Urmo Mets ei projekteeri ainult maju. Arhitektuuri kõrval on teda aastaid huvitanud kirjandus, luule, muusika ja kirjutamine. Ta on välja andnud arhitektuuriideede kogumiku „Võimalikud majad“, hiljuti pani eesti keelde Hollandi arhitekti ja teadlase Klaske Haviku luuleraamatu „Tee edasine“. Mets on rikastanud Tartut installatsioonidega, mille hulgas on ka koostööle kutsuv viiele kiikujale mõeldud „Kiik“ raekoja platsis aastal 2014. Veel on ta juhtinud Klassikaraadio muusikasaadet „Fantaasia“. Sel aastal kureerib ta programmi „Open House Tartu“. Tema tegemisi saadavad alati otsingud ja ruum.

Räägime sellest, mis jääb mõõdetava arhitektuuri taha, kuidas arhitektuurist rääkida. Ka sellest, kuidas sünnivad ruumis lood ja tähendused, kui palju saab arhitekt neid juhtida ning kuidas säilitada arhitektuuris poeesia, kui projekteerimist suunavad üha enam eelarve, normid, tähtajad ja tehnilised nõuded. Juttu tuleb ka Lasnamäe ringmajanduskeskusest, materjalide korduskasutusest, vana ja uue suhtest, kirjandusest ning sellestki, milline ruum inspireerib kirjutama.

Kui intervjuu kokku leppisime, mainisid, et lähed avatud majade nädalavahetuse programmi vabatahtlikke koolitama. Kui keeruline on õpetada arhitektuurist rääkima neid, kes pole ninapidi valdkonnas sees?

Ma arvan, et see pole tegelikult nii keeruline. Ruumi näevad ja tajuvad ju kõik. Kõneleda saab ikkagi sellest, kuidas inimesed ja ruumid koos toimivad, millised lood on hoonetega seotud. Lood ja ruumid on minu arust lahutamatud. See ongi see, mille kaudu arhitektuur n-ö kõneleb, ja sellest saavad kõik päris hästi aru.

Mis lugusid Tartu majad pajatavad?

Kuraatorina on mu esmane ind ja soov panna programmi eriti head nüüdse arhitektuuri pärlid. Selle sekka ja tasakaalustamiseks on lisatud ka vanemaid maju. Seal on lood ju eriti hästi laagerdunud. Püüdsin valida mitte nii nähtavad objektid. Näiteks mu enda kodu lähedal on looduseuurijate seltsi maja. Kõnnin sellest küll iga päev mööda, aga pole kunagi teadvustanud, kui palju huvitavat see sisaldab, kui kaugele ulatub selle ajalugu. Kohaga seotud ajaloo ja siin tegutsenud isikute tundmine rikastab, annab võimaluse rännata ruumi kaudu ajas ning mõista paremini muutusi. Kui loed hoonete alltekste, suhtud ka keskkonda pisut teistmoodi. Ehk on see ka eeldus, et suhtuda ruumi heapere­mehelikult ja sellest hoolida. Selle loodan ka avatud majade festivali külastajatele edasi anda: aidata ruumi paremini mõista, et ruumikultuur areneks ning heasoovlik suhtumine ruumi oleks kõigi huvi ja mure.

Päris mitmete ekskursioonide osalejate arv on juba piisav ja pileteid polegi enam igale poole saada. Selle järgi võiks arvata, et huvi on suur.

Jah. Pärmivabrik on näiteks väga populaarne sihtkoht. Ilmselt seetõttu, et see on kohe-kohe minemas, sinna hakatakse ehitama uut kvartalit. Varsti seda enam pole, pole ka enam neid lugusid.

Siis Kastani tänava garaažimaja. See on taskukohase eluaseme hea näide. Praegu on noortel keeruline oma eluaset soetada. Ruutmeetri hind võrdluses palgaga aina kasvab. Noored on leidnud siin nutika lahenduse, kuidas linnas potentsiaali üldse näha. Endisest metsatööstuse garaažist on ehitatud neljale inimesele hubane kodu. See on üks silmi­avav projekt.

Soovisin, et programmis oleks ka Luunja kasvuhooned, aga nende valdajaga ei õnnestunud kokkuleppele saada. Need kasvuhooned ei ole klassikalises mõttes põnev arhitektuur, pigem vaatan neid kui keskkonnanähtust. Luunja kasvuhoonete kuma ja Tartu käivad kokku. See on näide millestki, mis on kogu aeg olemas, aga üldjuhul keegi selle peale ei mõtle. Ometi on kasvuhoonetel linnale suur mõju, seda laadi ootamatu formaadiga ruumikogemused inspireerivad tihtipeale samavõrd võimsalt kui väljapeetud arhitektuur.

Mis sind üldse arhitektuuri juures paelub ja selle juures hoiab? Sa tegeled mitme asjaga: muusika, luule, kirjutamine, toimetasid arhitektuuriajakirja Maja juures, lisaks oled tõlkinud. Sa võiks ju teha kõike muud, kui arhitektuur, mis pole sugugi lihtne valdkond.

Mulle meeldib mõelda nii, et arhitektuur on mu kutsumus. See suhe toimib ja on kirglik juba mitukümmend aastat. Mulle meeldib seda suhet hoida ja ma ei näe põhjust sellest eemalduda. Muidugi on igal alal oma võlud ja oma hädad. Nende puudu- ja ülejääkide maandamiseks tahan vahepeal teise valda põgeneda. Sealt siis kerkibki see kirjutamise, kunsti ja muusikaga tegelemise soov. Mulle on väga oluline isetegemine ja oma maailmade loomine, seetõttu olen otsinud erinevaid valdkondi, kus ennast väljendada ja püüda neid ka omavahel kokku sõlmida.

Arhitektuur on siiski väga ratsionaalne valdkond, otsingulist vaimu paistab mahtuvat sinna aina vähem ja vähem. Palju dikteerivad kalkulaatorid, eelarve, tähtajad, normid. Kuidas selles ratsionaalses maailmas siis ruumi ja arhitektuuri tähendusrikkaid lugusid rääkida? Kuhu tabelite vahele mahub veel ruumi­poeesia?

Ma arvan, et ruumipoeesia pole arhitektuuris tingimata mingisugune ekstra vidin, mida saab osta ja juurde panna, kui eelarve on suurem või projektiga seotud inimesed mõtlevad avaramalt. See on mingi kontrollimatu abstraktne asi, mis tekib või ei teki.

Aga ikkagi peaks alustuseks küsima, mis see poeesia ruumis siiski on. Ehk just tähendused ja lood? Ja nende tekkimiseks ei pea tegu alati olema šedöövritega. Ka kohutav ja läbinisti ratsionaalne arhitektuur võib rääkida lugusid või soodsates keskkonnaoludes mõjuda poeetiliselt.

Head ruumimeistrid oskavad lugusid korjata ja need ruumiga siduda. Usun, et professionaale kaasates on kõneka ja poeetiliselt laetud ruumi tekkimise tõenäosus suurem, olenemata eelarvest või kalkulaatoritest. Kui vaatan, mida Eesti arhitektuuriloos on tehtud varem ja mida tehakse täna, siis ma ei ütleks, et ruumipoeesia kui selline oleks kuidagi kaduv nähtus.

Mille tahad oma arhitektuuriloomingusse alati sisse panna?

Iga objekt on isemoodi, nii et lugu tuleb hakata iga kord püüdma eri kohast. Mulle meeldib mõelda, et iga projekt on nagu omaette maailm. Ja loodki võivad olla väga erinevad. Mind huvitab inimmõõde, hubasus, tõlgendus. Pean oluliseks, et arhitektil oleks igas oma töös vähemalt üks suurem idee, millele keskenduda.

Arhitektuur sünnib tellija tahtel. Arhitekt ei ärka hommikul tundega, et tahaks midagi paberile panna ja valmis ehitada. Ruum tellitakse, keegi teine teeb inseneriarvutused ja kolmas ehitab valmis. Kuidas selles protsessis ennast mitte kaotada? Kuidas säilitada oma isikupära ja põhimõtted?

See on tasakaalustamise mäng ning sellele küsimusele pole kindlat vastust, igaüks leiab oma tasakaalu ise. Mina olen selle nimel teinud väga palju eriilmelisi töid: kuure, kirikuid, lasteaedu, eramaju, kortermaju ja abihooneid – see hoiab tegevuse mitmekesise. Ja loomulikult on siin olulisel kohal arhitektuuriväline looming.

Üks eriline maja sai valmis aasta alguses: Lasnamäe ringmajanduskeskus. Seda võib vist pidada õnnestumiseks?

Mida õnnestumine õieti tähendab? Arhitekt on rahul, maja esindajad on rahul, tellija on rahul. Tegelikult on ju hoone kasutajaskond Lasnamäe elanikud ja nende tagasiside võtab aega. Ma ootan huviga, kuidas see vastu võetakse.

Omajagu on räägitud sellest, et Lasna­mäe Kunstihoone näitusepaviljoni ehk roosat kuupi, veidi nagu võõrkeha keset halle maju, pole ikkagi omaks võetud. Ma leian, et see kuup on väga hea katse, eksperiment, otsing suhestada kesklinna kuulunud institutsioon Lasna­mäe elanikega, ajada ühist asja.

Eks ole näha, kuidas läheb ring­majanduskeskusel. Kui olin ehitamise ajal kohapeal, tuldi pidevalt ukse taha vaatama, mis toimub, aga tunda oli ka ettevaatlikkust ja aupaklikku distantsi, et ehk see koht on ikka liiga uhke. Ma väga loodan, et tõrge kaob, sest nägime seal ka väga põnevaid ja julgelt ligi astuvaid kohalikke leiutajaid. Töökojad on avatud pargi poole, fuajee on kohe bussi­peatuse kõrval, osa tegevust kandub ka väliruumi ja nii tekib kokkupuude mööduvate inimestega.

Kas oleksid tahtnud sealsete elanikega projekteerimise ajal ja enne rohkem kokku puutuda? Nende eelistuste ja soovide kohta uurida? Või piisab arhitektidele sellest, kui keegi on selle koosloometöö enne ära teinud ning soovid ja vajadused juba lähteülesandes sõnastanud?

Kaasamine ja koosloome on üks ruumiloome nišš. Mind paeluvad arhitektuuri juures teised aspektid. Suuremates riikides, kus on palju arhitekte, on rohkem võimalusi ja inimesi, kes saavadki spetsialiseeruda koostööle, keda köidab inimeste iseloomude kirjusus ja sellega tegelemine.

Arhitekti amet on laiali valgunud, erialaseid teadmisi ja nüansse tuleb pidevalt juurde. Üks inimene ei saa kõiges olla ideaalselt hea. Tuleb arvutada hoone süsiniku jalajälg, tunda spetsiifilisi tuleohutuse nõudeid, ligipääsetavuse nüansid muutuvad jne. Iga selline aspekt nõuab kompetentsi.

Pean oluliseks, et hoone lähteülesanne on hästi läbi mõeldud, selle nimel tuleb tööd teha. Eriti just avalike objektide puhul tuleks kasutajate arvamust ja eelistusi rohkem arvesse võtta.

Ringmajanduskeskuse puhul sooviti lasnamäelased kaasata ja sisendit saadi näiteks linnaosavalitsuse tasandil.

Elanikega arvestamine on näiteks seegi, et maja ümber on jäätmaa, mis on sinna alles jäetud ja orgaaniliselt kasutusele võetud. Juba enne meid olid seal mitteametlikud jalgrajad, lõkkekohad ja istumispaigad. Selle asemel, et need välja puksida, otsustasime kõik selle parki sisse kirjutada. Lasnamäe ringmaja püüab väga sealseid elanikke kõnetada ja kaasa tõmmata, see on maja kogukonnale.

Materjalide taaskasutamisest räägitakse omajagu, kuid praktikas takerduvad head ideed pisiasjadesse. Ka Lasnamäe keskuses on korduskasutusmaterjale. Kuidas käsitlesid seal materjale?

Korduskasutusmaterjalidest pole keeruline ehitada, kui kõigil asjaosalistel on huvi ja soov. Korduskasutus ehitusel on paljuski veel reglementeerimata. Kõik on tahtmises kinni: kui palju on aega ja viitsimist, kas suudetakse komplekteerida motiveeritud meeskond, kus kõik kannavad samu väärtusi. Väga oluline on julgus proovida. Idee tasandil võib kõik väga hästi läbi mõelda, aga kui ehitamiseks korraldatakse hange, kus valiku määrab kõige odavam hind, pole ju lootustki, et kellelgi oleks aega ja tahmist eesmärgi nimel süveneda ja pingutada.

Ühest küljest on Eesti nii väike, et siin ei saa endale lubada olla igas valdkonnas pioneer. Suurtes keskustes on rohkem raha, rohkem huvi, rohkem inimesi ja koondumise võimalused palju paremad. Aga eestlased on ülitublid, hoiame ennast maailma tempos.

Materjalide korduskasutus ongi keeruline asi ja lisab ehitusse etappe, aeglustab protsessi. Näiteks tekib materjalide lisakontrolli vajadus ja see suurendab kulusid. Seetõttu ei ole kasutatud materjalidest ehitamine kerge, seda ei võeta ka lihtsalt omaks. Ja mulle tundub, et siin ole tarvis murrangut ka oodata, ringkasutusmaailmas tuleb suur muutus pigem mujalt. Ma näen, et materjalivaldkond areneb maailmas tohutu kiirusega. Väga suured tootjad on taaskasutuse idee omaks võtnud ja katsetavad. Näiteks sellega, kuidas valmistada valubetooni osaliselt kohalikust savisisaldusega pinnasest või teha uusi betoonplokke purustatud vanadest betoonplokkidest ehk jäätmetest. Tegeletakse bioplastiga. Materjale töödeldakse ümber. See on igapäevane ja väga jõuliselt arenev osa ehitusmaterjalide innovatsioonist. Just tootmises saab suuremal määral energiat kokku hoida.

Teine oluline kokkuhoiukoht on lihtsad talupojatarkused meelde tuletada. Tuleb teha läbikaalutud otsuseid. Kui on vana, väärikas, korras maja, siis tuleb seda kasutada. Näiteks Paide gümnaasium, mis esialgu taheti lammutada, aga millele lõpuks Salto tegi juurdeehitise, ja nüüd on kogu kompleks kooli käes. Ära viska ära väärtuslikku asja.

Lasnamäe ringmajanduskeskust ei tehtud Lasnamäe serva, nagu jäätmejaamu ikka, vaid vastupidi, Lasnamäe südamesse. Nüüd on kõigil võimalik linna­osa keskel kokku saada, see aga tähendab, et autotranspordile kulub oluliselt vähem.

See kõik kokku on ju palju suurem kokkuhoid kui taaskasutatud autorehv, mis on küll äge kujund ja annab edasi ideed, kuid suures plaanis ei ole sääst märkimisväärne.

Lasnamäe ringmajanduskeskus on lisaks jäätmejaamale ühtlasi kogukonna- ja kompetentsikeskus – mitu asja ühes. Võib öelda, et ringmajanduskeskuse puhul on tellija teinud väga tarku otsuseid.

Nagu mainisid, siis on üks osa säästlikust mõtteviisist vana kasutamine nii kaua kui võimalik, sealhulgas vanade majade käigushoidmine. See mõtteviis pole vist massidesse jõudnud: ikka räägitakse linnahalli, Turisti poe ja Tallinna lennujaama vana terminali lammutamisest. Ühiskonnas ikkagi ei osata vist veel vana väärtustada.

Jah, väärtusliku keskkonna märkamise ruumi on kõvasti. Linnahalli puhul on tegu lihtsalt halva peremehega: pisikesed investeeringud on jäänud tegemata ja nüüd on probleemid lumepallina kuhjunud.

Kuidas siis lähiajaloo pärandit rohkem väärtustada?

Eks ka aeg mängib siin rolli. Ma arvan, et noorte põlvkond näeb maailma juba teisiti: vaadatakse ju praegu 1980. ja 1990. aastate voolude poole nii popkultuuris, moes kui ka muusikas. Arhitektuuriga on ju sama lugu: väga paljud tahavad linnahalli vaatama tulla.

Nõukogude aeg on vanemate põlvkondade jaoks halva maiguga ja neil sellest kehvad mälestused. Noortel on aga tekkinud ajaline distants, nemad näevad heas Nõukogude-aegses disainis lihtsalt ägedat asja. Nii et ma olen lootusrikas, küllap on Nõukogude aja pärandi osas kõige hullem möödas. Mitmed väärtuslikud majad, nagu Sakala keskus, on küll lammutatud, aga ma tahan uskuda, et praegu ollakse palju targemad ja osatakse teha paremaid otsuseid.

Sellesse vanade asjade trauma patta saab ehk panna ka materjalide taaskasutamise teema. Vanadest tellistest või akendest tehtud ruum näeb teistsugune välja ja harjumatu esteetika tekitab tihti tõrget – tahaks ikkagi uut maja.

Arhitektid oma ruumiotsuseid pelgalt esteetikast lähtuvalt kindlasti ei tee. Lasnamäel ilmnes seoses materjalidega huvitav vastuolu. Ühelt poolt tahtis tellija korduskasutusmaterjale eksponeerida, sest ringmajanduskeskus ju tegeleb materjaliringlusega. Samal ajal sooviti, et tegu oleks esindushoonega, et pole ikkagi viisakas, kui midagi lohakalt mõjub. Ja see oli väga keeruline ülesanne lahendada: milliseid riske siis võtta ja kuidas neid maandada. Minu just käivitab see, mida ringmajandus esteetika muutuse mõttes kaasa toob. Pole olemas koledaid materjale, on head ja halvad kooslused. Näiteks silikaattellis. Kui see Lasnamäel seina sai, siis tulid inimesed ja uurisid, et kas tegu on mingi marmoriga või mis see täpselt on … Tegelikult oli marmori mulje tekitanud vetikas ja mustus, sest tellised olid tükk aega vedelenud kellegi tagahoovis.

Arhitektuuri, eriti moodsat, kritiseeritakse omajagu. Kui paks nahk sul on? Kui hästi sa kriitikat talud?

Eks sellest saab väga hästi aru, kas tagasi­side on intelligentne või ebaintelligentne. Kui see on lihtsalt üle õla sülitatud negatiivsus, näed ju, et arvaja pole viitsinud süveneda – see ei morjenda. Kõige raskem on taluda bürokraatlikku kriitikat, mis pole seotud asja sisuga. Professionaalset kriitikat tehakse Eestis vähe, see praktiliselt puudub.

Arhitekt kavandab tulevikuühiskonnale, mitte ei vasta eilsetele või isegi tänastele küsimustele. Pidevalt tuleb tegelda muutuste juhtimisega, et tulevikuideed oleksid ühiskonnas vastuvõetavad. Arhitektina ikka otsin uusi suhteid ja kogemusi inimese ja ruumi vahel.

Sinu silmis on inimesed siis arhitektuuri osa? Arhitektuur pole kivistunud ja tardunud ruumikunst, vaid areneb koos kasutajatega edasi? Sa ei oota, et su majad on 20 aasta pärast täpselt sellised, nagu olid avamispäeval?

Arhitektuur luuakse justkui ühte ajahetke. Elu on aga orgaaniline, muutub iga päev: kümne, viieteistkümne, isegi vaid paari aasta pärast võib kõik teisiti olla.

Arhitekt peab oskama seda ette näha, aga esteetilises plaanis on muutuste teema väga keeruline. Disainitundlikud inimesed ilmselt mõistavad seda hästi. Õudselt häirib, kui hästi kavandatud ruumi, kus iga detail on läbi mõeldud, on täiesti juhuslikku kohta lajatatud täiesti suvaline ese. Kõike saab ju kohandada ka ruumi intelligentsel viisil. Kui mõista, milline on selle ruumi iseloom, osata sellest lugu pidada, siis saab kõike täiendada. Selleks tulebki arendada üldist ruumiintelligentsi.

Tulen Klaske Haviku raamatu tõlkimise juurde. Mis sind seda tõlkima ajendas?

Mind kõnetas see, et ta on ühendanud väga õnnestunult kirjanduse ja arhitektuurist mõtlemise. Ta on ju õppinud nii kirjandust kui ka arhitektuuri. See kombinatsioon on jahmatav, aga ta on suutnud sellest vormida endale väga mõjusa tööriista. Keegi pole ruumist sel viisil kirjanduse kaudu kõnelenud. Havik eristub selgelt ja ma väga tahtsin, et ta oleks ka Eesti kultuuriloos esindatud. Isegi kui tema looming on nišš ja huvilisi ehk väga vähe, on see piisavalt eriline, et olla ka eesti keeles olemas.

Kui kedagi isegi tema arhitektuurialane taust ei huvita, siis minu arvates on tema luule ka lihtsalt hea, räägib lugusid ja on empaatiline.

Said sa sellest nii palju innustust, et hakkasid ehk ka ise uut luulekogu kokku panema?

Ma olen aeglast tüüpi mõtleja ja mul võtab see ideede küpsetamise protsess omajagu aega. Luule jaoks on aega muude tegevuste kõrval alati liiga vähe. Olen kirjutanud tekste keskkonnast inspireeritult. Näiteks on mu elu üks suuremaid arhitektuurielamusi kalmistu, mille on Veneetsia lähedale kavandanud Carlo Scarpa. Ta kavandas seda kümme aastat. Jah, tal oli see luksus – võtta aega. Nii detailideni läbi mõeldud ruumi teist naljalt ei leia: uksed, käepidemed, nurgad, voolavad kaared. Teos seob maastiku, arhitektuuri ja sisearhitektuuri piirideta tervikuks – täielik ruumipoeesia. Ma läksin seal lihtsalt hulluks, tohutu joovastus tuli peale, ja sellises seisundis tuleb ka inspiratsioon kirjutamiseks.

Praegu koostan üht kontseptuaalset luulekogu, see räägib nüüdisaegsest linnaruumist ja selle hädadest. Loodan selle valmis saada enne, kui need teemad ühiskonnas maha jahtuvad.

Millised need teemad siis on?

Majadest olulisem on tänav ja ruum majade vahel. See on kõigi vastutusala. Kui vaadata, kuidas Tallinnas ja Tartus võim vahetub ja määravaks saavad seisu­kohad, mis on spetsialistide meelest tagurlikud, siis paistab, et tegu on taandarenguga. Erialainimesed on aastaid pingutanud, et linnaruumi arendada parimate teadmiste kohaselt, aga see tekitab poliitilisel tasandil hõõrumisi. Tahan loota, et see on etapp, mis elatakse üle, et ei tehta mitut sammu tagasi.

Auto ja jalakäija vastandamine on tüütu ja tülikas konflikt. Kõik, mida erialaspetsialistid on soovinud, on lihtsalt tasandada enam kui poole sajandi taha ulatuvat ja aina süvenevat ebavõrdsust linnalistes liikumisvõimalustes.

---

Jagatud ruum
 
kõigepealt jagatakse 
lubadused
 
siis jagatakse heitmed
siis perspektiivne eluiga
 
siis määratakse kuidas
sa koju saad
 
sinu võimalused teel 
kedagi kohata
või üldse kedagi kohata
 
sest kohatus kohas
puudub kohtingu
eesõigus
 
eesõigus antakse
või võetakse
häälekamale
 
või igaühele
 
mõõdu järgi
 
jagatakse piletid
otsusega kes 
kui kiiresti
tohib minna
 
mõni saadetakse kiiresti
sinnasamusesse
 
teised vaadaku ise 
kuidas saavad
 
see on jagatud ruum
tavaliselt neljaks aastaks
 
Urmo Mets