Uus maja on valmis. Tänavad on asfalteeritud, tehnovõrgud rajatud, maja ümbritsevat krunti katab värske muru ning kodusisustuses on kõik uus ja värske. Aknast paistavad naabermajad, võib-olla ka nooruke hekk ja taevas – endasse haarav avarus. Kõik elamiseks vajalik on justkui olemas. Aga kas ka heaks elamiseks?

Uus kodu võib olla ilus ja mugav, kuid sellest hoolimata koondub elu suuresti nelja seina vahele. Lagedal krundil pole veel puude ja põõsaste varju ega privaatsust: suvepäike kõrvetab, tuul räsib ning õues ollakse pidevalt naabrite vaateväljas. Aed on küll olemas, kuid ei pruugi pakkuda sellist õueruumi, kus tahaks pikemalt aega veeta.

Terviklik elukeskkond ei ole seega maja valmimise hetkeks veel valmis. Elukeskkond on kui elusorganism – see vajab kasvamiseks aega.

Just see arengutempo iseloomustab paljusid pärast 2000. aastat endistele põllumajandusmaadele rajatud elamupiirkondi. Uurisin eraaedade haljastust Rae, Harku ja Kose valla põlluarendustes. Analüüsisin nii planeerimis- ja ehitusdokumente kui ka elukeskkonda ennast ning viisin põlluarenduste elanike seas läbi küsitluse. Mind huvitas eelkõige, miks detailplaneeringutes ette nähtud haljastus ei pruugi kavandatud kujul realiseeruda ning kuidas mõjutab elaniku igapäevast ruumikogemust.

Põlluarenduses on eraaed erilise tähendusega. Väljakujunenud asumis toetavad inimese looduskogemust vanad puud ja põõsad, alleed, pargid, lille­peenrad – aastakümnetega kujunenud rohekeskkond. Põllule rajatud elamualal see aga puudub, kuid just eraaiad moodustavad põlluarenduses valdava osa piirkonna rohelisest keskkonnast. Ühe inimese otsus istutada või mitte istutada puu on isiklik, kuid sadade selliste otsuste summa kujundab terve asumi ilmet, mikrokliimat ja elurikkust.

Muru ja elupuuhekk. Küsitluse tulemused, millele vastasid 395 elanikku, joonistasid välja üsna äratuntava aia. Ligikaudu kahel kolmandikul vastanutest moodustas niidetav muru 61–100 protsenti aia pinnast. Samal ajal puudusid umbes 77 protsendil vastajatest aias üle kümne meetri kõrgused puud ning 42 protsendil ei olnud ühtegi üle kolme meetri kõrgust puud. Põõsaste puhul oli pilt mitmekesisem: ligikaudu veerandil vastanutest ei olnud neid üldse, samas kui enam kui kolmandikul kasvas aias üle seitsme põõsa.

Hoopis teistsugune oli pilt hekkidega. Hekk oli umbes 89 protsendil vastanutest ning paljudel väga pikalt: 37 protsendil vastanutest oli üle 50 meetri ja 34 protsendil 21–50 meetrit. Hekkide rohkus ja pikkus annavad aimu elanike vajadusest muuta lage krunt privaatsemaks ja piiritletumaks ning otsida kaitset ilmastiku eest. Hekk pakub nende vajaduste rahuldamiseks kiiret võimalust, kuid kümnetel kõrvuti paiknevatel kruntidel sama lahenduse kordumine muudab haljastuse paratamatult ühetaoliseks.

Küsitluse tulemused kinnitavad heki praktilist rolli. Hekkide olemasolu on seotud privaatsusega, mitte looduskeskkonna tugevama tajutud mõju ega meeldivama koduaknavaatega. See ei tähenda, et elanikud peaksid hekki ebameeldivaks, vaid et uuringus ei ilmnenud heki sellist positiivset seost keskkonnakogemusega nagu puude ja põõsaste puhul. Hekk näib seega toimivat põlluarenduse aias ennekõike ruumilise piirina.

Muru, hekk, põõsas ja suur puu ei ole aga elukeskkonnas samaväärsed. Nad täidavad erinevaid ülesandeid ning alles nende kombineerimisel tekib mitmekihiline haljastus. See erinevus on planeerimise seisukohalt oluline. Planeering kirjutab ette haljastatud pinna protsendid, kuid tegelikkuses võib nõue olla täidetud muruväljaga. Paberil on haljastust piisavalt, kuid protsent ei ütle midagi selle kohta, kas krundil kasvavad puud ja põõsad, kas need pakuvad suvel varju, milline on elurikkus või kuidas haljastus ruumi liigendab. Haljastuse pindala näitab hulka, kuid mitte tingimata kvaliteeti.

Koduaknavaade ei ole tühine detail.Inimese jaoks on oluline küsimus, kuidas on ühes või teises keskkonnas elada. Üks kõige igapäevasemaid kokkupuutepunkte ümbritseva ruumiga on kodu­aknast avanev vaade – see on olemas hommikul kardinaid avades, köögis süüa tehes või elutoas istudes.

Küsitluse tulemused näitasid, et inimesed nägid aknast sageli lisaks oma aiale ka naabermaju, naabrite aedu ja tänavat. Oma aia, puude ja põõsaste nägemine seostus meeldivama vaatega, seevastu naabermajade ja -aedade domineerimine vaateväljas seostus vähem meeldiva ruumikogemusega. Tulemused osutavad, et rohelus aitab muuta igapäevase vaate meeldivamaks, samal ajal kui ehitatud keskkonna visuaalne domineerimine võib elukeskkonna tajutud kvaliteeti vähendada.

Aknast avaneva vaate tähendus ei piirdu seejuures esteetikaga. Biofiilia hüpoteesi kohaselt on inimesel kaasasündinud vajadus olla loodusega ühenduses, kuna see side on kujunenud evolutsioonilise arengu käigus ning toetab vaimset ja füüsilist tasakaalu. Sellest vaatenurgast ei ole aknast nähtav rohelus pelgalt esteetiline taust, vaid osa igapäevasest kontaktist loodusega. Meeldivam vaade on tugevalt seotud positiivse looduskeskkonna mõjuga. Haljastuse mõju inimesele ei sõltu ainult sellest, kui palju rohelist krundil on, vaid sellest, millise keskkonna see loob. Rohelus võib olla küll füüsiliselt olemas, kuid selle mõju sõltub struktuurist, paiknemisest ja sellest, kuidas seda igapäevaelus kogetakse.

Sama ilmnes haljastuse praktiliste mõjude puhul. Suvise kuumuse leevendamine oli seotud põõsaste ja suurte puudega, õues viibimise mugavus eelkõige põõsastega ning privaatsus põõsaste ja hekkidega. Elukeskkonna kvaliteedi seisukohalt ei ole oluline ainult haljastuse rohkus, vaid ka see, milline see haljastus on ja mis ülesandeid täidab.

Aed on eluruum. Põlluarendustes kasutatakse aeda palju. Kõige sagedamini ollakse aias puhkamiseks ja perega aja veetmiseks. Regulaarselt tehakse aiatöid, grillitakse, kasvatatakse aiasaadusi ning tegeletakse aktiivsemate tegevustega, nagu ehitustööd ja mängud. See tähendab, et aed ei ole maja dekoratiivne ümbrus, vaid oluline osa igapäevasest eluruumist.

Aeg, mil ilm soosib pikemat aias viibimist, on Eestis suhteliselt lühike ning võib just seetõttu olla eriti väärtuslik. Pärast pikka talve kasutatakse esimesi sooje kevadpäevi ja valgeid suveõhtuid võimalikult palju õues olemiseks. Seetõttu võib ka lage ja alles kujunev aed olla aktiivses kasutuses – mitte tingimata sellepärast, et see on kvaliteetne õueruum, vaid sellepärast, et soov ja vajadus lühikesest õuehooajast maksimum võtta võib olla suur.

Aia aktiivne kasutamine ei tähenda veel, et see pakuks kõiki rohelise keskkonna hüvesid: puudu võivad jääda vari, privaatsus, ruumiline mitmekesisus ja vahetu looduskogemus. Nii võib aed olla kasutatav, kuid selle potentsiaal lõõgastumist ja taastumist toetava keskkonnana jääb puudulikuks.

Uurimuse ühe huvitava tulemusena selgus, et rohkem haljastust ei tähendanud automaatselt tugevamaid naabrussuhteid. Naabritega läbikäimise seisukohalt osutus olulisemaks see, kas aeda kasutatakse. Kui inimesed viibivad õues, tekivad juhuslikud kohtumised ja korduvad kontaktid. Haljastus võib seda kaudselt toetada, muuta aia mugavamaks ja meeldivamaks paigaks, kus soovitakse rohkem aega veeta.

Haljastusel on kahetine roll. Hekk võib pakkuda vajalikku privaatsust, kuid väga suletud piir hoopis vähendada naabrite visuaalset kontakti. Hea elukeskkond ei tähenda seega maksimaalset avatust ega eraldatust, vaid tasakaalu –võimalust olla oma aias privaatselt ja mugavalt, olles siiski kontaktis ümbritsevaga.

Miks planeeritud puud ei kasva? Üld- ja detailplaneeringute ning ehitusprojektide analüüs näitas, et haljastust käsitletakse sageli üldise ja kvantitatiivse tingimusena. Nõutakse haljastuse osakaalu või soovitatakse mitmekesist haljastust, kuid täpsustamata võib jääda, kuhu puud peaksid tulema, millist funktsiooni täitma, kui suured peaksid istikud olema või millal haljastus rajatakse.

Probleemiks on ka vastutuse hajumine. Haljastuse sisuline lahendamine lükatakse ühest etapist järgmisse: detailplaneering ehitusprojekti, ehitusprojekt haljastusprojekti ning lõpuks jääb haljastuse rajamine krundi omaniku otsustada. Haljastusega on justkui igas etapis arvestatud, kuid hajub ära vastutus selle eest, et kavandatud roheline elukeskkond ka tekiks.

Küsitlus näitas, et puude vähesuse peamised põhjused ei olnud raha- ega ajapuudus, vaid teadmiste nappus ja väike krunt. Need tegurid võivad üksteist võimendada: vähesed teadmised muudavad väikese krundi haljastamise veelgi keerulisemaks, krundi suurus seab piirid puude kasvamisele.

Seetõttu tuleb planeeringutes kavandada sellise suuruse ja lahendusega krundid, kuhu lisaks majale, parkimisele ja tehnovõrkudele mahub ka mitme­kihiline haljastus.

Kasvav elukeskkond. Uuringu tulemused näitavad, et haljastuse rajamiseks ei piisa detailplaneeringusse kirjutatud miinimumprotsendist. Kvantitatiivselt nõudelt tuleb liikuda kvalitatiivse ja funktsionaalse käsitluse poole: määrata näiteks puude minimaalne arv krundil, istikute algsuurus ning paiknemise põhimõtted. Läbi tuleks mõelda ka haljastuse ülesanne: kas puud peavad pakkuma varju, kujundama tänavaruumi, kaitsma tuule eest või looma privaatsust.

Haljastus tuleb siduda sellega, kuidas ruumi päriselt kasutatakse. Juhuslikku vabasse nurka istutatud puu võib formaalselt täita nõude, kuid ei pruugi parandada elukeskkonda. Istumis- ja mängualade läheduses pakuvad puud-põõsad varju ja tuulekaitset, kruntide vahel privaatsust ning aitavad liikumisteede ääri liigendada.

Planeerida tuleb ka aega. Mitmekihilise haljastuse võiks rajada juba varajases ehitusetapis: paralleelselt hoonega või enne kasutusloa väljastamist. Tagada tuleb ka hooldus ja säilimine. Vastasel juhul võib elurajoon olla valmis, kuid jääda aastateks lagedaks. Mida varem puud ja põõsad kasvama pannakse, seda varem hakkavad nad oma ülesannet täitma.

Planeering üksi siiski puid ei kasvata. Kuna teadmiste puudus osutus üheks puude istutamist piiravaks teguriks, peaks elanike teadlikkuse tõstmine olema kohaliku omavalitsuse ülesanne. Praktiline info sobivate liikide, kasvuruumi, istutuskohtade, tehnovõrkude ja hilisema hoolduse kohta aitaks planeeringuga loodud võimalusi paremini kasutada.

Haljastuse kujunemine sünnib planeerimisotsuste, keskkonnatingimuste ja elanike valikute koosmõjus. Planeering peab näitama puule koha ja funktsiooni, ehitamise ajal tuleb puu ära istutada ning elanikul peavad olema teadmised loodud võimaluste kasutamiseks.

Millal on uus elamupiirkond valmis? Põlluarendusse kolitakse sageli ruumi, privaatsuse ja loodusläheduse pärast, kuid uus elukeskkond ise võib olla aastaid kidur. Ümbrus on avatud ja roheline, kuid see ei ole veel sama, mis mitmekihiline ja kvaliteetne elukeskkond.

Ei saa öelda, et palju puid teeb inimesed kohe õnnelikuks või naabrid lähedasemaks. Lahendus on nüansirikkam: haljastuse struktuur mõjutab seda, kuidas inimene koduümbrust kogeb ning kuidas selles taastub. Haljastus muudab väliruumi kasutatavamaks ning õues viibides võivad tekkida ka kontaktid naabritega.

Seetõttu ei ole eraaed põlluarenduses ainult eraasi. Kui avalikke rohealasid on vähe, moodustavad eraaiad suure osa kogu asumi rohelisest keskkonnast. Kui nende kujunemine jäetakse täielikult individuaalsete otsuste hooleks, jäetakse juhuse hooleks ka osa tulevase elukeskkonna kvaliteedist.

Elamupiirkonda ei peaks valmiks kuulutama siis, kui viimane maja saab kasutusloa. Valmis elukeskkond tähendab ka hoonetevahelist ruumi, mis kasvab, pakub varju, jahutab, ühendab ja muudab ruumi kogemuslikuks paigaks.

Artikkel põhineb autori selle aasta kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Eraaedade haljastuse roll elukeskkonna kvaliteedis ja naabrussuhetes eeslinlikes põlluarendustes“, juhendajad Bianka Plüschke-Altof ja Raili Nugin.