Ma ei mäleta, et vanemad oleksid minuga lapsepõlves mänginud. Terve tuba oli täis klotse, nukke, raamatuid, joonistamisvahendeid ja muud kola, et laps oma aega ise sisustaks. Õue võisin ka igal vabal hetkel minna, ronida kastanipuu otsa, luusida pööningul, kiibitseda naabritädi akna taga, minna üle põllu poodi. Ema ja isa minu tegemistele vahele ei seganud ja mina nende omadele ka mitte.  

Nüüd ise lapsevanem olles tundub see nagu unistuste lapsepõlv ja unistuste vanemlus. Ka minu nooremal järglasel, pooleteistaastasel poisikesel on kõik võimalused, et ise tegutseda, aga ometi soovib ta mängida ainult minuga koos. Legoklotsid ei ärka ellu enne, kui ma võtan legolehma ja viin ta karjamaale sööma. Poeg mängib mänguklaverit umbes kaks sekundit, seejärel pean mina järje üle võtma ja mingi pala esitama, samal ajal kui tema pealt vaatab. Koogitegu liivakastis õnnestub ainult siis, kui mina kooke maitsen. Isegi, kui lapsel mõnikord isemängimishoog peale tuleb, jälgib ta mind ikkagi silmanurgast: kas ma ikka vaatan korralikult, kuidas ta mängib, millist häält ta teeb ja mis vahva mõte tal nüüd pähe tuli? 

Huvitav, millisel hetkel ma „vea“ tegin? Kas siis, kui esimese beebiga koos põrandal pikutasin, et ta ennast üksikult ei tunneks? Või siis, kui temaga lapselikust lustist kõiki pusle- ja rollimänge kaasa mängisin? Või siis, kui otsustasin, et lapsega tuleb kogu aeg rääkida, et kõne ikka areneks? Või see ei olegi viga, äkki aitab lõppematu kaasamängimine luua turvalist kiindumussuhetⁱ? Kaheksane tütar mängib igatahes nüüd päevade viisi omaette ja sõpradega, mind tal selleks tähtsaks toiminguks enam tarvis ei ole.