest järgust üle hüpata. See on ohtlik. Meenub Vene bolševike katse olla Karl Marxist targem ja siirduda feodalismist sotsialismi kapitalismi vahele jättes. (Ega Marxki märki tabanud, aga ikkagi …) Eelmiste tehnoloogiate eeskujul võib oodata, et 20 aasta pärast on tehisaru kümme või sada korda odavam. Seda eeldusel, et praegune kiinijooks vahepeal inimkonda tooraine ja energia pankrotti ei vii ega ära küpseta kaasuvas maa ja mere üleskütmises.
Seisame lävel. Soomes rajatav tehisaru keskus kergitab Eestis elektri hinda. Seda ei vaidlusta keegi. Seda leevendab küll uue elektrivõimsuse rajamine. Lihtne lahendus. Kas see teostub pelgalt taastuvenergia varal? Usu jõuluvana. Soome keskus tuleb ainult maa ja mere veel kiirema üleskütmise hinnaga. Põnev on mõelda, et Eestisse võiks tulla kah tehisaru keskus. Ikka esirinnas! Kelle elektri hinda too hakkab tõstma? Kelle joogivee ära joob? Sellise keskuse võimaluse üle oleks parem üldse mitte arutama hakata, enne kui Soome oma on käiku läinud ja on näha, mitu järve ta tühjaks joob. On ju varemgi nii juhtunud, et enne öeldakse „Mis te muretsete, midagi pole veel otsustatud“ ja järgmise hingetõmbega „Mis te enam arutate, kõik on juba otsustatud“.
Niipalju siis liigahnest kratist, kes siiski endale ise sihte ei sea ja kelle eest kõigi krattide pärisperemehele kolm tilka peab andma. Mureks on kõigest see, kui palju ta joob. Kui aga küllalt kiiresti tormame, loome hoopis krattide peremehe enda, sellise, kes ise endale sihte seab, meie kõrval või meie asemel, pigem küll lausa meie endi sees. Juba kardavad Ameerikas seda kratiloojate kuningad ise. Kuratlik on, et nad ometigi ei raatsi Hiinast maha jääda. Hiina jookseb kuristiku poole, aga meie peame ikka ees püsima!
Mida saab Eestis teha? Rakendada ka kehvema tasemega tehisaru võimalikult aeglaselt, kuigi jääme naabrist justkui maha. Ja takistada keskuste rajamist Eestis.
Võib muidugi naeratada ja öelda, et kui tehisaru liiale läheb, tõmbame tal pistiku seinast välja ja tehisaru on kutu. Tegelikult oleme selleks ajaks tehisaruga sedavõrd kokku kasvanud, et meist on saanud Siiami kaksikud. Juhet seinast tõmmata tähendaks enesetappu. Endale Siiami kaksik soetada pole tark tegu. Enne kui ütled, et see on seinale maalitud tont, tõmba nädalaks välja oma arvuti ja kõigi laadijate pistikud! Kui seda ei suuda, siis on tont juba platsis.
Aeglasemalt, aeglasemalt, aeglasemalt.
