Lavastuse „Baskin“ piletid müüdi läbi juba enne esimest proovi, ausalt öeldes isegi enne, kui lavastuse käsikirigi valmis. Võib olla kindel, et ka järgmise suve etenduste piletid saavad veel selle aastanumbri sees otsa, sest ma ei kujuta ette, et oleks vaatajaid, kes seda lavastust oma sõbrale-tuttavale ei soovitaks. Imestada pole midagi, eks nii oli omal ajal ka Vanalinnastuudio lavastustega, nagu ka Baskini estraadikavadega, ning kahtlustan, et Vana Baskini teatri jätkuv menu põhineb vähemalt osaliselt samuti sellel, et leidub inimesi, kes arvavad, et Baskin seal ise jälle lavale astub. Ent julgen väita, et lisaks teada-tuntud Baskini fenomenile mängib siin rolli ka uus, Kiidjärve fenomen, nii et mis tahes nime ka Thors Filmsi järgmise produktsiooni pealkiri ei sisaldaks, oleks etendused ikka ette välja müüdud.
Tahaksingi kirjutada just sellest, aga olles aegade jooksul korduvalt kuulnud Baskini kurba kurtmist, et tema lavastused vaikitakse kriitikas surnuks, kuna neist on keelatud kirjutada, sest see tõstaks nende „põhjendamatut“ populaarsust veelgi, aga noorematel kriitikutel on jällegi häbi neid kunstiks tunnistada, siis alustan siiski tagasisidest. Lavastus „Baskin“ on minu arvates väga tugevate professionaalide loodud kunstiteos, mis liigub piki kangelase elulugu tempokalt ning ilma venivate dialoogide ja piinlikult mõttetute episoodideta. See on käsikirja autorite (Ott Kilusk, Marko Matvere, Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere) vaieldamatu teene.
Kuigi Eino Baskin polnud ju muusikateatri artist, on lavastus väga muusika- ja tantsurohke (nagu „Rohelistes niitudeski“ Starlight Cabaret ja Liisi Oru meistritöö) ning juba hoogne avalugu, kus Baskini noorpõlvelemmiku Chaplinina näeb „väikest Einot“ tema tütre esituses, vallutab kohe südamed. Katrin Pärn ongi oma paljudes rollides – Baskini emast (!) tema naise Itani – lavastuse kammertoon ning jõuab isale hingeliigutavalt lauldes lõpuks ka iseendani.
Nimitegelase kehastajad Sepo Seeman ja Mait Malmsten imiteerivad oma kangelast nauditavalt, aga kuna käsikirja läbiv idee, nagu oleks kogu loo lavastanud just vana Baskin ise, pole järjekindlalt ja arusaadavalt läbi viidud, tekib paratamatult küsimus kangelase kahestumise vajalikkusest. Imiteerimise meistriklassi demonstreerib Priit Strandberg, kes on Jüri Järvetina jõudnud mitte ainult intonatsiooni ja välimuse täpsuseni, vaid ka Järveti psüühika ja sisetegevuse usutava avamiseni. Ja lisaks ka veel mõneminutine särav stseen Ervin Abelina (on mõistetav, et Kaljo Kiisa ja Simon Levini tõetruuks loomiseks näitlejal enam püssirohtu ei jätkunud).
Lavastus on mõistagi mitmest žanrist. Psühholoogilise teatri meistriklassini jõutakse Järveti Canossa-retkel Leningradi palumaks Baskinilt abi, et mõista Leari monoloogi ja esitada see talle arusaamatus vene keeles järgmise päeva proovivõttel. Lavastuslikult on eriti meeldejääv tuulispasana pöörlev filharmoonia estraadiorkestri ringreis mööda „vennasvabariike“, kus Birgit Sarrap ja Marianne Leibur demonstreerivad fantastilist meisterlikkust enda häälelisel ja välimuslikul transformeerimisel. Jahmatavalt mõjub kohtustseen, kuhu „organid“ olid tassinud üle „suure kodumaa“ kokku ligi poolteistsada „daami“ ning Järveti ja Tennosaare veel takkapihta tunnistamaks, kuidas Baskin oli neid pornograafiliselt ahvatlenud.
Eraldi on põhjust esile tõsta lavastuse videorida, kuhu on leitud (või ehk ka tehisaru abil tekitatud?) unikaalsed kaadrid nii Baskinist kui ka Arkadi Raikinist, Ilmar Tammurist, Voldemar Pansost, Georg Otsast, aga ka „Tagahoovist“, „Kuningas Learist“ jt filmidest, mis muidugi panevad lisaraskuse neid laval kujutavatele näitlejatele. Hästi ei tahaks aga nõus olla lavastaja enda valikuga ilmuda lavale Georg Otsana mustade prillidega, mis ei kuulunud ju Otsa imagosse, vaid olid talle viimase eluaasta abivahend.
Kui aga tulla nüüd Thors Filmsi juurde, siis somes arutatakse, milline Kiidjärvel loodud neljast lavastusest on olnud tugevam ja milline nõrgem ning heidetakse neile ette stiililist korduvust, lavastuslikke klišeesid ja kujunduslikku äratuntavust. Aga äkki need lavastused ei peagi olema erisugused? Äkki ollakse hoopis näinud ühe suurlavastuse nelja vaatust? Kindlasti ollakse märganud, et Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere (Thors Films) on oma aruka ja vastutustundliku investeerimisega lavastust ümbritsevasse taristusse tõstnud mõne aastaga meie suvelavastuste ettevalmistuse täiesti uuele tasemele. Naljalt ei leia enam lavastust, kus osatakse ainult piletiraha kasseerida ning lastakse publikul põõsa alla õnnekombel sokutatud autost trügida-tormata märgistamata kohtadele, einelauast kaasa haaratud üleeilne kiluleib hambus. Publik on hakanud suvelavastustele tulema tund-paar varem mitte hirmust jääda istekohata, vaid soovist näha tuttavaid, üksteisega suhelda, mugavalt kohvikus istuda ja kaunist õhtut nautida. Olen kindel, et selles on oma mõju Kiidjärvel.
Aga kas ollakse endale teadvustanud, et Kiidjärvel on valminud mitte ainult Eesti suurim (1700 istekohta) vabaõhuteatrisaal, vaid seal on seitsme aasta jooksul loodud ka Eesti ajaloo suurim vabaõhulavastus – 12tunnine jutustus XX sajandi teise poole muusika-, teatri- ja vaimuelust koos kogu selle särava andekuse ja hiilguse, aga ka poliitilise traagikaga. Et laval on elustunud praeguste suurepäraste näitlejate ja lauljate esituses meie lähimineviku armastatud suurkujud nostalgiliseks meenutuseks vanemale ning väärtuslikuks tutvustuseks ajaloovõõrale ja paratamatult enesekesksele nooremale põlvkonnale. Selle lavastuse loojaiks on Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere, kes on ehitanud teatri, leidnud ideed, tellinud tekstid (Ott Kilusk) ja kujunduse (Karmo Mende), loonud alalise orkestri (Vana Klaver) ning isegi moodustanud enam-vähem püsiva suvetrupi, seda igal aastal mõne uue tähega rikastades. Palgatud on ka lavastajad: Tennosaare ja Ada loole Ain Mäeots, Eesti Raadio Meeskvartetile Priit Võigemast, Baskinile Marko Matvere. Miks on valitud eri lavastajad ja just need, seda peab tegijatelt küsima.
Hiljuti puhkes vaimustuspuhang, et Vanemuise ja Eesti Kontserdi ühisjõul on otsustatud tuua nelja aastaga Kuressaares lavale „Nibelungi sõrmuse“ kõik neli osa, mida 2030. aastaks näeb heal juhul kuni kümme tuhat vaatajat. Kiidjärve saaga vaatajate arv ületab järgmisel aastal saja tuhande piiri. Ma ei taha kuidagi vähendada Wagneri geniaalsust ning Risto Joosti ja Aivar Mäe julget otsusekindlust, aga vaadakem selle pilguga ka Kiidjärvele. Ja siis enam ei nurisetaks lavastusliku ja kujundusliku korduvuse üle. Isegi kurjuse kehastus, seltsimees M. Unn Peeter Oja esituses, on muutumas alaliseks tegelaseks (olgu öeldud, et ta oli IV vaatuses juba mõnevõrra tõetruum kui eelmises). Ning pole ju teab mis julgustükk oletada, et meie lähimineviku heerosed ja helid võivad vaatajaid-kuulajaid huvitada vähemalt samavõrra kui varase keskaja Ülem-Saksi valitsejad.
Mis saab edasi? Baskini elukäik XXI sajandil jäi seekord ju tegelikult näitamata ja sellest võiks saada muusikalise tragöödia. Või mängiks ehk 2028. aastal ühe suvega Kiidjärvel ära kõik neli lavastust, nagu Vanemuine kavatseb „Nibelungi sõrmusega“ teha 2030. aastal Kuressaares. Nüganen ju Vargamäel suutis. Usun, et Thors Filmsile pole midagi võimatu.
