Ingomar Vihmar on sama materjali lavastanud 1998. aastal Ugalas. Saue valla lehele antud intervjuus ütleb ta, et vahepeal on ta rohkem aru saanud nii maailmast kui ka inimestest. „Ma ei taha ega saagi toetuda toonasele lavastusele, sest ei mäleta seda nii täpselt. Hakkan tegema täiesti uut asja.“¹ Eesti Teatri Agentuuri info kohaselt võib öelda, et Ugalas mängis iga näitleja ühte tegelast ning romaani kirjanikust minajutustaja ja tolle ihalusobjekti lapsepõlve esitasid lisaks ka lapsed. Tollasest lavastusest on seegi kord laval Margo Mitt. Ka Margus Põldsepp on uuesti kaasas omal ajal lavastuse tarvis loodud muusikaga.

Paul Samuel Vihmar püsib läbivalt autori minajutustaja rollis, teised esitavad sujuvalt mitut rolli (tegelaskujude vahetumist markeeritakse peakatetega). Lavastuse kunstnikku pole märgitud, nii et ilmselt on lavastaja ja dramatiseerija võtnud ka kunstnikutöö enda kanda. Kostüümid paistavad ajatult ebamäärased, rõhutavad loo ajatut universaalsust. Mängitakse kitsal laval, mille tagaseinaks on ehitatud tribüün või saunalava: lihtne lahendus annab lavapinnast tunduvalt laiema mängumaa. Tegevus tõmmatakse esimeses vaatuses ka üle saali laiali, osa tekstist kuuleb publik selja tagant, teises vaatuses ollakse kontsentreeritult ja intensiivsemalt laval.

Mõned kriitilised tähelepanekud puudutavad suuresti algust. Eelreklaami toon lubas, et tuleb üks suvine tingel-tangel muusika ja kohvi saatel. Muljet süvendas veelgi etenduse sisse juhatanud Laitse graniitvilla omaniku Tauno Kangro paljusõnaline tervitus. Kogu lugupidamise juures Kangro kui oma rada käiva kunstniku vastu – kui üldse peab lavalt tervitama, siis hea teatrielamuse soovimisega võiks sissejuhatus piirdudagi. Pahatihti ületavad lubadused etendusel nähtu, seekord oli kummaliselt teistpidi: justnagu oleks püütud publikut alahinnates ootused vaos hoida. Põhjuseta.

Teiseks jäi minu meelest veidi irdseks muusika roll muusikalises lavastuses. Et valesti aru ei saadaks: muusika meeldis ega olnud lavastuse meeleoluga vastuolus. Kas aga oleks lavastus õigupoolest midagi kaotanud, kui muusika oleks tulnud lindilt või poleks seda üldse olnud? Võib-olla segas mind kontrast trupi tiheda peast antud teksti ja laulja lugerilt mahalugemise vahel. Võib-olla häiris muusiku paigutamine teistest eraldi lava kõrvale? Muusika haakus laval toimuvaga mu meelest vaid siis, kui lõpuks kogu trupp kaasa laulis.

Taustast. Lavastuse reklaamides ja tutvustustes rõhutatakse läbivalt, et Timo K. Mukka (1944–1973) oli skandaalse kuulsusega soome kirjanik, kes suri noorelt. Tõsi. Tõsi on ka see, et lavastuse alus, samanimeline romaan, ilmus 60 aastat tagasi, mil Soome ja ka muu maailm olid palju puritaanlikumad. Hipiliikumine polnud veel sündinud, rahuaade kogus jõudu ning Mukka oli Jehoova tunnistajast kommunismi toetajaks muutunud sõjavastane.

Mukka teoste avameelne ja isegi naturalistlik seksuaalsus oli omas ajas julge ja ootamatu, lõhkudes mitmeid tabusid. Tollase Soome ühiskonna mõistmiseks tasub meenutada, et Mukka debüütromaaniga „Maa on patune laul“ (1964)² enam-vähem samal ajal ilmus Hannu Salama „Jaanipäeva tantsupidu“ („Juhannustanssit“, 1963), mille eest mõisteti autor kohtulikult süüdi jumalateotuse ja sündsusetuse pärast. Järelejäänud tiraaž kästi hävitada, kirjastus sai trahvi ja Salama kolmekuulise tingimisi karistuse. „Häbitut“ religiooni ja seksuaalsuse ühendamist heitsid kriitikud ette ka Mukkale. Skandaalse kirjutaja kuulsust lisas 1965. aastal ilmunud julgelt pedofiiliat käsitlev romaan „Tabu“³.

Ennast ja Salamat pidas Mukka kõigest seksuaalrealistideks, kes kirjeldavad „perversse seksuaalhüsteeria pesa, mida riik ja selle „tugisambad“ üleval peavad“⁴. Tänapäeva perspektiivist pole Mukka ja Salama teostes õigupoolest midagi väga häbiväärset. Lavastuses kõlanud üksikud roppused või seksuaalsuhete kirjeldus ei kosta kohatult, vaid rõhutavad tegelaste inimlikkust. Ja valu.

Kokku ilmus vaid 28aastaselt surnud Mukka sulest kuus romaani, luulekogu ja kaks novellikogu, ent postuumselt on avaldatud ka ta esseesid, kuuldemänge jm varem ilmumata loomingut. 1966. aastal soome lugeja ette jõudnud „Laul Sipirja lastest“⁵ sai leebema vastuvõtu kui Mukka varasemad teosed, ent tema kuulsus omalaadse seksuaalmüstikuna kinnistus.

Loo ajalootaustaks on nn Lapi sõda. Eestis teatakse rohkem soomlaste Talve­sõda ning Jätkusõda, kus ka meie soomepoisid kaasa lõid. Põhja pool laastas aga 1944. aasta sügisest 1945. aasta kevadeni maad Lapi sõda, kus Soome oli sunnitud pöörama relvad endiste relvavendade sakslaste vastu ning lahkuvad Saksa väed jätsid endast maha põletatud maa. Lapimaa elanikud evakueerusid Lapi sõja jalust Rootsi üle Tornio jõe. Lühikese ajaga lahkus kodudest kolmveerand Lapimaa elanikkonnast.

Timo K. Mukka sündis 1944. aastal paguluses Rootsis, kuhu Mukka perekond evakueeriti Turtola külast (kuni 1949. aastani ka valla nimi, sealt edasi Pello), mille sarnasustele fiktiivse Sipirja külaga kirjandusteadlased on viidanud. Mõlemad põletati peaaegu täielikult maha, üks päriselt, teine romaanis. Sipirja nime seostatakse Siberiga (sm Siperia), kuhu inimesi on karistuseks saadetud ka Soomest – nimemetafoor viitab kaugele jumalast hüljatud kohale.

Mukka puhul rõhutatakse tema tekstide üheaegset poeetilisust ja räiget naturalismi. Ka lavastaja Ingomar Vihmar rõhutab Mukka sõnu, et kirjutada tasub vaid armastusest ja surmast: neisse on kätketud lõputult esinemisvorme, inetuse esteetikast poeetilise naturalismini, mis on lavastuses nüansi­rikkalt ka välja mängitud.

„Laul Sipirja lastest“ minategelane on noor kirjanik, kes kirjutab romaani oma koduküla minevikust, nii sõjaajast kui ka tollasest tänasest. Allikateks olid jutustajal intervjuud vanade Sipirja elanikega, kingsepp Soldatkini kahe aastakümne vältel kirjutatud päevikud ja oma lapsepõlvemälestused. Minajutustus loob romaanile raamid, aga vahepeal liigub tekst ka autori kõiketeadva jutustaja perspektiivi. Kirjandusteadlased on rõhutanud Mukka romaanitegelasest alter ego identiteediotsinguid, just enese mõistmiseks on ta valgustanud külakogukonna tavalise elu nii üksikasjalikult läbi.

Unustame tausta. Mis on romaanist tänapäeva kandunud ja Vihmari lavastuses koha leidnud? Kui unustame (sõja)tausta ja 1960. aastatel häbitult kõlanud seksuaalsuse, siis on vaataja ees universaalselt inimlik lugu, kus tegutsevad kingsepp Soldatkin, desertöörid Ruusmaa ja Nyström ning paljud teised külaelanikud mis tahes sõdade ajal ja järel.

Elu seisab sellistel aegadel suuresti vanade naiste õlgadel, Mukka sõnul: „Nad olid Sipirja köötsus asukad, kelle vanamehed olid juba ammugi mulla all ja pojad hiljem tapetud ja kes tundsid nüüd maailma kõikide inimeste seast ainult üksteist, sest neil kõigil olid nii ühtemoodi näod ning üks ja sama mure: mida oma vaesuses pakiga rindele saata?“

Naised kannavad ebaõiglaselt suurt koormat. Matavad haigustesse või kohe pärast sündimist surnud lapsi. „Küll sie Sipirja on ikke üks imelik paik, et siin kõik mutku surevad,“ tõdeb üks naistest.

Mehed tulevad ja lähevad, nad on naiste-lastega paremal juhul kauged ja tundekülmad, halvemal juhul vägivaldsed. Või siis tahaksid naistele „ära susata“. Sipirja mehed ei ole kangelased, pigem vastupidi: need on tegelased, kes peavad vastama ja vabandama, miks nemad ellu jäid. Osa neist on eelistanud võõrsil ellujäämist kangelaslikule langemisele isamaa eest. Just ühe desertööri suhu on lavastaja pannud raamatu minajutustaja sõnad: „Miks kujutlesid nad, et võivad vägivalda ja surma relvadena kasutades aidata oma kodusid ja omakseid? Ja lõppude lõpuks: kas siis kodusid ähvardas mingisugune oht? Aga neil polnud ju valikuvõimalust. Ja sel hetkel, kui kusagil puhkes sõda, kadus seal kõik see, mida lastele oli õpetatud: headus, sõbralikkus, armastus, ja ligimese austamisest ei poetanud keegi enam sõnagi. Või kas oligi neid asju õpetatud?“

Paraku on nii endiste kui ka praeguste sõjavastaste pimepunktiks just küsimus, mis juhtuks, kui agressorile vastu ei sõdiks? Ent samas on tõsi ka inimlikkuse kadu iga sõja ajal: kui kõik on surnud, siis on rahu tarbetu.

Tugev ansambel. Vihmar tunneb soome autoreid ning oskab nende tekstis näha kergust ja elujaatust. Või siis lisab ta seda süngemate toonide kõrvale. Ka Mukka teksti tuleb sisse minna, et näha selle karmi ja iluta pealispinna all sooja huumorit, mis kandub nii lugeja kui ka vaatajani värvikate tegelaste vahendusel. Keerulisest tekstist on loodud romaani­truult mänguline dramatiseering. Kõigi tegelaste vahel on ära jaotatud peale tegelaste teksti ka raamatu kõiketeadva autori mõtted ning sündmusi edasi-tagasi liigutatud. Dramatiseering liigub kiirelt tegelaselt tegelasele ning hüpleb aegade ja kohtade vahel, eeldades näitlejatelt täpset ja kiiret rollide ja teksti põrgatamist.

Romaani lugedes tahaks vahepeal küsida: „Mees, millest sa räägid?!“ Aga siis meenuvad need korrad, kui oled kergelt vindisena pidanud vestlusi veelgi vindisema sõbraga ja nii see lugu kulgeb: hüplikud meenutused ja ülekordamine on täiesti mõistetav, järgivad sõbralikku sisemist loogikat. Sellist vaadet kinnitab ka lavastuse lõpu­stseeni pidulaud, kus külale olulised lood ja inimesed uuesti meelde tuletatakse ja üle korratakse. Sipirja on kõik maailma külad, mis kõigest hoolimata üles ehitatakse, kus elatakse, armastatakse ja surrakse – eluring.

Raamatu lõpuks pettub Mukka minajutustaja oma tegelastes: nood ajavad ta segadusse, ta tunneb, et ei suuda neid kujutada piisavalt lähedalt. Lavastuses on iga tegelaskuju päris inimene, kellele on kerge kaasa elada. Noor Vihmar on enam-vähem sama vana kui Timo K. Mukka romaani kirjutamise ajal ning on justnagu loodud oma tegelasi kaalutleval pilgul kõrvalt vaatama. Naiste registrid vahetuvad kiiresti ja on muljetavaldavad: Merle Palmiste haprast vanast naisest saab väejooksikust mees, Mirtel Pohla lobamokk puurib järgmisel hetkel sugestiivselt publikusse ning Külli Teetamme hoolitseja muutub depressiivseks elule allavandujaks. Margo Miti kohmetu soojus ja Alden Kirsi jõuline teravus on huvitavas kontrastis, kattes mehelikkuse poolusi.

Esimestes stseenides esitlevad näitlejad peakatteid vahetades oma tegelaskujusid, ent seejärel käivad vahetused nii kiiresti, et tegelikult ei jõua jälgida, kes täpselt mida ütles. Ja pole ka vaja, sest kõik see moodustab ühe loo, mida räägitakse mitmel häälel. Meenutame loo pealkirja: „Laul Sipirja lastest“. Lavastus ongi üks mitmehäälne laul, mis on rohkem kui eraldi häälte summa. Suurepärane ansamblimäng.