1947. aastal alustanud Edinburgh Festival Fringe (tänavu 7. – 31. VIII) on kasvanud maailma suurimaks festivaliks, millest rohkem pileteid müüakse vaid olümpiamängudele ja jalgpalli maailmameistrivõistlustele. Festivalil esinejate eest vastutavad Kirsty Fraser ja Martha Haskins räägivad, kuidas tänavu kümnendat korda toimuv Tallinn Fringe Festival (18. VIII – 19. IX) võiks samuti maailma kultuurikaardile jõuda.
Mis viis teid Edinburgh Festival Fringe’i juurde?
Kirsty Fraser: Õppisin Glasgow’ ülikoolis teatri, filmi ja televisiooni alal. Astusin draamaklubisse ja avanes võimalus korraldada Edinburgh Festival Fringe’ile üks lavastus. Kuna Glasgow ja Edinburgh asuvad teineteisest vaid 45minutise autosõidu kaugusel, kasutasin seda võimalust. Viibisin kaks nädalat fringe’il, vaatasin kõike nii kunstniku kui ka produtsendi pilguga ning armusin sellesse festivali. Teadsin, et esinejat minust ei ole, aga kuna armastan kunsti, läksin festivali korraldajatega rääkima, et tööd saada. Selleks kulus lõpuks seitse aastat, aga siin ma nüüd olen.
Martha Haskins: Õppisin samamoodi teatrialal, aga ei soovinud ise esineda, mind huvitas rohkem lavatagune korraldus. Eelistasin eksperimentaalset kunsti ja mind huvitas luua sellist ruumi, kus tehakse midagi uut ja põnevat.
Eksperimentaalsus peletab paljud eemale, kuna iialgi ei tea, mida täpselt saad. Miks siis see Edinburghi alternatiivfestival on osutunud nii edukaks?
Fraser: Edinburgh Fringe’il on kõike. Martha armastab eksperimentaalset, veidrat kraami, mulle meeldivad jällegi muusikalid ja klassikaline teater. Kuna kõik need on seal esindatud, olen oma eelistuste kõrvalt avastanud ka palju uut ja huvitavat. Kui otsid tavapärast Shakespeare’i, leiad selle fringe-festivalilt. Kui otsid kiiksuga Shakespeare’i, leiad sealt sellegi. Nii harjubki vaikselt erisuguste žanride ja lähenemisviisidega. Kunagi vaatasin, et osa programmist pole üldse minu maitse, aga kui ühe kunstnikuga rääkisin, sain aru, et seal käsitletakse ka teemasid, mis mind huvitavad, ja nii hakkasingi uusi asju vaatama.
Olen märganud, et ka Eestis on palju suhtumist, et see või teine asi ei huvita, eriti see veidram kraam. Mind ka mitte. Aga kõige tähtsam ongi endale sobiva leidmine.
Haskins: Fringe’i väärtus seisneb ka selles, et sageli tekib vaatajal show’ga isiklik suhe. Paljusid etteasteid esitatakse esimest korda, saab esimeste seas olla avastaja rollis. Pärast on näha, kuidas kasvatakse suureks, tuuritatakse rahvusvaheliselt. Esitajad naasevad uute show’dega, saab jälgida nende arengut.
Fraser: Üks minu lemmikuid on sõnakunsti (spoken word) valdkonda kuuluvad show’d. Varem arvasin, et vihkan seda žanri, mis pole üldse mulle. Käisin neid Adelaide’i fringe’il vaatamas, kuna sõber palus, et kaasa tuleksin. Ohkasin, sest kartsin, et ees ootab mu elu kõige jubedam tund. Aga järgmisel päeval läksin uuesti. Nüüd olen käinud neid ka Edinburghis vaatamas.
Isegi inimesed, kes ei tea, mis on fringe, teavad Edinburgh Fringe’i. Seejuures on ju tegemist Tallinnaga samas suurusjärgus linnaga. Kuidas nii väike linn on üldse saanud nii suure festivali asukohaks?
Fraser: See festival pole alati olnud nii suur, praegu olemegi tipus. Kõik algas kunagi ainult kaheksast show’st. Kulus kümme aastat, enne kui tuli vajadus organiseerumise järele. Uute fringe-festivalide – nagu Tallinnagi oma – eelis on see, et alustatakse organiseeritumalt, süsteemsemalt. Arvan, et see lubab hoida ka mahu normaalsena. Edinburgh Festival Fringe kasvas meeletult, kuna oldi tohutult loovad selle osas, kus oma show’sid korraldada. Algul astuti üles tavalistes esinemiskohtades, aga siis valisid tänavakunstnikud omale selleks sobivad tänavanurgad. Õnneks olid linnaelanikud hästi vastutulelikud. Esinejad tulid ja küsisid: kuule, sul on vaba baarinurk, kas ma tohin seda kasutada? Kõik toetasid loovuse arengut. Ja see kõik on olnud väga rahvusvaheline. Esimesed kaheksa show’d ei olnudki tegelikult šotlastelt, vaid inglastelt. Järgmisel aastal otsustasid šotlased, et teeme ka midagi.
Haskins: Fringe’i-tüüpi festivalid on sellepoolest väga kohanemisvõimelised. Kui nad hoo sisse saavad, hakkavad ise kasvama. Tuleb järgmine esitaja, kes tahab midagi öelda ning leiab selleks õige koha ja viisi. Edinburghis on meil praegu 300 esinemispaika, aga ometi liitub igal aastal uusi. Tekib tohutu kogukonnatunne, kõik tahavad kaasa lüüa.
Fraser: Õnneks nägi valitsus kohe alguses, et rahvusvahelise festivaliga maandatakse sõjajärgseid pingeid. Seetõttu on festivalil alati olnud rahvusvaheline fookus. Valitsus ja linnavalitsus toetavad kõvasti, sest see meelitab kohale rohkelt turiste ja koos nendega ka raha.
Haskins: Edinburgh on just tänu festivalile võimsalt maailmakaardil. Väike linn, aga Edinburgh Festival Fringe’i ikka teatakse.
Kuidas te hindate festivali praegust tervist? Olen kuulnud ka esinejate kurtmist, et majutuse leidmine on läinud raskeks, osaleda on kallis, konkurents on kõrilõikajalik.
Fraser: Pole kahtlust, et festival on kasvanud väga suureks. See tuleneb esinejatest endist, sellest, kas nad tahavad tulla. Kui show’de hulk väheneks, ei paneks see meid muretsema, et peame arvu uuesti üles ajama. Sageli ei saada aru, meil ei ole kindlaid eesmärke, et peame saama nii palju esinejaid või müüma nii palju pileteid. Korraldame festivali vastavalt sellele, mida esinejad tahavad ja vajavad.
Muidugi kõlab kriitikat, et festival on muutunud kommertslikumaks. Ka piletid on veidi kallimaks läinud, kuigi üldiselt on need endistviisi väga taskukohased. Seejuures on ka uusi formaate, millega minnakse tagasi juurte juurde, on fringe’i-ideede mänguväljakud, näiteks pakutakse võimalust vaadata kümneminutisi sissevaateid töös olevasse materjali. Kui tahad viimistletud kommertsteatrit või -tantsu, näed festivalil sedagi, aga saab vaadata ka täiesti algusjärgus, tooreid töid.
Haskins: Festival muutub mingil moel igal aastal. Esinejad kohanevad sellega. Kui osalemine kallineb, tullakse lühemaks ajaks, aga pannakse sellesse rohkem energiat. Sellegipoolest tullakse järgmisel aastal tagasi.
Fraser: Iseenesest me ei aja taga suuri mahte, vaid keskendume kvaliteedile. Tallinna külastades rääkisime Eesti esinejatega ja keegi neist küsis, miks te siin olete, kui Edinburgh Fringe on juba niigi hiiglaslik. Me ei ütle, et keegi peab sinna tulema, vaid et kui tulete, siis rääkige meiega, saame aidata. Töötame koos kõigi oma esinejatega. Loomulikult on palju konkurentsi, aga on ka tohutult koostööd. Väga paljud esinejad müüvad üksteise pileteid. Esitajad soovitavad show’de lõpus oma lemmikuid.
Näete te mingeid suundumusi? Mis kunstivormid on praegu festivalil kõige populaarsemad?
Fraser: Teater ja komöödia on praegu kõige populaarsemad, tants on kolmas. Pikalt oli komöödia kõige edukam, aga teater on nüüd kõvasti tõusnud. Selle taga on edulood nagu muusikal „Kuus“ („Six“), mis sai alguse Edinburghist. Ja muidugi maailmakuulus „Must lammas“ („Black Sheep“). Palju on sooloetteasteid.
Haskins: Eelmisel aastal oli paljude tööde teemaks tehisaru. See on loovinimestel meelel. Ühismeedia kerkib samuti teemana sageli üles.
Fraser: Väga paljud lastele mõeldud tööd käsitlevad keskkonda ja selle hoidmist.
Kuidas fringe’i-tüüpi festivalidel rahvusvaheliselt läheb?
Fraser: Pole reegleid, mis see täpselt olema peab. On festivale, mida kureeritakse taotluspõhiselt. Näiteks Adelaide’i fringe-festival – maailma suuruselt teine – on Edinburghi omaga sarnane, avatud ligipääsuga. Jagame omavahel teadmisi ja sama teeme ka Tallinnaga. Me ei käi rääkimas, kuidas midagi peaks tegema, vaid jagame oma kogemusi, kuidas meie oleme katsetanud ja kuidas see on toiminud. Maailmas on nüüdseks umbkaudu 300 erilaadset fringe-festivali. Igal pool on muidugi peamiseks mureks rahastus –eriti see, kuivõrd kohalikud omavalitsused kaasa tulevad. Fringe’idele on keeruline toetust leida, sest ise show’sid ei toodeta. Alati kerkib küsimusi: kas olete äriettevõtmine või mis te olete? See on ka Edinburghis nii. Me võõrustame esinejaid, toetame show’sid, aitame nende arengule kaasa, aga pole show’de väljatoomisega otseselt seotud. Minu arvates peaksid kõik kultuuriministrid kohtuma ja kokku leppima, et vaja on eraldi festivalifondi või midagi taolist. Sellepärast on vaja ka rahvusvahelist liikumist, et üksteist toetada. Sellised festivalid on ju ka kunstnikele vajalikud, seal saavad nad esitada oma loomingut täiesti uues keskkonnas, uuele publikule.
Eestis paistab mulle probleemina, et kogu rahastus käib rangelt valdkonnapõhiselt: teater, muusika, film. Fringe on ühtaegu kõik ja samal ajal mitte ükski neist. Seetõttu on rahastajatel kerge öelda, et meil on niigi vähe raha, miks peaksime teid toetama.
Fraser: See ongi kultuuriministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse vastutus silmad lahti hoida ja aru saada, et kuskil on tähelepanust ilma jäänud valdkond, millega tuleb tegeleda. Ka meil Šotimaal olid samasugused barjäärid, aga oleme neid järk-järgult maha murdnud. Suur osa kunstist ei kuulu enam nii selgelt ühte valdkonda. Käisime, muide, Von Krahli teatris „Nälga“ vaatamas – see pole ju ka tavapärane teatrilavastus.
Kunstnikud on nii loovad. Võimu juures olijad peaksid olema sama loovad, paindlikud ja rahastamises lahkemad, toetama uue kasvu. Muidu taastoodetakse ainult vanu vorme, tehakse neid samale publikule, ei looda midagi uut ja põnevat. Publikut tuleb ka kasvatada, äriterminites rääkides: tuleb uusi kliente leida. Rahastajate mure peaks olema aidata neid, kes seni on tähelepanuta jäänud, mitte lihtsalt nentida, et kahju küll.
Haskins: Festivalid toovad ju tohutult inimesi kohale. Linna tuleb rohkelt turiste. Kohalikud artistid saavad pärast minna oma show’dega teistele festivalidele, seega toetatakse nii ka nende arengut.
Fraser: Inimesed jõuavad peale festivali ju ka linnatuuridele, muuseumidesse, viskidegusteerimistele. See on turismivaldkonnale tohutu võimalus.
Hakkan mõtlema, kas ülikoolilinn Tartu ei oleks meil isegi sobivam festivalilinn.
Fraser: Olen Tallinnas ringi jalutanud nii vanalinnas kui ka Telliskivi kandis ja mõelnud, et see on täielik fringe’i-maa. Siin on nii palju kohti, kus oleks võimalik show’sid korraldada. Adelaide võiks teile olla sobiv eeskuju. Edinburghis võtab festival kogu linna enda alla, aga Adelaide’is on selged piirkonnad – Tallinnas võiks see samuti toimida.
Eesti väikesel turul on kultuur niigi riigist sõltuv, seejuures on raha alati vähe. Miks peaks siinset festivali toetama?
Fraser: Arvan, et kultuur on ühine vastutus. Ei ole ühe inimese ega organisatsiooni ainuülesanne esindada linna või riigi kultuuri. See vajab ühist pingutust. Tuleb näha ka sellise festivali väärtust turismi hoogustajana. Haridus on suur osa sellest: Edinburghis teeme kogukondadega, linnaosadega, vähemate võimalustega piirkondadega tohutult tööd. Fringe on ka suhtlusviis.
Haskins: Tõestus on ju olemas. See on edukas mudel, kuidas linnas loovust arendada. Need esinejad esindavad hiljem nii seda linna kui ka riiki.
Minu kogemuse järgi mõjub fringe-festival paljudele eemalt pisut veidra nähtusena. Kuidas te Edinburghis olete sellest üle saanud?
Fraser: Edinburgh Fringe ei ole kitsalt piiritletud. Kui tahad näha traditsioonilist tantsuetendust, leiad selle. Kui tahad näha klassikalist teatrit, leiad sellegi. Kui tahad näha kvääretendust, on seegi seal olemas. See barjäär, justkui oleks fringe-festival midagi võõrast, tuleb ületada. Fringe ei võistle muu kultuuriga, vaid on kultuuri osa. Ühegi vaba ligipääsuga festivali üle ei otsusta keegi, kõik on sinna oodatud. Kui Tallinna festival sooviks olla maailma fringe-festivalide seas kõige kõrgkultuurilisem, võib ta seda vabalt olla, kui esinejad ja kogukond nii soovivad.
Haskins: Tuleb mõista, et fringe-festivalil ei esine need, kes mujale ei pääse. Vastupidi, paljud esinejad on hiljem liikunud edasi mujale, ka elitaarsetesse kohtadesse – sinna, kus kogetakse kõrgkultuuri. Fringe-festival on eelkõige platvorm, kus proovitakse, katsetatakse, lastakse oma materjalil kasvada. Suurbritannias on tavapärane, et festivali esinejad on seejärel saanud kuulsaks ning tulevad siis mõne aasta pärast tagasi, sest seal on nii meeletult publikut.
Fraser: Näiteks näitleja Brian Cox, keda väga austatakse ja kes on ka Ameerikas kuulsaks saanud, on üks meie saadikuid. Stephen Fry ja Emma Thompson alustasid Edinburgh Festival Fringe’ilt.
Eestis seostub Tallinnas toimuv fringe vist suuresti püstijalakomöödiaga. Teatrit leiab vähe, kuna teatrid on küllaltki hästi rahastatud ega suhestu eriti seda tüüpi festivaliga, see oleks justkui samm tagasi.
Fraser: See on kasutamata võimalus. Fringe-festival on etendajatele enesearenduse platvorm. Arvan, et parimad kunstnikud on need, kes ei jää oma mulli kinni. Fringe’ile tulek ei ole üldsegi samm tagasi, see on üle maailma kuulus nähtus. Mujal on see kvaliteedimärk. Fringe-festival pole lihtne vorm – pead ikkagi publiku kohale meelitama, vastutama oma show eest. Näiteks püstijalakomöödia alal oled sa Suurbritannias keegi alles siis, kui oled Edinburghis ära käinud, seal publiku kätte saanud. Selline festival paneb kunstniku esinejana proovile, sellest kogemusest saab ta tugevamaks.
Miks te Tallinna fringe’ile kaasa elate? Kas iga uus festival pole ka Edinburghi konkurent?
Fraser: Suhtleme palju esinejatega, kes tulevad Edinburghi, aga ka nendega, kes otsivad järgmisi võimalusi. Seni ei ole ma veel Tallinnast rääkinud, kuna see festival pole veel suurelt kaardil. Selleks tulimegi aru saama, kes ja kus võiksid siin esineda. Näiteks käisime Von Krahli teatris ja saime aru, kelle võiks teatriga kokku viia. Tallinn võiks saada suure esinemisvõrgustiku osaks. Kui see suurendab konkurentsi, siis on see suurepärane. Nii väldime paigale jäämist ja peame ka Edinburghis rohkem pingutama.
