Ainult rõõmustama peaks koos riigikogu kultuurikomisjoni juhi Liina Kersnaga, et konkursile Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu vastloodud kolme uue ametikoha täitmiseks laekus koguni 40 kandidaadi avaldus. Kandideerijate hulgas on väidetavalt ka kogenud ajakirjanikke ja ajakirjandusjuhte. Need võivad osutuda tõrvatilkadeks meepotis, aga katki pole midagi, ülejäänute seast saab ehk kolm kõlbulikku või koguni suurepärast kätte.

Kahtlus on, et kui kultuurikomisjon kandideerijate dokumente läbi vaatab ja suhtub oma konkursikuulutuses seatud tingimustesse rangelt, peab nii mõnegi kandidaadi diskvalifitseerima. Nimelt nõuti kandidaadilt kinnitust, et ta ei ole „mis tahes meediateenuse osutaja juures töölepingu või muu sellesarnase lepingulise suhte alusel juhtival ametikohal ega viisil, mis võimaldab osaleda selle tegevust, programmi või toimetuslikku sisu puudutavate otsuste tegemisel või nende sisulisel suunamisel“.

Kaalusin kandideerimist minagi ja küsisin kultuurikomisjoni vastutavatelt ametnikelt üle, kuidas täpselt tsiteeritud lauset on kavas tõlgendada, kust see tingimustesse ilmus ning kas sihtasutuses Kultuurileht töötavad inimesed üldse saavad kandideerida. Viimase osas oli vastus eitav. Euroopa Liidu meediavabaduse määruse taha varjunud ametnikud selgitasid, et ega siis nemad otsekohalduva nõude vastu ei saa. Küsimus ei ole siin minus, vaid selles, et määruse Eesti oludesse täiesti sobimatu säte, millega erinevalt varasemast loetakse meediateenuseks ka trüki­ajakirjandus, välistab kümnete, kui mitte sadade ajakirjandusproffide kandideerimise. Kes vähegi tunneb Eesti ajakirjanduse argielu, teab, et sisuotsuste tegemisel osalevad ja neid suunavad kõik reporterid, toimetajad ja muud palgalised. Seega peaks kultuurikomisjon kõik Kersna viidatud kogenud ajakirjanikud ja ajakirjandusjuhid, aga küllap ka mõne ülikooli meediaõpetlase nüüd välja praakima, kui viimastel juhtub olema vähimgi lepinguline suhe mõne meediaorganisatsiooniga. Õigupoolest peaks nõutama riigikohtust selgust, kas ja kui ulatusliku põhiõiguste riivega on selle piirangu näol tegemist.

Heauskne oletab, et kandidaate tõukas tagant puhas missioonitunne, sisemine sund ja kirg osaleda üldise hüvangu nimel elutähtsa teenuse strateegilises planeerimises ning finants­järelevalves. Ei ole aga võimatu, et mõnel puhul oli põhikäivitaja hoopistükkis konkursikuulutuse viimane napp lause, et nõukogu liikmele on vastavalt seadusele ette nähtud tasu. Kes vähegi viitsis järele vaadata, märkas, et tasu pole paha. Seaduses seisab, et „makstakse nõukogu liikmetele tasu kahe kuupalga alammäära ulatuses kuus, nõukogu esimehele kolme kuupalga alammäära ulatuses kuus, arvestades nende osalemist kalendrikuus toimunud nõukogu koosolekutel“.

Tegu on inflatsioonikindla tasuga, mis tänavu aprillist tähendab ERRi nõukogu liikmele 1892 euro suurust tasu korra kuus toimuval koosolekul osalemise eest. Kas see on töö keerukusele vastav vääriline tasu ja milliseid tulemusi ühiskonnal üldse on õigus nõuda, pole lihtne välja selgitada, sest näiteks selle aasta nõukogu koosolekute seitsmest protokollist on ERR avaliku teabena dokumendiregistrisse suutnud välja panna ainult ühe.

Miks jälle raha pärast vinguda? See tasu paigutub avaliku sektori töötajate igasügisese palgavõitluse foonile ja mitte ainult. Esiteks muidugi see, et lähinädalad, mil valitsus saadab järgmise aasta riigieelarve eelnõu parlamenti, ei too õpetajatele, kultuuritöötajatele ja teistele kaasa midagi rõõmustavat. Kui mõni protsent lisaks pakutaksegi, ei lahenda see midagi ja iga kõrgharidusega kultuuritöötaja eluaegse miinimumtasu saaja oskab välja arvutada, et teenib 160 töötunniga kuus vähem kui ERRi nõukogu liige kolme tunniga. Vaevalt oskab ükski riigikogu või valitsuse liige ära seletada, et see on õiglane ja ka näib õiglane.

Kuid teiseks kinnitab pisteline kontroll, et üle riigi ja eriseaduste tõttu kehtib tasustamisel täielik põhimõttelagedus. Jättes kõrvale riigile kuuluvad äriühingud, mille nõukogusse võib-olla tõesti saab liikmeid värvata ainult turuhinnaga, toon mõne näite. ERRiga täpselt sama avaõiguslikus ja eriseaduse alusel tegutsevas rahvusooperis Estonia makstakse nõukogu liikmele tasu „0,5 kuutasu alammäära kuus ja nõukogu esimehele üks kuutasu alammäär kuus vastavalt koosolekutest osavõtule“. Seega on ERRi nõukogu Estonia omast neli korda peenem paik. Veelgi närusem on olukord sama staatusega rahvus­raamatukogus, seal näeb seadus ette, et „nõukogu liikmele makstakse tasu kuni kahe kuupalga alammäära ulatuses aastas vastavalt tema osavõtule koosolekutest“. Raba tööd aastas kui palju tahes, aga ERRi nõukogu liikme kuutasuni ikka ei küüni.

Miljardeid käsutava Eesti Tervisekassa nõukogu liikmete tasu ei ole seadusesse kirjutatud, vaid delegeeritud otsustamiseks valitsusele, kelle kehtivas määruses on kirjas: „Nõukogu liikmetele makstakse nõukogus töötamise eest ühekordses suuruses arvestusliku kuu töötasu, mis arvutatakse vastavalt töötatud ajale Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammäära alusel.“ See kord niidab jalad võimalikult seletuselt, et töötasu avaõigusliku organisatsiooni nõukokku kuulumise eest võiks olla kuidagi korrelatsioonis asutuse eelarve suurusega.

Ülisuure ehk põhiseadusliku korra tagamise vastutusega vabariigi valimiskomisjonis on seaduse järgi „liikme tunnitasu suurus 10-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunni töötasu alammäär“. Üsna sarnase töökorra ja vastutusega Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonis näeb erakonna­seadus ette, et „komisjoni liikme ja asendusliikme tunnitasu suurus on 25-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunni töötasu alammäär“. Tund ühes organis maksab praegu niisiis 56,7 eurot, teises samasuguses 141,75 eurot. Neis käib arvestus siiski tegelike töötundide, mitte kuutasu alusel ja ERRi nõukogu liikme tulule kuus ei jõuta ligilähedalegi. Kui arvestada, et ettevalmistus + koosolek annab kolm töötundi (nagu arvestus ERJKs käib), kahvatub mõlemas kehas kuutasu ERRi nõukogu kõrval, kus töötunni hinnaks on 630 eurot.

Üks nüanss veel. Tervisekassa nõukogus kehtib kord, et ametikoha järgi seal tegutsev isik (minister) tasu ei saa. Miks peaksid aga teistes nõukogudes lisatasu saama riigikogu liikmed, kes on neisse sattunud samamoodi ametikoha ja erakonna valimisedu, mitte pädevuse alusel? Ühtki saadikut ju sundida ei saa ja ega midagi hullu ka juhtu, kui riigikogus mingi nõukogu liikmeks soovijaid ei leidugi.

Lisanäited tooksid vaid lisasegadust. Kui keegi esitatugi põhjal suudab tuvastada mingi läbiva põhimõtte, väärib ta kindlasti presidendilt teenetemärki. Jõus olev süsteemitus on riigikogu tujuotsuste aastakümnetega kuhjunud kogum, millega erakonnad, valitsus ega riigikogu mõistagi tegeleda ei taha. Seletusega, et nii on kujunenud, ei tohiks ühiskond leppida. Leitagu Herakles, tehtagu tall puhtaks! Pealegi on peaministril ju efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, kel õnnestuks ehk tehisaru toel kogu see riiklik korralagedus seadustes läbi kammida ning teha argumenteeritud ettepanek kogu jama ühe kobarseaduse abil lõpetada. Majanduskasvu see võib-olla ei tooks, efektiivsust ja arusaadavust lisaks kindlasti. Kuni seda pole juhtunud, ei tohiks asjaosalised sugugi pahandada, et rahva­suu nad põlgusega riigiaadliks on tituleerinud ja proletaarset viha ilmutab.