Kahjuks ise ei sattunud juures olema, aga mulle on räägitud ühest väga ammusest vestlusest Kuku klubi laua taga. Inimene, keda pean läbi aegade kõige andekamaks eesti luuletajaks (hästi, paar-kolm samaväärset on veel, ent see ei kahanda kübetki tema väärtust) ning kes ühtlasi töötas näitlejana selles pealinna paekivist teatrimajas, mille tegid Vassiljev ja Bubõr, rääkinud tol vanal hallil ajal oma lauakaaslastele, et tema arvetes ei tohiks siitilmast lahkunuist kirjutada isikuloolisi raamatuid (ega ilmselt teha ka samalaadseid teatrilavastusi). Võib oletada, et selle seisukoha ajend oli asjaolu, et kallid kadunukesed ei saa ennast järeltulevate põlvede eest enam kaitsta ega täpsustada, kuidas asjad tegelikult olid, mistõttu on toimuv nende suhtes kergemat sorti vägivald. Tõepoolest, kunagi olnut täiesti tõetruult taasluua on võimatu, ikka paistavad selliste kunstiliste katsetuste tagant taasloojate ja nende ajastu arusaamad ja tõekspidamised. Seega, muret võib mõista, nagu ka tekkinud eetilisi kõhklusi ja kahtlusi, ehkki selge on ka see, et kadunukestel on meie maailma siginast-saginast juba üsna pohlad ning võib-olla nad nii väga ei protestikski. Seda enam et võimalikust viltumõistmisest palju hullem on unustus – siis on tõepoolest kõik.
Esimesi sügisemärke ilmutav suvi on olnud seekord iseäranis rikas teatrist, mis pühendatud eesti suurkujudele: Juhan Liivile (Juhan Liivi muuseumi „Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu“, kunstiline meeskond: Tanar Kirs, Pääru Oja, Pärt Uusberg ja Kaur Riismaa), Urmas Sisaskile (Jäneda mõisa ja Pullitalliteatri „Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu“, lav Reeda Toots), Eino Baskinile (Thors Filmsi „Baskin“, lav Marko Matvere), Raimond Valgrele (OÜ Varblane Katusel „Raim“, lav Kaili Viidas), Anna Haavale, Aino Tammele ja Miina Härmale (R.A.A.A.Mi „Hõbe“, lav Elina Pähklimägi) ning Carl Robert Jakobsonile (Variuse „Elagem elavamalt!“, lav Heidi Sarapuu). Kui kultuuritegelastele lisaks võtta kampa sportlased, lisandub sellesse nimistusse veel Enn Sellik (MTÜ Arena „Sellik, sekundid ja rekordid“, lav Rednar Annus). Mõni lavastus on olnud sulnis õnnestumine, mõnes on esinenud puudusi, ent valik on saanud kindlasti esinduslik. Isikuloolisi lavastusi on suviti ennegi tehtud, mistõttu ma ei otsiks sellest kõigest mingit taevalikku ettekuulutust või teatritegijate vandenõu, eks see ikka puhas juhus ja kokkusattumus ole.
Miks võtavad teatrid teha isikuloolisi lavastusi, mis seda otsust õigustab ja põhjendab ning milles seisneb seda sorti lavastuste iseäralik võlu (viimast muidugi juhul, kui tegemist on kunstilise õnnestumisega)? Kimp põhjusi, mis esimesena silma torkavad (ei pruugi aga olla seejuures kõige tähtsamad), on turunduslikku laadi: kuulus nimi leiab ajakirjanduse ja publiku tähelepanu palju lihtsamini üles – Baskin ja Valgre müüvad nii et mühiseb. Publiku psüühika on pealegi niiviisi seatud, et mõnevõrra tuttava isiku vastu tärkab huvi palju kergemini ning sellega haakub sujuvalt omakorda soov temast rohkem teada saada – mida enamat võiksid teatritegijad vaatajatelt soovida.
Sisu juurde jõudes tuleb tõdeda, et isikulooline materjal seab tegijate ette õige mitu keerulist ülesannet: läheneda tuleks värske nurga alt ning seejuures ei saa pakutav olla üksnes pildikesed Paunverest, vaid ka olemuslik üldistus nii peategelase kui ka ajastu kohta, milles ta elas. Nimitegelase roll on näitlejale kindlasti pirakas proovikivi, aga seejuures ka väärt võimalus millegi suurega hakkama saada. Nagu suveteatrile kohane, on tegijad ka tänavu agaralt kasutanud kohavaimu abistavat hingust: millises paigas veel etendada Valgre-lavastust kui mitte Pärnus, kus kurva saatusega muusik ja helilooja suviti oma orkestriga mängimas käis, või Liivi-lugu mujal kui Rupsil, kus nüüd asub kurva saatusega luuletaja muuseum ja kus ta pani kirja prohvetlikud sõnad, et ükskord tuleb Eesti riik. Kõik see annab vägeva lisamõõtme. Nii et isikulooliste lavastustega tasub suviti mürada küll.
