Armsad sõbrad. 2014. aasta alguses Sirpi tulles ei osanud ma aimata, et täidan kirjanduskülgi 12 aastat. Pidasin keeletoimetaja Aili toonast nalja naljaks ja seda see ju oligi, aga näe, täide läks.
Tosina aastaga olen ära teinud kõik, mida algul teha tahtsin, ja ka kõik selle, mida hiljem olen soovinud. Paras aeg järg üle anda. Mida sel puhul öelda?
Vahel, kui ei tea, mida öelda, siis on tark mõte öelda midagi head. Jah, kui vähegi on võimalik midagi head öelda, siis seda tuleb kindlasti teha! Näiteks meeldivad mulle mu kolleegid. Olen õnnelik, et sain töötada koos sedavõrd toredate ja tarkade isiksustega.
Hea mõte on ka tänada. Alati on põhjust millegi eest aitäh öelda, kas pole? Pidasin kunagi igasugu tänusõnu tüütuks formaalsuseks, aga nii saab mõelda ainult see, kes ei ole ise veel kuigipalju lahkust üles näidanud. Kes on pidanud hoitud olemist enesestmõistetavaks nagu laps.
Tänan peatoimetajaid Otti ja Kaarlit, kes mind usaldasid. Tänan oma eelkäijat ja eeskuju Dorist, kes minusse uskus.
Olen rõõmus, et mu töö viis mu kokku sadade säravate loojatega: kirjanike, tõlkijate, kriitikute, kirjandusteadlaste, muuseumi- ja raamatukogutöötajatega, paljude teistega. Aitäh, et olite nõus oma mõtteid avama ja Sirbi lugejatele aega pühendama.
Natuke olen ka uhke – selle üle, et sain hoogu anda eesti lavaluulele ja naiste kirjutatud proosa tõusulainele. Prõmmijad ja räpparid on lüürikat juba üksjagu rikastanud ja teevad seda veel. Uskuge, ka naiskirjanduse esilekerkimine ei ole üürike anomaalia. Praegusele kümnendile vaatame tulevikus tagasi kui naiste kümnendile. Tunnistame suurt muutust eesti kirjanduses.
Kahetsen ma samuti – kõiki kordi, mil olen olnud terav ja teinud haiget. Palun nende kordade pärast vabandust.
Mõnikord teeb haiget inimene, kes on ise katki. Killud ja murdekohad ju paratamatult kriimustavad. Kui märkad, et keegi on su kõrval hapras seisus, anna talle aega hinge tõmmata ja oma tükid kokku koguda. Naerata talle. Küsi, kuidas läheb ja kas saad aidata. Või siis ära küsi, lihtsalt aita.
Halvad sõnad jäägu parem ütlemata. Isegi kui on olnud põhjust kellegi peale vihastada, siis ära talle seda pahas tujus küll ütle. (Las marineerib!) Räägi temaga järgmisel hommikul – kui sa siis üldse tahad veel midagi öelda. Vahepeal mõtle hoopis kellelegi teisele, kelle isik või looming on sulle rõõmu valmistanud, ja ütle talle seda. Saada kas või kirjake.
Mis siis, kui ta ei vasta. Mis siis, kui ta peab sind napakaks. Tõenäoliselt ei pea, vaid kannab su sõnu endaga kaasas ja need soojendavad teda. Hea sõna ongi see sisaliku tee, mis jätab kivil jälje.
Õppisin selles ametis tohutu palju. Kas sain targemaks? Ei tea.
Kas lugeja midagi sai – kah ei tea. Aga andsin endast parima.
Jaksu ja rõõmu, armas Hanna Linda, kes sa uue püsitoimetaja selgumiseni kirjanduskülgi täidad.
