Statistikaamet avaldas hiljuti rahva­majanduse arvepidamise revideeritud näitajad viimase nelja aasta kohta. Lisandunud andmete kasutamisel saadi tulemuseks, et Eesti majandusel läks paremini, kui siiani arvatud, ning reaalne sisemajanduse kogutoodang on arvatust suurem. Igasuguste välismõjude, kriiside ja šokkide mõju ennustamine ja kiirmõõtmine ongi tänamatu töö, nagu analüütikud uusi tulemusi kommenteerides on rõhutanud. Võib minna nii ja võib ka teisiti, sedapuhku on tulemus rõõmustav.

Sõnumit ruttas ära kasutama ka peaminister Kristen Michal, kes teatas, et „see muudab ka senist lugu Eesti majandusest. Enam ei ole päris õige rääkida ligi kaks aastat järjest kestnud majandus­langusest“. Eeskätt on tegu poliitilistele oponentidele mõeldud sõnumiga, et lõpetagu nüüd ometi see katkematu undamine, kuidas valitsus on hävitanud Eesti majanduse, ei oska seda juhtida ning on paisanud rahva vaesusse, sest faktid näitavad midagi muud –et seis pole kuldne, kuid suund õige.

Statistikaameti töö on plaaniline, kuid tulemuste avaldamise ajastus igati sobiv järgmise aasta riigieelarvet ettevalmistava valitsuse jaoks. Uued andmed peavad peegelduma eelnõu aluseks olevas rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis, mis tavakohaselt ilmub augusti lõpul. Kui SKT on suurem ja kasv kiirem, tekib kulutamiseks lisaraha, mille olemasolu on riigikogu valimiste eel tähtsam kui muudel aastatel ja seda eriti äsja tehniliselt vähemusvalitsuseks kujunenud koalitsioonile, kelle eelnõu kiusamiseks parlamendis eeldatavasti vahendeid ei valita.

Põhikooli õpilaselegi jõukohases tekstülesandes võiks küsimus olla sõnastatud umbes nii, et kui riigi SKT osutus suuremaks, kui varem arvatud, ja eelarvestamise aluseks võetud näitaja, see on üldine maksukoormus suhtena SKTst, jäi samaks või pigem kasvas, siis kas riik teenis tagantjärele arvutatult kulutatavat maksutulu vähem või rohkem kui viimaste aastate riigieelarvetesse planeeritud. Seda eeldusel, et maksuameti kogumisvõime oli stabiilne ja seal ei lastud uute maksude (või -määrade) kehtestamise järel käsi rüppe. Vastus on, et raha oli rohkem ja järelikult pingutati rahanduspoliitilise konservatiivsusega üle.

Mündil, nagu ikka, on kaks poolt. Kui paremad andmed muutsid peaministri silmis langusloo kasvulooks, siis pidid need panema vähemasti kahtluse alla ka peaaegu piibelliku mõõduga kannatuste loo, mille koondnimeks „kärbe“. Kindlasti jätkab vähemasti erakond Parempoolsed oma kinnismõtte turundamist. Selle aprillikuine versioon kõlas nii: „Eesti riigirahandus on nii korrast ära, et ees ootavad palju valusamad otsused. Seda sõltumata sellest, kes 2027. aasta valimiste järel valitsuse moodustavad. Kärpida tuleb kõiki valdkondi. Küsimus on vaid kuidas ning kui palju.“

Loodetavasti leidub võistlevas poliitikas siiski ka neid, kes selle vähemasti avalikus sektoris sügavat pessimismi külvava kärpeteema soovivad maha suruda, sest kõrvalnähuna kinnistab see ka täiesti elukauget müüti tõhusast ja säästlikust erasektorist ning lodevast ja priiskavast avalikust sektorist. Esimene peab leppimatut võitlust kuni viimase kõigi jäsemete amputeerimiseni.

Üks asi on tulevikku terroriseeriva kärpefanatismi lõpetamine, aga lähiminevikku peab ka tagasi vaatama ning küsima, kas ja kuidas on heastatavad viletsa andmestiku kasutamisest sündinud kannatused nii, et kärbete tagajärjel tekkinud ebaõiglus ja ebavõrdsus uutes ja paremates oludes ning tulevastes eelarvetes ei põlistuks. Kui mõni valitsemisala kaotas kärbetega teistest suurema protsendi eelarvest ja sel on sellevõrra madalam baas, siis nüüd kõigile võrdse määraga raha juurde andmisel jäävad kaotused edaspidigi muudkui kumuleeruma.

Eeskätt pean silmas kultuurikulu. Mäletatavasti põhjustas kultuuri­ministri kärpeinnukus (või saamatus läbirääkimistel) tulemuse, et 2025. aasta riigi kogukärpest moodustas kultuurivaldkonna osa üle 10 protsendi, kuigi kultuurikulu osa riigieelarves oli kõigest 1,8 protsenti. See ebaõiglus viis kultuuritöötajate (mis sest, et eelarvelise mõjuta) meeleavaldusteni Toompeal ning paljude üsna süngete väljaütlemisteni professionaalse kunstielu helge tuleviku kohta. Ka praegu kehtivasse riigi­eelarvesse kirjutati kultuuritöötajate palgatõus sisse väiksema protsendiga kui teistes valitsemis­alades.

Puust ja punaseks ka. Kunagi valitses riigis arusaam, et kõrgharidusega haridus- ja kultuuritöötajad teevad võrdse keerukusega tööd ja nii peaks ka töötasu võrdne olema. Aga siis läksid teed lahku ning tänavu kehtiv algaja õpetaja alampalk on 1970 eurot, kultuuritöötajatel 1720 eurot, mis sest, et paljud neist teevad ka pedagoogilist tööd. Vahe on 250 eurot kuus ja pealegi puudub kultuuritöös nn karjäärimudel, mis tähendab, et seaduste ja kokkulepetega kindlustatud koefitsiente kogemuste ja meisterlikkuse kasvu hüvitamiseks nagu vanem- ja meisterõpetajatel kultuurivallas ei ole. Kui järgmisel aastal tõstetaks mõlemas kategoorias alampalka 10 protsenti, kasvaks vahe 25 euro võrra ning igal järgmisel aastal aina pikeneva sammuga.

Seega algab õigluse taastamine sellest, et kõigepealt pannakse kultuurieelarvesse tagasi sealt mitmel aastal üle mõõdu võetud kärperaha ning alles seejärel asutakse saadud summat korrutama võimaliku kasvuprotsendiga. See on miinimum, mis veel ai anna avaliku sektori kultuuriasutuste juhtidele kindlat väljapääsu praeguseks täiesti pankrotistunud palgapoliitilisest olukorrast, aga paljudes asutustes vajavad taastamist ka hädaga nulli viidud koolitus- ja lähetuskulude ning tööandja soodustuste kuluread.

Jätan nüüd vahele selle lõputult korratud kultuuriapoloogia osa, mille Maarja Kangro hiljuti Sirbis kenasti kokku võttis.* See ei suuda niikuinii konkureerida võimsamate ministeeriumide suhtekorraldusega, millega oma eelarve tordilõike garneeritakse, ühtki juhust kasutamata jätmata. Kui nädala eest Lasnamäel põles kaitsetööstusettevõtte hoone, näitasid peaministrist alustades kõik süüdistavalt sõrmega kohe Venemaa suunas (ETV vahendusel kõigile tuttavad detektiivid Vera, Grace või Lynley, rääkimata siis noorest Morse’ist selle lihtseletusega ei rahulduks, kuidagi liiga lihtsalt on skeemis kohe olemas valvas kodanik ja kinni nabitud peamised kahtlusalused). Julgeolekumehed andsid soovitusi, kuidas ettevõtete kaitset veelgi parandada ja turvalisust suurendada. Ja see jutt tähendab, et mõistagi peab kasvama ka kaitsekulu, sest ega siis ettevõtted pea oma raha eest Venemaaga sõda pidama.

Kunagi okupatsiooniajal ründas Venemaa tikkudega ka Eesti kultuuriasutusi ja väikese vahega süttisid rängad tulekahjud Niguliste kirikus (1982), draama­teatris (1983) ja vabaõhumuuseumi Sassi-Jaani talus (1984). Sõltumata ametlikest uurimistulemustest oldi toona veendunud, et tegu on Moskva kätetööga, rünnakuga meie rahvuskultuuri vastu. See põhjustas üldrahvaliku lootusetuse, ehkki kahju hüvitamiseks ja selle taastamiseks, mis võimalik, kuskilt raha ja tööjõud kokku kraabiti. Tekib kiusatus küsida, et kui ükski apoloogia ei aita, kas siis tõesti peab ka vabas riigis kultuurieelarve piisavuse kindlustamiseks ühe vale lipu all libaoperatsiooni korraldama ja tuleohvri tooma või on võimalik enne vastastikuse mõistmise ja kokkuleppeni jõuda teadmises, et tagasi vaadates on raha olnud alati rohkem, kui ennustuste järgi arvati.

* Maarja Kangro, Kultuur ja selle apoloogia. – Sirp 31. VII 2026.