Juhtusin hiljaaegu perega ühte Järva­kandi bistroosse lõunatama. Oli varajane pärastlõuna, kohviku uks oli pärani lahti, raadio mängis, ühes lauas sõid lapsed friikartuleid ning teises töötunkedes mees šnitslit. Kuna oli reedene päev, tehti saali teises otsas õhtuse kontserdi jaoks heliproovi. Leti taga võttis meid aga vastu ülirõõmus tütarlaps, kõrvuni naeratus näol. Ta andis kiiresti ülevaate lastele sobilikest roogadest ning kinkis meie kaheksa-aastasele tütrele värvimisvihiku ja pliiatsid, täitsa niisama. Nõnda soe ja tähelepanelik suhtlus tabas meid päris ootamatult – enamasti on nii lihtsamate kui ka nooblimate söögiasutuste teenindajatel järjekordsest väikeste lastega perest pigem ükskõik, ent Järvakandis tervitati meid nagu oma kodus. Kui mõnus!

Igatsus üdini sooja ja inimliku kontakti järele on saatnud mind juba kaua. Ma ei taha kõlada nagu kalestunud dinosaurus, aga suure digiõhina ja äpistumise käigus läheb mu arvates kaduma oluline osa teenuste ja asjade kvaliteedist. Maru mugav on küll Facebooki turuplatsilt kartulit ja kurki koju tellida, ent kui päris turul päris inimesega ostujutu kõrvale maast ja ilmast rääkida, annab see kurgile ja kartulile ehedama maitse. Kui esitan söögikohas tellimuse hiiglaslikule puuteekraanile, mitte lihast ja luust teenindajale, on mul endalgi tankima asuva masina, mitte toitu nautiva inimese tunne.

Viimasel ajal olen oma inimliku kontakti igatsuse leevendamisel jõudnud lausa niikaugele, et guugeldamise asemel pöördun küsimusega hoopis sõbra poole, kui tahes lihtsat asja ma ka teada ei taha. Milleks jagada oma ob­s­kuur­seid huve meediahiidudega, kui võin teha seda hoopis semuga? Meenub, kuidas üks Ankaras õppinud tuttav kurtis sõbrale käterätikupuudust. Sõber tuli varmalt appi, pöördudes oma kauges külas elava ema poole, kes omakorda helistas onule, kelle linnas elav tuttav tõi poisile lõpuks terve posu rätikuid. Selle asemel et Google Mapsi abil lähimasse kodutarbepoodi marssida, mobiliseeriti pool suguvõsa ja hoiti seekaudu suhted soojas.

Kui ma kuulen telefonis oma pereõe häält, saab mu laps juba natuke tervemaks. Ja sellepärast tababki mind iga kord ahastus, kui satun ühismeedias peale üleskutsele jagada nende perearstide kontakte, kellega oleks võimalik ühendust saada telefoni, mitte ainult e-perearstikeskuse kaudu. Kuidas küll on juhtunud nii, et maailma kõige inimlikum teenus on kättesaadav ainult neile, kellel on ööpäevaringne ligipääs (või soov seda omada) internetile? Kuidas saaks praegu arstiga ühendust minu mõne aasta eest lahkunud vanaema? Mismoodi tuleks seletada talle ja teistele digimaailmast kaugel pensionäridele, et arstile pääsemiseks tuleb otsida üles ID-kaart ja paroolid, lülitada sisse arvuti (kui see üldse olemas on) ja logida sisse leheküljele, mis kasutajasõbralikkusega just ei hiilga, ning leida üles vestlusaken, kus perearst võib-olla mõne aja pärast vastab? Selle valguses ei pane sugugi imestama, et paljud kiirabikutsed on seotud harilike perearstivaldkonda kuuluvate teemadega. Kiirabisse saab helistada, perearstile sageli ei saa!

Õnneks pole igatsus inimliku kontakti järele maha jätnud ka teisi inimesi. Veel on võimalik elada ilma nutitelefonita, veel leidub teenuseid, mida saab kasutada ka laua- või sülearvuti kaudu! Seda on kuulda võtnud näiteks Bolt, kes lõi taas võimaluse takso helistades tellida. Nii hea on, kui päris inimene ütleb mulle oma häälega, et takso on tõesti minu poole teel! Ja kui mõnus on vaadata restoranis paberi peale trükitud, mitte QR-koodi abil ligipääsetavat menüüd. Oh, ja elagu parkimisautomaadid! Ma tahan võõras linnas parkides panna armatuurlauale päris parkimispileti, mitte väriseda trahvihirmus, sest äpp ei tundunud korralikult töötavat. Samuti on hirmus tore, et saan Tartu-Tallinna bussis näidata ka SMS-piletit, mitte vaid meiliga saadetud piltkoodi.

Aga eriti meeldib mulle see, et mu lapsel on juba päris palju sõpru, kelle vanemate arvates ei pea algklassilastel tingimata olema nutitelefon, sest nuputelefon või nutikell saavad ka oma tööga väga hästi hakkama. Jaan Aru lakkamatu selgitustöö on tõesti juba paljudesse peredesse jõudnud. Me isegi ei ole pidanud oma tütrele eriti palju seletama, miks ta enne teismeiga endale nutitelefoni ei saa. Jaan Aru presidendiks!