Alanud kooliaastal on tänuväärselt võtta suvistes Keele ja Kirjanduse numbrites mitmete arvajate ÕS 2025sse puutuvad mõtted pealkirjaga „Milleks meile ÕS?“.¹ Suuremat jagu sest mõtte­vahetusest looritab kergendus, et mõnda asja ei pea enam õpetama ega silmas pidama (peale ja pärast on sünonüümid, õieti ja õigesti ka). Esile tuleb ka mõttevahetaja positsioon: küsimusi käsitletakse kitsalt keeleteadlase, õpetaja või teadliku kasutaja ehk tõlkija-toimetaja vaatest.

Tunnustatakse ÕSi tegijaid selle eest, et üldkeele tähendusi ei normita ja paronüümidega ei pea jändama, kuigi tähendus sõnadel siiski küsimustele vastajate arvates on, nt küsitlema tähendab siiski üht ja küsitavaks muutma teist, sisendama üht ja sisestama teist. Tõsi, kui ka ÕSis sõna tähendust ei seletata, annab tähenduse ja sobiva käände ette näitelause (minu meelest peaks paar tükki tingimata olema iga sõna juures), nt Andmed sisestati arvutisse. Aastal 2025 võinuks ÕSi näitelause olla pikem: arvutisse, andmekandjale. Ja nii olekski mõistlik kasutada, mitte kuidagi teisiti – vähemasti mõnda aega on see keelenorm ka keele enda vaates.

Sellest, et sõnade peale ja pärast, õieti ja õigesti vahetegemine on vajalik infotäpsuse huvides kirjalikes asjalikes tekstides, aga mitte suusõnalisel suhtlemisel, olen mina jt keelekorralduse vajalikkuses veendunud rääkinud tuhat korda. Rõhuga, et seaduse tekstis on vahet teha möödapääsmatu – ja seda saab õpetada vaid koolis ja õpetuse aluseks saab olla vaid õigekeelsussõnaraamat (seal tuleks sellele osutada), mis on eksamil hindamise aluseks. Hinnata saab seda, mida on õpetatud. Said õlekotilt ja muldpõrandalt tulnud lapsed sadakond aastat tagasi keeled selgeks ja ülikooli ning parkettide pääle, saavad praegused koolilapsed inglise keele ära õpitud, siis saavad nad ka eesti kirjakeele selgeks, kui seda õpetada.

Kahjuks pole inglise keelest toortõlkima kippuval eestlaskonnal, sealhulgas kooliõpilastel, ÕSiga miskit peale hakata, kui seal on esitatud vaid sõnakuju. Näiteks Ann Veismanni KK vastuses toodud toortõlke kohta arvab Google’i AI: „Väljend „hoolt võtma“ (või „hoolt kandma“) tähendab millegi või kellegi eest hoolitsemist, vastutuse võtmist või kellegi toetamist.“ Miks peaks õpilane kahtlema, et AI pakutud hoolt võtma ei kõlba? Ei ÕSis ega Sõnaveebis üleval ühendsõnastikus (ÜS) ole küll sellist. ÕSis on sõna hool õnneks veel kasutusnäidetega: „Vanemate hool laste eest. Usaldab oma vara sõbra hoolde v hooleks v hoole alla. Küla on enda hooleks jäetud. Laps jäeti ilma v saatuse hooleks v hoolde. Kannab, peab oma tervise eest hoolt. On töö pärast hooles. Sajab päris hoolega.“ Liitsõnad: emahool, hoolealune, hoolekanne.“ ÜSis on rohkelt teavet, sealhulgas ühend „hoolt kandma“, ent näitelauseta.

Toortõlkeid on eraviisilises veebi­suhtluses ja meedias juba 35 aastat levitanud tõlkeoskuseta inimesed ning nüüdseks annab oma panuse ka Google’is kohe ette kargav edasi räägitav AI-tarkus: „Edasi räägitav tähendab seda, et teema, mõte või jutt on piisavalt selge ja lihtne. Seda on hea teistele edasi rääkida või seletada. Selgus: Mõte on lihtne aru saada. Jutustamine: Seda on kerge teistele edasi rääkida“². Käib eestikeelsete sõnade ingliskeelse tähenduse juurutamine – keel laguneb, tähendus ähmastub. Mis tahes keele­registris on täheldatav AI-toortõlkeplahvatus, musta luige sündmus³ – nagu näha, astub ÜS selles osas AIga jõudsalt ühte sammu.

Milleks siis ikkagi ÕSi vaja? Aga selleks, et Eesti riigis kuidagigi koos hoida mingit kirjakeele keset, mida kõigile inimestele, sh õpilastele, nende emakeelele vaatamata õpetada ja mille omandanu oleks pädev Eesti avalikus elus, ka tööelus, kogu elanikkonnale arusaadavas riigikeeles toimetama. Sellest KK vastustes, v.a prantsuse lütseumi õpetaja Anneli Oidsalu⁴ omas, lugeda ei saa.