See on väga musikaalne lavastus. Mitte ainult sellepärast, et etendustel lauldakse ning kaks peategelast kolmest – Aino Tamm ja Miina Härma – olid oma eluajal professionaalsed muusikud, vaid seda on kogu lavastus. Tamme ja Härmaga liitub Anna Haava oma hapras isikus, kelle luule on samuti muusikat täis. Miks muidu on Miina Härma ja paljud teised heliloojad tema luulet ohtralt viisistanud – üle 200 laulu.

Anna Haava sündis Peipsi lähedal, nagu ka Juhan Liiv, kes on muusikat pidanud ülimaks kunstiks. Peipsi lähedusel paistab olevat eriline mõju meie rahvusliku luule kahele suurkujule, sisuliselt alusepanijale, kes ei tõlkinud ega kohandanud saksa eeskujusid, vaid lõid oma originaale. Mõlemad sirgusid meie rahvusliku kultuurikihi õhukeselt pinnalt. Kui kirjandusloolane Tanar Kirs on öelnud, et Liivist algas meie oma päris luule, siis täpselt sama võib öelda Anna Haava kohta. Teatepulga üleandmine saksa luulest tõukunud Koidulalt sündis sümboolselt 1886. aasta suvel, kui Koidula surma puhul ilmus Postimehes varjunime „Üks Eesti neiu“ all luuletus „Koidulale“. See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava nime all. Kummalisel kombel seob neid kahte ka üks olmeline paradoks: Anna Haavale andis Tartu linn elusügisel, 75. sünnipäeval, korteri Koidula tänavale.

Musikaalse lavastuse puhul saab rääkida tempost, rütmist, dünaamikast, fraseeringust ja paljust muust kuni erisuguste koosseisudeni, mis praegusel juhul ulatub sooloesitusest kvartetini. Avapildi ulmeline helikangas ja valgusvihud stiliseeritud kasetüvedel andsid etendusele igavikulise häälestuse. Valguse kustudes hakkab pimedusest kostma veidrat heli, mis sarnaneb kirjutusmasina klõbinaga. Kui valgus aeglaselt (lento) saabub, selgub, et seda tekitab Anna kriidiga jõuliselt (staccato) tahvlile kirjutades. Mitu suurt valget tahvlit annavad Annale võimaluse väljendada oma kutsumust, mida Aino ja Miina teevad laulmisega.

Kirjutades liigub Anna loomepalangus ühe tahvli juurest teise juurde, kadudes vahepeal neid eraldavate mustadest laudadest piilarite taha. See annab suurepäraselt edasi tema mõtteerksust, vaimu heitlikkust ja meeleolu kõikumisi. Tahvlite paigutus vaatajate suhtes L-kujuliselt võimendab efekti veelgi, sest aeg-ajalt kaob ta üldse vaateväljalt –täielikult on publikule näha vaid otse ees olev sein. Kombinatsioon tahvlitest, kuhu kirjutatud tekst varem või hiljem kustutatakse, ja elavast muusikast, mille helid vaikusse hääbuvad, annab edasi kujutatavate sündmuste ajaloolist sügavust ja efemeersust, libisemist kaduvikku. Valgete tahvlite ja mustade piilarite vaheldus meenutab oreli- või klaveriklahve ning loob näitemängus esindatud kahe peamise kunstivaldkonna vahel visuaalse sideme. Lavastuse kunstnik Iir Hermeliin on teinud oma töö läbimõeldult. Kujundus on lihtne, kuid mõjus.

Etenduse esimene stseen oli ehk natuke liiga vali ja tõtakas, liiga forte ja allegro, hääled ühes tonaalsuses, väheste kõlavärvidega, rohkem tehniline teksti­andmine ilma mõjuvate pausideta, mis lasknuksid pikki jutustavaid lauseid paremini kuulata, infot vastu võtta, seal peituvat tähendust ja mõtet omastada.

Akustika on Kernu mõisa küünis suurepärane, seega oleks häälenivoo võinud vabalt olla mitu pügalat nõrgem, loomulikumal vestmise tasemel, seda enam et näitlejate diktsioon oli eeskujulik, nii et midagi poleks kaotsi läinud.

Teatris juhtub sageli etenduse alguses, et näitlejad on natuke nagu treenitud võistlushobused hipodroomil enne starti (neid peab jõuga tagasi hoidma, enne kui nad jooksma saavad hakata), mistõttu ei käivitu mäng kohe sujuvalt ja tundlikult. Aga see kangus hajus seekordses ansamblis peagi ning mõjule pääses kogu lavastust läbiv dünaamika. Selle aluseks on hea partituur, teksti dramaatiline kude, stseenide kontrastsus (sisse on kirjutatud ka temporütmide vaheldus) ning lõpuks üleminekud omavaheliselt dialoogilt otse publikusse suunatud selgitavale tekstile.

Aarne Soro erilaadsed rollid oma joonisega toetavad hästi neid muutusi, tema loodud karakterid annavad stseenidele selge iseloomu. Nauditav oli teksti-luule üleminek lauluks kolme naise mitmehäälses esituses. Triole lisaks sai kuulda ka Aino ja Miina duetti, kus Riina Maidre üllatas professionaalse laulja, estoonlase Juuli Lille suurepärase partnerina nii oma hääle diapasooni kui ka kandvusega. Läbi etenduse paitas kõrva tema näitlejatehniline hääle valdamine, meisterlik fraseering.

Näitemängu kultuurilooline kontekst räägib eestlaste omailmast. Aja- ja eluloolised faktid põimuvad mänguga Anna ja Miina perekonnanime ümber. Anna Haavakivile algas see vaidlusest kooli sakslasest (või kadakasakslasest) direktoriga selle üle, missugune nimi saab tema lõpudiplomile. Vaidluse lahendas ta nii, et kirjutas sellele ise oma nime lühivariandi. Teadaolevalt ei ole see ajalooline tõde, ta küll alustas luuletajana Anna Haava pseudonüümi all, aga ametlikult sai ta dokumentidesse oma uue nime alles 1939. aastal. Mõeldes tema sünnikohast, Haavakivi veskitalust, pärit nimele, on igati arusaadav, et ta tahtis oma õblukestelt õlgadelt raske (veski)kivi maha raputada.

Miina Hermanni eestipärase nime ristiemaks on lavastuses Anna Haava. Kui „lauluema“ Miina avaldas soovi oma saksapärane nimi eestipäraseks teha ja selleks Annalt abi palus, pakkus luuletaja tema iseloomule viidates välja midagi külma, karget, nagu härmatis … Härma. Ja nii jäigi. Ametlikult eestindas Miina Hermann oma nime 1935. aastal.

Piret Jaaks on oma kompositsioonis osavalt kokku sidunud rahvaluule ja -laulu tõsielulise materjaliga. Nagu ajaloofaktidele tuginevate kunstiliste tekstide puhul tavaline, on ka tema loo huvides üht-teist fabritseerinud. Näiteks Anna Haava ei saanud kuidagi oma nime ise diplomile kirjutada, ta sai vaid esitada palvekirja, et talle saksakeelses koolis pandud nimi Espenstein (sks Haavakivi) asendataks eestikeelsega. Samuti ei õmmelnud need kolm naist esimest sinimustvalget. Need ja muud detailid ei kahanda aga teose tõsiseltvõetavust. Vastupidi, need teenivad selgelt loo ideoloogilist ja dramaturgilist eesmärki ning loovad läbitunnetatud terviku.

Elina Pähklimägi on oma ansambliga teinud suurepärase töö, alates mängijate valikust rollidesse: Maria Annuse habras keha, haldjalik liikumine ja vaikne hääl Anna Haavana, Riina Maidre tahtejõud ja energia Miina Härmana ning Juuli Lille tikk-kontsadele vaatamata kindlalt jalad maas kohalolek Aino Tammena. Kõigil naistel on soolosid, mis lähevad sujuvalt üle ansamblimänguks, kus Aarne Soro korduvalt kaasa mängib. Nauditavaid stseene on lavastuses riburada: Jaani ja Anna õrn-habras ja häbelik intiimsus ning nende elu traagiline lahknemine, Miina ja Aino nauditavad duetid ja kirglik konkurents, Miina otsusekindlus ja vaoshoitud pinge oma isaga, kolme naise sõprus, eestlaste lipule värvide valimine ja kanga kokkuõmblemine, Miina ja talumehe lopsakas huumor. Põnev oli jälgida Maidre ja Soro mõnusat tögamist täis dialoogi ja laulmise ühitamist saagimise rütmiga, mis stseeni keskel läks korraks logisema, kuid jõudis lõpuks ikkagi kooskõlalisse sünkroonsusse.

Kui Aino Tamm ja Miina Härma olid jõulisemad karakterid, siis Anna Haava oli neile heaks kontrastiks, olles ühtlasi kahe rivaalitseva naise taasühendaja. Lepituseni jõutakse lavastuse lõpupoole, kui Anna on juba haigena tõmbunud oma eraklikku ellu ja teised käivad teda ükshaaval vaatamas. Ent eriti selgelt ja sümboolselt leitakse ühine keel tüki lõpus, kui naised teispoolsuses taas kokku saavad.

Elulooliselt ühendas kõiki kolme naist sama sünniaasta ja see, et neil polnud lapsi. Pühendudes loomingule ja õpetamisele, jätsid nad silmapaistva jälje eesti kultuurilukku, leides piisavalt tunnustust ja elades kõrge eani. Elu lõpp oli neil aga üsna erisugune. Miina lahkus teispoolsusse esimesena, 77aastaselt 1941. aastal ja oma kuulsuse tipus, olles värskelt nimetatud Tartu ülikooli esimeseks naisaudoktoriks ja Tallinna konservatooriumi auprofessoriks. Ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Aino, kes oli samuti konservatooriumi auprofessor ning nautinud kuulsust Euroopa suurlinnades esinedes, mõrvasid 1945. aastal oma kodus röövlitest lumpenproletaarlased. Naaber leidis vanadaami põrandalt, rinnakorv katki astutud, porine jalajälg rinnal. Anna elas vaikselt ja vaeselt kõrge eani, sai siiski 1954. aastal nautida 90. sünnipäeva pidustusi Tartu ülikoolis ning suri kaks aastat hiljem. Kuigi Kodavere surnu­aial on Haavakivide perekonnal oma hauaplats, on ta maetud Tartu Maarja kalmistule.