Lahkunud on üks ainulaadne nähtus eesti indie-muusikas, unustamatu bändikaaslane. Tauno tegi muusika kõrval ka fotograafitööd ning temast sai väga kirglikult oma töösse suhtuv valgustaja Eesti Rahvusringhäälingus.
Minu sõprus Taunoga algas 1989. aastal, kui lõpetasin keskkooli ja Tauno oli veel hilisteismeline. Eestisse oli jõudnud indie-muusika laine ja ühtlasi tunne, et ilma suurema pillimänguoskuseta saab teha suurepärase bändi – peab olema ainult õige suhtumine. Tauno julgus ja muretus, et tuleb lihtsalt pihta hakata ja küll asjad sujuvad, töötas hästi. See, et internetieelsel ajal polnud meil infot, kuidas bass ja kitarr omavahel häälestuvad, polnud takistuseks.
Meloodilisus ja teatav süüdimatus, millega Tauno oma pillipartiisid mängis, mõjus mulle oopiumina. See oli eriline energia, mida on raske sõnadesse panna. Selles põimusid julgus, usk oma loomingusse, armastus Astrud Gilberto ja Brasiilia džässi vastu ning puusalt tulistatud konventsioonivaba musikaalsus.
Muusikuna Dallases (ja ka hilisemates projektides, nagu Stella ja Köök) oli Tauno vaba hing, keda loomulik vaist hoidis klišeedesse kaldumast. Mängida pidi olema lõbus, raske töö mekk muusikas oli Taunole vastukarva. Tema mäng mõjus vahetult: seal ei olnud tunnet, et muusikat tuleb kuidagi õigesti teha. Muusika lihtsalt tuli.
Kui Dallase kõrghetkedel bändiga Kanadas tuuritasime, tuli esile Tauno tõeline rokenrolli hing. Ta oskas meie mõnikord tõsimeelsesse bändiseltskonda tuua muretust, sõbrunes spontaanselt kohalike muusikutega ja võttis bändielu kui mängu.
Kui Tauno ERRi siirdus ja aktiivsest muusikategemisest vaikselt eemaldus, nägin, et tema kirg kaldus helilt valgusele –hea kunstnik nii kuuleb kui ka näeb.
Mäletan, kuidas umbes 25 aastat tagasi ühel hilisel augustiõhtul jämmisime Taunoga mu vanemate maakodu saunas. Väljas müristas äike ja vihma kallas. Võtsime leili ja lebasime siis õues märjal rohul. Vihm jäi järele ja tähistaevas avanes. Säras ja sillerdas omajagu. See oli kena.
Tauno Pääslase ärasaatmine on laupäeval, 5. septembril kell 14.30 Tallinna krematooriumis.
Holger Loodus
